Postitused teemal: kodukiri

Värsket rohelist oma aiast. Kuidas planeerida?

märts 05, 2013 Evely Kirjuta esimene kommentaar

Oma ürdipeenar või köögiviljaaed, ise kasvatatud söögitaimed – peagi saabuv hooaeg innustab kindlasti paljusid aiaomanikke veidi värsket lauale ka ise kasvatama ja mõtlema, kuhu, kus ja kuidas?

Paar marjapõõsast, salatipeenrad või väikese ürdiaia nurgakese annab peaaegu igasse aeda ära mahutada. Kel ruumi vähe võib piirduda terrassil pottides või kastides lillede asemel toidutaimede kasvatamisega. Ürditaimed on meeldiva lõhnaga ja silmale ilusad vaadata. Toidutegijatele on ürdiaed ka uute maitsete katsetamiseks ning tore paik kiiresti kättesaadavate lisandite ja kaunistuste tarbeks.

Kui kogemus taimede ja aiandusega on väike, siis esialgu tasubki kätt proovida ürditaimede ja lihtsamate söögitaimede kasvatamisega. Kombineerides püsikutaimi ja seemnete külvamist, saab kokku ka üsna säästliku eelarvega söödava peenra. Alguses tasuks vältida taimi, mis nõuavad pikemaajalist ettekasvatamist – kuid kogemuste ja oskuste kasvades võib ka keerulisemate tegevuste juurde asuda.

Toas seemneid ette kasvatades, kipub tihti olema liiga vähe valgust ja liiga palju sooja ning taimehakatised kipuvad välja venima. Nii jõuavad vahel osad taimed juba sooja ilma oodates, õue istutamise ajaks, hukka minna.

Kui oled alles alustamas taimede kasvatamisega, siis kergem on tegutseda ajal, kui muld õues on juba nii piisavalt soojenenud, et mitmeaastaseid ürte saab kohe peenrasse istutada ja salatitaimed, maitseroheline ning kiiremakasvulised üheaastased lilled kannatavad juba õue peenrale külvata.

Tavapäraselt saabuvad sellised ilmad meil maikuus. Kuid erandeid on alati. Lihtne on meeles pidada, et enamus taimi saavad areneda, kui ööpäeva keskmine soojus on üle 5 soojakraadi. Üllatuslike öökülmade vastu saab taimi kaitsta katteloori laotamisega peenrale.

Kuidas plaane seada?

Planeerimise juures on hea läbi mõelda:

Kui palju mul on selle jaoks ruumi

Tihti väiksemas aias pole mõeldav, et saab sealt varuda saagi kogu talveks, aga sobivaid taimi salati ja tee sisse panemiseks ning laua kaunistamiseks ja lõhnastamiseks saab kasvatada ka väiksel pinnal.

Kui palju mul on aega taimede eest hoolitseda?

On oluline arvestada palju aega ja soovi on end aiale pühendada. Olenevalt tarbeaia iseloomust – kas kasvatada rohkem püsikuid või üheaastaseid taimi, valida lihtsamaid või keerulisemaid liike – on peenarde hea väljanägemine sõltuvuses sinna pühendatud ajast.

Kui palju ma sooviksin saada saaki?

Siin on kindlasti olemas seos – mida rohkem saaki, seda rohkem on vaja aega ja ruumi.

Kuhu planeerida ?

Igapäevaselt vajaminevaid ürditaimi võib ka juba olemasolevasse aeda ära mahutada. Siis planeerides ürte ja rohelist köögivilja püsilillepeenrasse teiste taimed vahele. Sellisel juhul on soovitav kasutada kogu peenras orgaanilist väetist või lisada taimede toitmiseks kompostmulda.

Suurem töö on rajada söödavate taimede tarbeks eraldi aiaosa, kus võib neid kasvatada korrapärastes peenardes, kujundada mustreid aiateede, hekkide ja värvidega kombineerides või sobitada taimed vabakujuliste gruppidega peenardesse.

Parim koht maitse- ja ravimtaimedega aiaosale on tuulte eest varjus päikesepaisteline kasvukoht. Ala on hea ümbritseda heki, müüri või ronitaimedega.

Mugav on rajada söögitaimedega aiaosa köögi lähedale, siis on värsked taimed alati lähedalt võtta. Plaane seades tuleks mõelda, milliseid taimi rohkem tarvitatakse ja neile varuda rohkem ruumi. Mingi aiaosa võiks jätta ka uute ja põnevate taimede katsetamiseks. Uute sortide seas on palju erinevaid kirjute ja värviliste lehtedega sortide taimi. Kõige uuemaid ja haruldasemaid sorte saab tihti hankida vaid seemnetena.

Kui aias on vähe ruumi- saab ürte kasvatada pottides või hoopiski ka rõdul või terrassil lillekastides. Ürdid pole nii värvikirevad kui lilled, kuid nende seas on väga erinevate huvitavate lehevärvustega ja hea lõhnaga taimi.

Paber ja pliiats.

Planeerimise ajal on hea oma plaanid ja mõtted üles joonistada. Paberil tekib ülevaade kui palju on ruumi ja mis sinna õieti ära mahub. Mida vähem omad kogemusi, seda väiksema maatüki ja vähemate taimedega on mõistlik alustada

Ürdiaed areneb kogu aeg koos oma peremehega, nii kuidas arenevad vajadused ja maitseeelistused. Peenardega askeldamist on hea võtta kui pidevalt muutuvat ning arenevat loomingulist protsessi.

