Aianduse ja aiakujunduse blogi tegijatele.

Mis siis, et kevad hilineb sel aastal nii umbes ligi kaks-kolm nädalat. Kuid siiski esimese väga sooja ja päikesepaistelise laupäeva saime päris mai alguses. 4 mai juba sai juba tuulevaikses kohas päris peesitada ja 9 mai tegi soojarekordeid. Tallinnas 27 kraadi sooja ja suvetunne on õhus. Kõik aias paistavad sooja ootavat et kiirustades siis järje peale jõuda ja hilist kevadet tagasi teha.

Järgmine, kes peale esimeste kirevate sibullillede õite oma iseloomu näitab on loomulikult naat. Sel kevadel mõtlesin, et prooviks naadile vastu astuda teistmoodi, kui tavaliselt ja sööks lihtsalt kõik peenra peal kasvava umbrohu ära. Koguks kevadist energiat ja tervist ning ka peenrad saaskid puhtaks. Kuid paari esimese päevaga oli selge, et kevadine esimesena peenral tärkav naat on nii kiire kasvuga, et süües selle vastu võidelda ikkagi ei jõua.

Kuid sellest hoolimata – naat salatisse, naadipesto võileivale, naat marinaadi, nõges kurkide soolvette ja teeks…nii see umbrohi vaikselt kaob. Kahjuks peab siiski ka ühe suurema rohimisepäevaku ette võtma, kus ikkagi naadihakatised koos juurega saaks kõrvaldatud.

Kurb lugu, mis on juhtunud sellel talvel on see, et päikese käes on kõvasti saanud kannatada okaspuud. Ja mitte kõik. Eriti kadakad ja männid. Ja seda  nii minu aias, kui igal pool mujal. Kannatada on saanud ka päris juba pikalt aiais kasvanud puud. Näiteks kaljukadakas, mis on juba nii suur, et ma teda juba aastaid ei kata kevadeti – on  päris pruun…aga vaatame, kuidas neil läheb, kas suudavad ennast suve jooksul taastada ja loodame, et paranevad. Nii hullu  väljanägemist ei ole neil veel olnud.