Mis taimi valida ?

Maitsetaimede hulgas on ühe- ja kaheaastaseid taimi ning püsikuid. Ürditaimed on enamuses vähenõudlikud, leplikud mullastiku ja hoolduse suhtes. Suurem osa ürte vajab päikeselist kohta ja hea drenaažiga mitte liiga rammusat pinnast. Maitsetaimed ei vaja palju väetamist. Mõned rammusamat mulda vajavad liigid on: karulauk, palderjan, varemerohi, kikkaputk, piparmünt, mädarõigas, hapuoblikas, murulauk.

Taime kasvukoha nõudmisi saab ka aimata tema välimuse järgi – hallikate, kõvade või nahkjate lehtedega taimed vajavad täispäikest ja kuiva pinnast. Näiteks: piparrohi, basiilik, majoraan, portulak, kummel, tüümian, iisop, lavendel, aedsalvei, pune, koirohi, aedruut, liivatee, sidrunpuju. Laiade roheliste ja pehmete lehtedega taimed aga taluvad poolvarju. Näiteks lõhnav varjulill, karulauk, taliportulak, aedtill, kurgirohi, kress, koriander, põld-võõrkapsas, petersell, aed-harakputk, estragon, apteegitill, leeskputk, murulauk, lehtküüslauk, sidrunmeliss, talisibul, kikkaputk, palderjan, piparmünt, hapuoblikas.

Kui peenrad on maja lähedal ja tahaks, et aed näeks kogu aeg ilus välja, siis tasub istutada püsimaitsetaimi ja üheaastasi segamini. Nii ei teki olukorda, et peenramaa jääb millalgi täiesti tühjaks. Ära söödud salatite asemele võib külvata uued ja kiirekasvulised salatid või söödavad lilled. Näiteks põld-võõrkapsast e. rukola salatit, kurgirohtu, saialille, kummelit, suurt mungalille, koriandrit.

Enamus kodumaise päritoluga liike võib külvata otse avamaale ja nad ei ole väga külmakartlikud. Varast külvi taluvad aedtill, petersell, saialill, kurgirohi, aed- harakputk ja köömen.

Igale taimele tuleb leida sobiv koht. Enamik ürte pärineb lahjadelt ja suhteliselt toitainetevaestelt ja mitte liiga niisketelt muldadelt. Märga mulda soovivateks eranditeks on jahedama kliimaga ja niisketelt aladelt pärit taimed. Näiteks: karulauk, palderjan, varemerohi, kikkaputk, piparmünt, mädarõigas, hapuoblikas ja murulauk.

Samuti on erinev nõudlikkus valguse suhtes. Varju vajavad lõhnav varjulill, karulauk, merisalat, taliportulak. Varju taluvad petersell, aed harakputk, aedmonarda, mesiputk.

Hooldus

Mitmeaastased ürditaimed vajavad kevadel ja suvel kärpimist, et ergutada noori kasve kasvama. Korrapärane lehtede ja võrsete näpistamine hoiab taimed vormis ja kompaktsed. Äraõitsenud õisikud lõigatakse, kui ei soovi seemneid saada. Õisikute lõikamine lihtsustab ka hooldust – taim külvab muidu valminud seemned ja järgmisel hooajal tärkavad kõik liigid segamini.

Rohimine on hoolduse juures kõige suurem töö. Tugevama kasvuga taimede ümber võib umbrohtumise ja hioolduse vähendamiseks katta pinna õlemultsiga.

Maitsetaimede kasvamist võivad segada ka haigused ja kahjurid. Taimed on tugevamad, kui neil on sobiv kasvukoht ja head kasvutingimused. Ürdiaias ei ole soovitav kasutada keemilisi tõrjevahendeid – seega tuleks hakkama saada keskkonnasõbraliku kahjuritõrjega. Taimsed leotised- kõrvenõgesest, põldosjast, soolikarohust, küüslaugust, sibulast või mädarõikast, millega pritsitakse kahjurite korral. Rohelise seebiga pritsimine. Teod saab väikestelt pindadelt hommikul kastega ja peale vihma käsitsi ära korjata.

Taimede istutamisel on hea arvestada ka sobivaid naabreid, mis oma lõhna ja juurte eritiste kaudu peletavad kahjureid. Näiteks küüslauk peletab maasikakahjureid, leeskputke lehed peletavad mutte. Aed-liivatee, salvei, piparmünt ja basiilik mõjuvad peletavalt kapsaliblikatele. Aedtill, sibulad, küüslauk ja porrulauk kaitsevad porgandit porgandikärbse eest, porgand tõrjub sibulakärbest, aed- piparrohi tõrjub oa lehetäisid. Küüslauk aitab rooste- ja jahukasteseente vastu, koirohi kaitseb sõstraid rooste eest.

Kui mõned taimed haigestuvad, siis tuleks need põletada, ülejäänud orgaanilised jäätmed sobivad hästi komposteerimiseks. Külvamisel tasub kasutada alati uuemaid või haigustele vastupidavaid sorte. See teeb edaspidise hoolduse palju lihtsamaks. Tähtis on ka õige külviaja valik.

Artikkel on ilmunud ajakirjas ” Aed” 2013 märtsikuus.

Kuidas mujal maailmas kasutatakse tarbetaimi hoopis laiemalt ka linnahaljastuses - loe siit.

Loe ka artiklit: Aedviljad aias – iluks ja söögiks.

Pühadekaunistused oma aiast

detsember 04, 2012 Evely Kirjuta esimene kommentaar

Kui aiaomanik talvepühade aegu oma ust ja kodu kaunistama plaanib hakata, siis tasub enne poodi ehete järele tõttamist oma aias veidi ringi vaadata. Et kas enda aiast saaks ka selleks tarbeks midagi leida. Kindlasti leiab… ja veel päris hea on materjali sügiseste aiatööde käigus jõulukuu jaoks valmis varuda – õuetemperatuuril ning vihma ja lume eest varju all seisavad paljud oksad pühadekaunistuste jaoks ka juba lõigatuna päris hästi.

Aias on tegelikult hulganisti taimset materjali, mida võib edukalt kodu ja välisukse pühade kaunistuseks ära kasutada. Tihti me kipume pikaksveninud oksi ja äraõitsenud õisi hooga kohe minema viskama.

Kõige parem aeg aias ideid otsiva pilguga ringi vaadata siis, kui lehed on juba langenud ja paksu lund veel maas ei ole. Sel aastal ajas ilmataat plaanid veidike sassi ja saatis märja lume otse lehtede peale.

Tuntuimad erksavärviliste, väga kaunite võrsetega põõsad, on kontpuud ja pajud. Eriti erksad toonid on just viimase suve võrsetel. Rohelisi toone annavad muidugi erinevad okspuud ja põõsad. Osad roomavate kadakate sordid kipuvad tihti laiutama ning samuti jugapuud kannatavad väga hästi väikest pügamist.

Alpi elulõngade seemnetutid kuivavad päris toredateks õhulisteks kaunistusteks.

Olenevalt ilmast võivad mõnel talvel kukeharjade õisikud olla väga kaua ilusad, vormis ja erksavärvilised ning õuekaunistusteks pottidesse, uksepärgadesse väga sobivad.

Ja muidugi viinapuud ning nende pikad köitraagudega väädid, kikkapuude oksad oma erkroosakate viljadega. Hästi toredad on roomavate tuhkpuude punaste marjade ja väikeste lehtedega oksad.

Aga mida mina siis oma aiast talviste kaunistuste tarbeks leidsin:

Jugapuud olid veidi palju vormist välja kasvanud ja neid pügades sain hulga igihaljaid tumerohelisi oksakesi ja ühtlasi ka rohkem vormis puud.
Minu variseinana istutatud kollasevõrselise paju noored, kõrgustesse kasvavad oksad olin meelega suve lõpupoole tähelepanuta jätnud, seepärast ikka, et sealt ilusaid erkkollaseid oksi talvise aja tarbeks saaks lõigata.
Amuuri viinapuu väädid olid ennast kaugele ja kõrgele õunapuu ja kirsipuu otsa kasvatanud – neist saab toredaid oksapärgi punuda. Ja viinapuu püsib niimoodi minu aia jaoks sobivas suuruses.
Kaselehise enela ”Thor” äraõitsenud õisikud on küll ka põõsa küljes talvel härmatisega toredad, aga seekord otsustasin neist uksepärga punuda ja hekki pügada.
Kikkapuude kenasid pikemaid viljadega oksi näpistasin veidi tipust.
Lisaks neile olin juba sügisel enne külmasid korjanud ära dekoratiivkõrvitsad ja heledad õisikud ning need on nüüd kuivatatud ja toast võtta.

Selline rullitraat meeldib mulle kõige rohkem pärgade tegemiseks. Osta saab ehituspoest.

Punume oksapärga

Viinapuude pikad väädid on igati hea ära kasutada ja kõik pärgadeks punuda. Metsviinapuu pole selleks otstarbeks kõige parem, sest on hästi rabeda oksaga ning kipub kergesti sõlmekohtadest murduma. Minu lemmikuks on aias kasvav Amuuri viinapuu, mis on väga jõulise kasvuga. Päris vabalt teda ma kasvada ei lase, sest ta matab suve lõpuks enda alla kõik lähedalasuva ja see mõjub viinapuu naabritele lõpuks hävitavalt. Tänu sellele saab igal sügisel suure hulga oksapärgi punuda.

Mida varem peale lehtede langemist viinapuu väädid ära lõikad, seda lihtsam on vääte rõngaks punuda, hiljem puituvad ja kuivavad väädid kõvaks ja kangeks ning kipuvad murduma.

Viinamarja rõngaid saab kasutada mitmel moel. Kui vormid väätidest toekama ja mitmekihilisema pärja, siis on oksad koos oma pikkade spiraalsete kinnitusraagudega juba oma lihtsalt isegi vaatamisväärsed. Sinna saab ka peale siduda lipse või kinnitada muid kaunistusi. Talvisel ajal ka igihaljaid oksi, käbisid või kuivi vilju.

Mõne rõnga võib teha üsna peenikese, seda on hea kasutada alusena, mille peale siis traadiga erinevat materjali kinnitada saab.

Sobiva suurusega rõngad võivad kaunistada ämbrite ja pottide servi, sinna sisse saab kinnitada linnutoitu, samuti saab ka suvisel ajal neid oksarõngaid lillepärja jaoks alusena kasutada.

Enelaõisikutest pärg tuli pruun ja naturaalne, kohev ja paks. Sinna lisasin veidi erkroosasid kikkapuude viljadega oksi. Lumesaju ja külmaga võid pärja tõsta veidiks ajaks saju kätte, enne sellele pisut vett piserdades, siis saab külmakraadide jätkudes loomuliku lumekaunistusega pärja. Kui parasjagu päris lund ei saja, siis saab kohevad õisikud üle raputada kunstlume või pihustada pinnale veidi valget värvi.

Alati võib lisada pärgadele veidi paelu, ehteid, käbisid, seemneid– just selliseid mille järgi isu parasjagu peale tuleb. Samas on ka naturaalsed looduslikud kaunistused oma lihtsuses päris veetlevad.

Kuidas pärga teha.

Võtad pika viinamarjaväädi ja keerad sobiva suurusega rõngaks. Kinnitad otsa traadiga ja kerid kogu väädi rõngaks. Tugevdamiseks võid vahepeal vääti ringi sisse pista ja nii keerud omavahel kokku tõmmata. Peenike traat on parem, kui nöör, mis niiskusega venib ja seose nõrgaks jätab.

Kui alusrõngas on valmis, siis peale kinnitada saab valitud materjali väikeste puntidena ja jämeda nööri või traadiga ümber rõnga mässides. Ikka nii, et iga järgmine punt katab eelmise kinnituse. Kõige viimase pundi sabad, kui ring täis saab, tuleb kinnitada esimese pundi alla…ja nii lihtne see ongi.

Paksema pärja saamiseks võtame sellise kogukama pundi. Õhukeste rõngaste jaoks on vaja vaid üksikuid oksi.

Kollased pajuoksad sidusin puntideks ja ämbrisse seisma panin pundid viinamarjapärgade toel. Sellist oksapunti võib ka elektriküünaldega pimeda aja tarbeks efektseks seada.
Väiksemas ämbris on koos viinamarjaväätidest pärjad, enelaõisikutest pisike kimp , kikkapuude viljad ning mõned jugapuu oksad.
Ilutulestikukastis on lisaks aiakraamile ka üks lillepoest pärist kanarbik. Dekoratiivkõrvitsad püsivad ilusad kui õues on püsivalt külmakraadid. Kui on vaheldumisi sooja ja külma, siis kipuvad nad ära pehmeks minema ja kaotavad värvi.

Mõned lihtsad pärjad ka eelmistest aastatest. Vaata ”Uksekaunistused”. ja viinamarjaväätidest pärgade punumisest.

Artikkel ilmunud ajakirjas “Kodukiri” 2012 detsembrikuus.

Aiatöid sügisel…

oktoober 19, 2012 Evely Üks kommentaar

… ehk mis tööd peab ära tegema ja mida võib kevadesse lükata.

Sügisesed lehed ja riisumine

Lehti saab riisuda siis, kui lehed puult maha tulevad. Vahest juhtub see äkki ja peaaegu kõikidel puudel korraga. Vahel pudenevad lehed ja muu praht aeda maha natukesehaaval ja tüütult pikka aega.

Muru pealt peaks kindlasti lehed enne talve ära riisuma. Kui paks lehekate jääb muruvaipa terveks talveks lume alla katma ei ole see sugugi murule hea.

Peenardega on teine lugu. Mulle meeldib kui peenrad näevad ka talvel ja sügisel ilma lumikatteta head välja, mitte ei ole ainult mustad laigud muru sees. Ja seda millal lumi maha sajab ei oska keegi kunagi ette aimata. Seepärast olen püüdnud valida peenardesse kasvama taimi, mis näevad ka külmal hooajal omamoodi nägusad välja.

Tugevama varrega püsililled, tugevate lehtede ja kõrtega kõrrelised on terve talv läbi ilusad ka oma äraõitsenud õisikute ja seemnekupardega ning heledaks kuivanud kõrtega. Igihaljad pinnakattetaimed ning madalakasvulised või roomavad okaspõõsad on ka talvel rohelised. Ilma lehtedeta põõsad annavad härmatise ja põõsal püsivate viljadega ilusaid mustreid.

Sügisesel ja talvisel lumeta ajal muutuvad eriti tähtsaks pinnakattetaimed peenras. Kui suvel ei paista maapinda katvad liigid rohkelt õitsvate ja uhkemate taimede vahelt väljagi, siis nüüd, kui õite ilu on kadunud ja paljud püsikud pealt koledaks muutunud ja koristatud – on peenra mullapind kaetud pinnakattetaimedega.

Mina olen sellist meelt, et sügiseti koristan ja lõikan peenrast ära nende taimede pealsed, mis muutuvad koledaks, kaotavad vormi ja riivavad silma. Näiteks hostad peale esimesi külmi, iiriselehed, mis vajuvad maha risti-rästi, sõnajalalehed–ühesõnaga kõik, mis tundub kole ja ei püsi vormis. Ülejäänud kuivanud taimevarred ja õisikud, mis on tugevad ja näevad head välja, jäävad talveks peenra peale. Kuivanud puhmikud on ka heaks looduslikuks kaitseks talvekülmade ajal

Sageli oleneb taimede käitumine ka ilmastikust. Väga tugev tuul ja kestvad vihmasajud ning märg, lörtsine esimene lumi võib paljud püsikute pealsed ära rikkuda. Kergelt nullilähedased kraadid ja kuiv kerge lumi või härmatis lisab paljudele taimedele ehted ja nii näeb peenar ka talvisel ajal suhteliselt lillerikas välja.

Püsikupeenardesse, mis ei ole kaetud multškattega lisan sügiseti värsket kompostmulda. Mullakihiga saab kaetud ka kõik peenrasse langenud lehed ja praht ning peenar näeb lihtsama vaevaga korrektsem välja ilma üleliigse koristamiseta. Enne mulla lisamist võiks rohida välja püsiumbrohud, nii on kevadel esimene rohimine hulga kergem.

Kuivanud ja valmis seemnetega lillede õisikud võiks maha lõigata nendel liikidel, kes kipuvad kergesti seemnetega levima. Sellised püsililled võivad muutuda peenardes liiga laiutavaks ja leida endale kohad igal tühjal kohal – ka sillutisepragudes. Üheks selliseks näiteks on kortslehed.

Okste lõikamine

Hilissügisel, kui lehed on juba langenud, käin kääridega üle ka lehtpõõsad ja lõikan ära vormist väljaturritavad oksad, silun vajadusel samuti madalaid lehtpõõsahekke. Ilma lehtedeta ja tühjemates peenardes on põõsaste vormid paremini näha ja nii on ka talvine poolaasta põõsad korrektse väljanägemisega.

Taimede katmine

Taimi ei saa katta kalendri järgi vaid ilm on siin kõige parem spikker.

Külmaõrnadele taimede osas peab jälgima katmisaja suhtes iga taime külmataluvust, juurte ümbrust on soovitav sügisel multsida komposti, turba või kuivade lehtedega ning hiljem võib külma kaitseks panna peale kuuseoksi või tammelehti. Tammeleht laguneb aeglaselt ja on hea selleks otstarbeks kasutada. Kuid taimi on mõistlik katma hakata tavaliselt siis, kui esimesed püsivad külmakraadid on maapinna tahendanud ja oodata on suuremat külma. Tihti võib see juhtuda alles veebruaris või jaanuaris.

Varjutuskangaga tuleks igihaljaid taimi katta mitte sügisel vaid hoopis kevade poole ja kaitsta siis hoopis külma, vaid intensiivse päikese eest. Kui päike juba kõrgema kaarega käima hakkab ja juhul, kui maapind on külmunud. Tavaliselt saabuvad sellised ilmad jaanuaris või veebruaris.

Sügisel enne maapinna külmumist on hea paigutada taimede ümber püramiidselt tokid, mis aitavad varjutuskangast ümber põõsa paigutada, sest talvel võib maa sügavalt külmunud olla ja toetavaid tokke pole pinnasesse enam võimalik suruda. Samuti aitab raamistik ümber puude kaitsta neid suure lume korral ja hoida puude vormi.

Sügisel ei ole mingit vajadust koledaid katteid taimedele peale tõmmata, nii vaatame ilusate okaspuude asemel terve talv läbi kattekangast. Vahetevahel on saabuv talveaeg nii pikalt soojakraadidega, siis võib kate hoopiski kahju teha, taimed liigniiskuse all kannatama panna ja hauduma ajada.

Ka igihaljastele püsikutele ja kiviktaimla taimedele mis vajavad katet päikese eest sean kuuseoksad varjuks peale hoopis kevadel, kui vajadus tekib, sest paksu lumikattega teeb lumi selle töö minu eest ära ja ilma lumeta ajal sügise poole saab veel taimede ilu nautida.

Püramiidse kasvuga väiksematel okaspuudel aitab suure lumega vormi hoida ka nööriga taimede vormi sidumine. See aitab selle vastu, et pikad ja sihvakad ülespidi kasvavad oksad raske lume all laiali ei vajuks, ei murduks või põõsas oma vormi ei kaotaks. Mina olen sidunud ka keraja vormiga põõsaid nööriga – need jäävad küll veidi silinderjad, aga oksad on kaitstud.

Roosid

Roose võib lõigata tagasi nii sügisel, kui ka kevadel. Sügisese lõikuse korral on katet vajavaid roose mugavam katta. Kevadel näeb jälle paremini talvekahjustuste ulatust.

Pikemad oksad lõigatakse parajaks umbes 30- 40 cm kõrguseks, ära lõigatakse rohelised lehed ja hilised õied. Peenraroosid mullatakse üles mullaga, liivaga või kuiva turbaga. Muldamisel kuhjatakse muld roosipõõsa keskele juurte ümber 15-25 cm kõrgusele üles.

Kui püsivad pikalt soojad ja niisked ilmad ei ole hea seda liiga varakult teha. Parim on roosid üles mullata vahetult enne püsivat külma saabumist või ka siis, kui ööd on juba külmakraadidega ning päevad veel soojad, siis tekitavad muutuvad temperatuurid koorekahjustusi.

Kui saabuvad püsivad miinuskraadid panna roosidele peale kuuseoksi ja üle 10 kraadiste külmade puhul vajavad paljud roosid kuiva lisakatet. Selleks paigutatakse rooside kohale tugikaared, mis kaetakse peenrakanga või koormakattega. Tunneli otstesse jäetakse tuulutusavad.

Roosid taluvad külmast halvemini niiskust nii, et varane katmine võib neile hoopiski kahju teha.

Pargiroose ei ole vaja talveks katta.

Muru ja talveootus

Muru niidetakse üldjuhul kogu hooaja jooksul siis, kui taime pikkust kolmandiku võrra kärpides jääb muru 3,5 kuni 5 cm kõrguseks. Talviseks ajaks võiks muru jääda veidi pikem – ca 5- 7 cm.

Liialt kõrgeks aga ei ole ka hea murupinda jätta. Riisumata lehed ja praht, puudelt kukkunud õunad talvehooajal muru peal aitavad niiskusega kaasa hallituse ja seenhaiguste levimisele.

Kui ikka on soe ja pikk sügis ning muru kasvab ei tasu niidukit liiga vara talvekorterisse panna, vaid muru kasvades liig pikaks teha veel üks hilisem kõrgem niitmine. Ka hõredatest ja väiksematest lehtedest saab ühe hooga lahti, kui muruniidukiga neist üle sõita.

Viimane muruniide riisuda, mitte jätta talveks muru peale.

Mida veel võiks sügisel ära teha?

Kastmissüsteemid ja voolikud tuleb tühjendada, muidu võib külmuv vesi neid kahjustada.
Sobiv aeg on ka täita aiakonteinerid ja lillepotid talveks sobivate lilledega – kanarbikud, talihaljad igihaljad okaspõõsad ja muud talveks sobivad taimed on hea varuda enne aiandite talvehooajaks kinniminekut. Talveks istuta lilli vaid külmakindlatesse anumatesse. Ilma glasuurita savipotid talviseks ajaks õue ei sobi, need pragunevad mulla külmumisel.
Välja on vaja kaevata külmaõrnad suvised sibullilled, mille mugulaid säilitatakse ületalve soojakraadidega ruumis. Näiteks daaliad, gladioolid, kaeralilled.
Üle võiks vaadata talveks tugedele üles jäävate ronitaimede kinnitumised. Talvised tuuled ja tormid võivad nõrgalt kinnitunud taimepuhmaid murda ja rebida. Pärast lehtede langemist saab viinapuude ja metsviinapuude äralõigatud väätidest punuda toredaid puidust pärgi talvisteks ja kevadisteks peokaunistusteks.

Artikkel on ilmunud ajakirjas “Kodukiri” oktoobrikuus 2012.

Mängud aias – keks.

september 26, 2011 Evely 2 Kommentaari

Keksumäng aias.

Keksumängud on põnevad mängud olnud juba ammust aega. Oma lapsepõlves kivilinnas elades oli hea keksukastid joonistada kriidiga asfaldile ja need hüppe- ja osavusmängud olid laste suured lemmikud. Eramaja hoovis võib leida joonte tõmbamiseks kõvema tasase liivase või mullase platsi ja saab ka hüppekeksu päris edukalt mängida.

Juuresolev keksukast sai mõtetes tegelikult alguse sellest, et muruplatsi sees oli koht, kuhu üldsegi ei tahtnud muru kasvama jääda. Lapsed ja loomad armastasid seal teeradu sirgemaks lõigata ja lõputu võitlus platsi roheliseks jäämise vastu lõppes mõttega, et kui seal kohapeal nii väga tahetakse olla, siis olgu kohal ka mingi tegevus ja mõte.

Ehitamine algas platsi mahamõõtmisega. Kastide vahesid sai natuke suurendatud võrreldes traditsioonilise keksukastiga, seda selleks, et teha mängu natuke raskemaks suurematele lastele ja nii sobitus plats ka paremini murusse. Mõte oli valada ruudud betoonist ja tugevduseks sai iga ruut endale ümber puidust lihtsa raami. Ruudukujulised kastid valati täis betoonsegu. Veel poolpehmesse betooni sai vajutatud ilusatest natuke pruunikat värvi lapiku kujuga kividest numbrid. Kivid on valitud sileda pinnaga, et hüppamisel jalg kuskile taha ei takerduks. Peale betooni kivistumist sai vahed täidetud kasvumullaga ja külvatud muruseeme. Nüüd jäi üle veel mõned nädalad mängimisega oodata, et värskelt külvatud muru ära ei tallaks.

Numbrikeks koosneb ruutudest ja numbritest. Ruudu numeratsioon ei ole määratud, vaid kastid võib märgistada igas mängus isemoodi. Kivisse valatud numbrite puhul tuleb hüppejärjekord lihtsalt enne mängu kokku leppida. Numbrikeks on ainult hüppemäng: ruudustik läbitakse numbrite järjekorras. Vahelduda võib hüppamise moodus: 1) koosjalu hüppamine, 2) paremal jalal, 3) vasakul jalal, 4) tagurpidi. Sõltuvalt mängijatest võib mängu raskendamiseks mängu pikendada ja varieerida- näiteks hüpata numbreid vastupidises järjekorras, hüpata kinnisilmi.

Mäng koosneb tavaliselt hüppevoorudest e. klassidest. Igas klassis võib ruudustikku läbida kokkulepitud arv kordi. Esimesel korral läbitakse kõik kastid, teisel korral alustatakse kastist nr. 2, kolmandal kastist nr. 3 jne. Igas voorus on ülesanded erinevad. Vea korral tuleb mängijal loovutada mängujärg järgmisele hüppajale.

Lõpetuseks niipalju, et muru keksukasti kõrval on siiamaani edukalt kasvama jäänud. Väiksemad lapsed koos vanematega on ka leidnud numbritega kastidele mõnevõrra teise kasutusviisi. Liikudes kastidel öeldud arvude järgi saab numbreid õppida või meelde tuletada. Samuti ka leida vastuseid lihtsamatele 10 piires jäävatele liitmis- ja lahutamistehetele.

: Keksumäng murus

: Hüppa ühel jalal või kahel jalal…

: hetk peale muru külvamist

: Umbes kuu aega pärast ehitamist.

: Numbrid on teist värvi kivikestest

: Hüpata on lõbus

: Ehitamise aegu

Artikkel on ilmunud ajakirjas “Kodukiri” aastal 2007.

Mida veel võib teha aia mängulisemaks muutmisel? Lauamängud õues – kabe aias – loe siit.

Ja vesi…mitte just ainult mängimiseks. Teistmoodi vesi aias.

Unistuste aed kevadeks – istutame sibullilli!

september 12, 2011 Evely Üks kommentaar

Selleks, et varakevadel oleks aed õierohke, peab vaeva nägema sügisel. Sibullilled on üks võimalus oma kevadine aed üsna varakult õitega täita. Taimed on vähenõudlikud ja peale talvist puhkeperioodi ühed esimesed värvikirevad rõõmu pakkujad aias. Olenevalt liigist alustavad enamus sügisel istutatavaid sibullilli õitsemist aprillis ning mais – juunis võib olla aias värviliste õite tõeline buum. Sobivaim istutusaeg on sügisel – septembrist oktoobri keskpaigani. Esimesetena alusta istutamist, et maha saaksid nartsissid, hüatsindid ja harilik püvilill.

Mida istutada, kuidas valida ?

Esimese asjana peame vaatama taimede kasvunõudeid, neid me muuta ei saa. Tohutu sibullillede võimaluste seast on vaja valida aia jaoks just see õige. Lihtsam tee on valida paljude taimede seast need, mis sobivad aias valitsevate tingimustega. Taimed tunnevad ennast hästi ja vajavad vähe hoolt.

Vaatama peaks valgus – ja niiskustingimusi ja kas muld on pigem happeline või aluseline.

Kui valime raskema tee, ehk lilli selle järgi, mis taimed meeldivad, siis on vaja muuta aias tingimusi vastavalt taimede vajadusele – ja see on juba veidi keerulisem.

Kasvunõuded

Siinkohal toon ära vaid väikese osa levinumatest sibullilledest. Ideaalis võiks muld olla kohevam ja kergem ning hästi vett läbilaskev. Raskemas mullas võib istutada sibulad veidi kõrgemale ja panna sibula alla drenaažiks umbes 5 cm liiva.

Päikeseline koht on parim – enim on neid liike, mis eelistavad valget kasvukohta.
Poolvarju taluvad või on varjulembesed – koerahammas, lumekupp,lumikelluke, kollane nartsiss, kolmisnartsiss, kirju püvilill, silla, metstulp, võsaülane, ebahüatsint, armeenia kobarhüatsint, kirgaslill.
Sibullillede seas on neid, kes vajavad rohkem niiskust – märtsikellukesed, nartsissid, kirju püvilill, metstulp, ülane.
Ja neid kes eelistavad kuivemat pinda – tulbid, laugud, võrkiirised, mõõkiirised, harilik püvilill.
Lubjalembesed – aarum, lumikelluke, alpikann.
Hapulembesed – kolmisnartsissi sordid, koerahammas.

Kuhu istutada ?

Lillepeenrasse, püsililledega koos seguistustustena.
Kõrgemakasvulisi sibullilli on hea kasvatada püsikupeenras, segamini püsililledega. Valides neile kohad sobivate naabritega, ei jää sibullillede kuivavad pealsed kauaks silma riivama. Sibullillede ja püsikute seguistutusi planeerides on vaja jälgida, et taimedel oleksid sarnased kasvamisnõuded. Ainult tulbipeenar on kaunis vaid lillede tärkamise ja õitsemise aegu, kuid peale õite närbumist jääb alles tühi peenar aeglaselt koltuvate lehtedega, mis peavad saama rahulikult oma aja kuivada.
Sibullillede õitsemise aegu on püsikud veel üsna madala kasvuga kuid aja edenedes katavad lopsakad püsililled kõik kuivanud lehed. Parimad on sellised kohad peenras, kus püsikud on eriti hilise tärkamisega ja selle tõttu on peenras kaua musta mulla pinda. Head partnerid sibullilledele on astilbed, brunnerad, helmikpöörised, hostad, priimulad, päevaliiliad,kopsurohud. Hästi lihtne on kasvatada sealkohal ka sibullilli, mida ei pea alati välja võtma – kirgaslilli, krookuseid, märtsikellukesi.
Sibullilled murus
Murus sisse sobivad liigid, mis õitsevad varakult – mais. Hea on, kui taimede lehed hakkavad kolletuma enne, kui esimest korda saab muru niidetud. Kui lehed on veel rohelised, siis taime lehtede kaudu saab sibul toitained järgmise aasta õiepunga moodustamiseks. Kui lehed niita maha liiga vara ja rohelisena, siis jääb sibul nõrgaks ja võib hukkuda.
Hästi sobivad lumikellukesed, märtsikellukesed, kirgaslilled, puškiiniad, siniliiliad, krookused. Krookustest enim on murus hea kasvatada väiksemate õitega hästi varaseid õitsejaid.
Kiviktaimlasse
Kiviktaimlas saab kasvatada sibullilli padjandtaimede vahel ja all. Liiga tiheda padjana kasvavad taimed võivad sibullilled lämmatada.
Rooside vahele
Rooside ümber on samuti kevadel rohkesti ruumi, enne kui roosid oma kasvu täis kasvavad ja õitsema hakkavad. Rooside vahele istutamine sügisel on küll üsna okkaline töö.
Lehtpuude ja põõsaste alla.
See on hea koht, sest selleks ajaks, kui puud lehte lähevad on kevadised lilled õitsenud ja seni paistab neile läbi raagus okste piisavalt valgust. Õierohkust saab lisada ka näiteks jaapani enelate vahele, sest need põõsad lõigatakse 10 cm kõrguselt kevadel tagasi ja jällegi seni, kui nad kasvavad on kõrgemad sibullilled head naabrid.
Enda aias olen näiliselt pikendanud õitseaega ka nii, et kui sama varakevadist liiki istutada kohtadesse, kus lumi kõige esimesena sulab ja ka nendesse kohtadesse, kus lumi veidi kauem püsib. Nii ongi krookus juba õitsenud lõunapoolses peenras maja seina ääres, kui alles esimesed lehed lume alt pead välja pistavad teises – veidi varjulisemas kohas.
Need kohad aias, kust lumi igal aastal kõige varem sulab tuleb täita kõige varasemate sibullilledega. Siis saame õisi aeda juba hästi varakult. Ja kevadel on õieootus nii suur.

Kuhu planeerida varaseid õisi?

Vaata oma aeda hindava pilguga. Kust sulas kõige enne ära lumi, kuhu jäi kauemaks? Kus on need kohad, kus sa käid kõige rohkem ja kus tahaks et pilk peatuks? Kui oled päeval tööl ja saad veeta aias ainult õhtud, siis milline on kevadeõhtul kõige mõnusam ja soojem paik sinu aias? Milline koht lillepeenras on täidetud taimedega, mis ärkavad hilja, kuid on hiljem fantastiliselt lopsakad? Mis on need kohad, mis paisavad tänavalt möödujatele ja on su kodu visiitkaardiks ?

Nii mõeldes näed seda hästi, kuhu sooviks midagi juurde – kevadel, kui aed on veel pooltühi ja suur rohelus tärkamata. Suvel on juba ilu igal pool ja kõik kasvab nii tihedaks, et enam ei häiri midagi ning õisi on igal pool. Kevadised sibulilled on esimesed rõõmustajad aias.

Kõige esimeste õite efektsemaks väljatoomiseks on head kohad:

Kohad kust kõige ennem lumi ära sulab
Peenrad igapäevaste käiguradade läheduses ja peenarde servade läheduses
Kohad õhtupäikese soojuses
Hostade, sõnajalgade, kurerehade, helmikpööriste jt. veidi hiljem alustavate ja hiljem lopsakaks muutuvate püsilillede lähedal. Siis katavad hiljem püsilillede lehed sibulillede kuivanud õievarred. Nartsissid lähevad hästi päevaliiliate lähedusse, neil on sarnased lehed ja tekib mulje pikemast õitsemisest.
Liikide valikul peaks arvestama ka, et enamus tulpe vajavad rikkalikuks õitsemiseks, et sibulaid võetakse välja, kuivatatakse, puhastatakse, võetakse küljest tütarsibulad ja siis sügisel tagasi. Kui planeerida seguistutusi, kust üksikuid sibulaid välja võtta ei saa, siis on parem kasutada nartsisse, krookusi, laukusid, sillasid, puškiiniaid, kobarhüatsinte, Fosteri, Greigi ja looduslikke tulpide sorte, preeriaküünalt, kirgaslilli, ebahüatsinte.

Kuidas istutada?

Rusikareegel on, et sibulad istutatakse kolmekordse sibula läbimõõdu sügavusele.

Õige istutussügavus sõltub seega sibula suurusest. Istutamisel jälgige et istutamisel jääks allapoole sibulakand ja juured ning sibula tipmine osa suunduks ülesse. Sibulate juurdumisel on oluline niiskus. Istutusaugu põhja võib lisada kihi liiva. Lillesibulad peavad jõudma sügisel enne maapinna külmumist korralikult juurduda.

Hästi loomuliku mulje saab peenrast on, kui sibulilled istutada püsikute vahele hajutatult. Selleks on ka olemas hea ja lihtne nipp. Võta sibulad kätte ja viska kergelt õhku…iga sibul istuta just sinna, kuhu ta parasjagu kukkus. Nii jäävad ka erinevate sortide segud loomuliku muljega.

Ühekaupa taimede vahele istutades on see viga, et neid on hiljem kehva üles võtta. Seega peab valima liike, mida on vaja harvem peenrast kuivatamiseks üles võtta – Greigi ja fosteri tulbid ja nartsissid. Vajavad üles võtmist ca 4 aasta tagant. Hilisemad tulbid on veidi nõudlikumad ja neid võiks võtta peenrast välja ca 1-2 aasta tagant muidu nende ilu hääbub vaikselt.

Kergesti saab sibulad peenrast kätte kui istutada sibulakorvidega. Nii istutamisel ei lähe sibulad laiali ja korvid kaitsevad sibulaid ka hiirte ja rottide eest.

Kuidas istutada murusse.

Tavaliselt istutatakse murussse sibulad grupiti. Murukamar eemaldatase labidaga, kobestatakse muld ja laotakse sibulad kobestatud mullale. Peale lisada veidi lahtist mulda ja seejärel asetada mätas tagasi sibulate peale.

Sibulate ühekaupa istutamiseks on ka olemas tööriist- sibulaistutaja. See tuleb vajutada mulda, veidi keerata ja üles tõmmata ning eemaldub kamar koos mullaga, sibul pista tekkinud auku ja muld ning kamar peale tagasi. Tulemus jääb hea, kuid selle töövahendi kasutamine nõuab päris tugevaid käsi ja kulub ka rohkem aega.

Sügisel istutatakse: