-
Tere! Minu nimi on Evely Karvak ja ma olen aiakujundaja. Loodan, et leiad minu lehelt palju kasulikku ja inspireerivat.
Postitused teemal: kodukiri
Lumest aiakaunistused.
Külm ja ilus- aiakaunistused.
Suurte lumest küünlajalgade meisterdamist saab ette planeerida vaid siis, kui järjekordselt on meid tabanud erakordselt lumerikas talv – kõik kohad on lund täis ning ainult vaja välja mõelda, kuhu seda panna või mida uut ja huvitavat lumest teha võiks.
Kui aga juhtub olema selline aasta, kus lund saab pikisilmi oodatud, siis jääb vaid üle varuda suur prügikott ja kannatlikult oodata sobivate ilmaolude ja vaba aja kokkulangemist. Vähese lume puhul on tore see, et teedelt ja autoplatsilt kokkukraabitud lumi saab tavapäraste lumehunnikute asemel aiakunistuste vormi.
Kui lumi on kerge ja hästi kokkuhakkav, saab lumevormidele kõige lihtsamalt ilusa kuju anda. Aga kujusid annab meisterdada ka mõõdukate külmakraadide ajal: siis on vaja ainult lund kokkupressides seda aeg- ajalt veepritsist veidi niisutada, nii kleepub ta hõlpsamalt ja võtab paremini vormi.
Tee nii:
- Lõika kotil põhi lahti, (nüüd on see kahest otsast avatud)
- Hakka kotti lund kühveldama , seda aeg- ajalt tihendades ja küünlasilindritele korrapärast kuju andes. Liiga kõvasti ei või suruda, külmaga on kott rabe ja kerge purunema ning kogu tööd tuleb otsast alustada.
- Kui kott on peaaegu ääreni täis, tõmba see ettevaatlikult silindri ehk küünlajala ümbert ära.
- Küünla jaoks võiks kaevata üles silindri sisse sügavamad augud, et tuul leeki ära ei kustutaks.
- Külmakraade oodates võib silindri väljast poolt veepritsi kasutades veega üle pritsida – siis saab küünlajalg jäiselt tugevam ja püsib kauem.
Artikkel ilmunud ajakirjas „Kodukiri” veebruar 2011
Aiatöid sügisel…
… ehk mis tööd peab ära tegema ja mida võib kevadesse lükata.
Sügisesed lehed ja riisumine
Lehti saab riisuda siis, kui lehed puult maha tulevad. Vahest juhtub see äkki ja peaaegu kõikidel puudel korraga. Vahel pudenevad lehed ja muu praht aeda maha natukesehaaval ja tüütult pikka aega.
Muru pealt peaks kindlasti lehed enne talve ära riisuma. Kui paks lehekate jääb muruvaipa terveks talveks lume alla katma ei ole see sugugi murule hea.
Peenardega on teine lugu. Mulle meeldib kui peenrad näevad ka talvel ja sügisel ilma lumikatteta head välja, mitte ei ole ainult mustad laigud muru sees. Ja seda millal lumi maha sajab ei oska keegi kunagi ette aimata. Seepärast olen püüdnud valida peenardesse kasvama taimi, mis näevad ka külmal hooajal omamoodi nägusad välja.
Tugevama varrega püsililled, tugevate lehtede ja kõrtega kõrrelised on terve talv läbi ilusad ka oma äraõitsenud õisikute ja seemnekupardega ning heledaks kuivanud kõrtega. Igihaljad pinnakattetaimed ning madalakasvulised või roomavad okaspõõsad on ka talvel rohelised. Ilma lehtedeta põõsad annavad härmatise ja põõsal püsivate viljadega ilusaid mustreid.
Sügisesel ja talvisel lumeta ajal muutuvad eriti tähtsaks pinnakattetaimed peenras. Kui suvel ei paista maapinda katvad liigid rohkelt õitsvate ja uhkemate taimede vahelt väljagi, siis nüüd, kui õite ilu on kadunud ja paljud püsikud pealt koledaks muutunud ja koristatud – on peenra mullapind kaetud pinnakattetaimedega.
Mina olen sellist meelt, et sügiseti koristan ja lõikan peenrast ära nende taimede pealsed, mis muutuvad koledaks, kaotavad vormi ja riivavad silma. Näiteks hostad peale esimesi külmi, iiriselehed, mis vajuvad maha risti-rästi, sõnajalalehed–ühesõnaga kõik, mis tundub kole ja ei püsi vormis. Ülejäänud kuivanud taimevarred ja õisikud, mis on tugevad ja näevad head välja, jäävad talveks peenra peale. Kuivanud puhmikud on ka heaks looduslikuks kaitseks talvekülmade ajal
Sageli oleneb taimede käitumine ka ilmastikust. Väga tugev tuul ja kestvad vihmasajud ning märg, lörtsine esimene lumi võib paljud püsikute pealsed ära rikkuda. Kergelt nullilähedased kraadid ja kuiv kerge lumi või härmatis lisab paljudele taimedele ehted ja nii näeb peenar ka talvisel ajal suhteliselt lillerikas välja.
Püsikupeenardesse, mis ei ole kaetud multškattega lisan sügiseti värsket kompostmulda. Mullakihiga saab kaetud ka kõik peenrasse langenud lehed ja praht ning peenar näeb lihtsama vaevaga korrektsem välja ilma üleliigse koristamiseta. Enne mulla lisamist võiks rohida välja püsiumbrohud, nii on kevadel esimene rohimine hulga kergem.
Kuivanud ja valmis seemnetega lillede õisikud võiks maha lõigata nendel liikidel, kes kipuvad kergesti seemnetega levima. Sellised püsililled võivad muutuda peenardes liiga laiutavaks ja leida endale kohad igal tühjal kohal – ka sillutisepragudes. Üheks selliseks näiteks on kortslehed.
Okste lõikamine
Hilissügisel, kui lehed on juba langenud, käin kääridega üle ka lehtpõõsad ja lõikan ära vormist väljaturritavad oksad, silun vajadusel samuti madalaid lehtpõõsahekke. Ilma lehtedeta ja tühjemates peenardes on põõsaste vormid paremini näha ja nii on ka talvine poolaasta põõsad korrektse väljanägemisega.
Taimede katmine
Taimi ei saa katta kalendri järgi vaid ilm on siin kõige parem spikker.
Külmaõrnadele taimede osas peab jälgima katmisaja suhtes iga taime külmataluvust, juurte ümbrust on soovitav sügisel multsida komposti, turba või kuivade lehtedega ning hiljem võib külma kaitseks panna peale kuuseoksi või tammelehti. Tammeleht laguneb aeglaselt ja on hea selleks otstarbeks kasutada. Kuid taimi on mõistlik katma hakata tavaliselt siis, kui esimesed püsivad külmakraadid on maapinna tahendanud ja oodata on suuremat külma. Tihti võib see juhtuda alles veebruaris või jaanuaris.
Varjutuskangaga tuleks igihaljaid taimi katta mitte sügisel vaid hoopis kevade poole ja kaitsta siis hoopis külma, vaid intensiivse päikese eest. Kui päike juba kõrgema kaarega käima hakkab ja juhul, kui maapind on külmunud. Tavaliselt saabuvad sellised ilmad jaanuaris või veebruaris.
Sügisel enne maapinna külmumist on hea paigutada taimede ümber püramiidselt tokid, mis aitavad varjutuskangast ümber põõsa paigutada, sest talvel võib maa sügavalt külmunud olla ja toetavaid tokke pole pinnasesse enam võimalik suruda. Samuti aitab raamistik ümber puude kaitsta neid suure lume korral ja hoida puude vormi.
Sügisel ei ole mingit vajadust koledaid katteid taimedele peale tõmmata, nii vaatame ilusate okaspuude asemel terve talv läbi kattekangast. Vahetevahel on saabuv talveaeg nii pikalt soojakraadidega, siis võib kate hoopiski kahju teha, taimed liigniiskuse all kannatama panna ja hauduma ajada.
Ka igihaljastele püsikutele ja kiviktaimla taimedele mis vajavad katet päikese eest sean kuuseoksad varjuks peale hoopis kevadel, kui vajadus tekib, sest paksu lumikattega teeb lumi selle töö minu eest ära ja ilma lumeta ajal sügise poole saab veel taimede ilu nautida.
Püramiidse kasvuga väiksematel okaspuudel aitab suure lumega vormi hoida ka nööriga taimede vormi sidumine. See aitab selle vastu, et pikad ja sihvakad ülespidi kasvavad oksad raske lume all laiali ei vajuks, ei murduks või põõsas oma vormi ei kaotaks. Mina olen sidunud ka keraja vormiga põõsaid nööriga – need jäävad küll veidi silinderjad, aga oksad on kaitstud.
Roosid
Roose võib lõigata tagasi nii sügisel, kui ka kevadel. Sügisese lõikuse korral on katet vajavaid roose mugavam katta. Kevadel näeb jälle paremini talvekahjustuste ulatust.
Pikemad oksad lõigatakse parajaks umbes 30- 40 cm kõrguseks, ära lõigatakse rohelised lehed ja hilised õied. Peenraroosid mullatakse üles mullaga, liivaga või kuiva turbaga. Muldamisel kuhjatakse muld roosipõõsa keskele juurte ümber 15-25 cm kõrgusele üles.
Kui püsivad pikalt soojad ja niisked ilmad ei ole hea seda liiga varakult teha. Parim on roosid üles mullata vahetult enne püsivat külma saabumist või ka siis, kui ööd on juba külmakraadidega ning päevad veel soojad, siis tekitavad muutuvad temperatuurid koorekahjustusi.
Kui saabuvad püsivad miinuskraadid panna roosidele peale kuuseoksi ja üle 10 kraadiste külmade puhul vajavad paljud roosid kuiva lisakatet. Selleks paigutatakse rooside kohale tugikaared, mis kaetakse peenrakanga või koormakattega. Tunneli otstesse jäetakse tuulutusavad.
Roosid taluvad külmast halvemini niiskust nii, et varane katmine võib neile hoopiski kahju teha.
Pargiroose ei ole vaja talveks katta.
Muru ja talveootus
Muru niidetakse üldjuhul kogu hooaja jooksul siis, kui taime pikkust kolmandiku võrra kärpides jääb muru 3,5 kuni 5 cm kõrguseks. Talviseks ajaks võiks muru jääda veidi pikem – ca 5- 7 cm.
Liialt kõrgeks aga ei ole ka hea murupinda jätta. Riisumata lehed ja praht, puudelt kukkunud õunad talvehooajal muru peal aitavad niiskusega kaasa hallituse ja seenhaiguste levimisele.
Kui ikka on soe ja pikk sügis ning muru kasvab ei tasu niidukit liiga vara talvekorterisse panna, vaid muru kasvades liig pikaks teha veel üks hilisem kõrgem niitmine. Ka hõredatest ja väiksematest lehtedest saab ühe hooga lahti, kui muruniidukiga neist üle sõita.
Viimane muruniide riisuda, mitte jätta talveks muru peale.
Mida veel võiks sügisel ära teha?
- Kastmissüsteemid ja voolikud tuleb tühjendada, muidu võib külmuv vesi neid kahjustada.
- Sobiv aeg on ka täita aiakonteinerid ja lillepotid talveks sobivate lilledega – kanarbikud, talihaljad igihaljad okaspõõsad ja muud talveks sobivad taimed on hea varuda enne aiandite talvehooajaks kinniminekut. Talveks istuta lilli vaid külmakindlatesse anumatesse. Ilma glasuurita savipotid talviseks ajaks õue ei sobi, need pragunevad mulla külmumisel.
- Välja on vaja kaevata külmaõrnad suvised sibullilled, mille mugulaid säilitatakse ületalve soojakraadidega ruumis. Näiteks daaliad, gladioolid, kaeralilled.
- Üle võiks vaadata talveks tugedele üles jäävate ronitaimede kinnitumised. Talvised tuuled ja tormid võivad nõrgalt kinnitunud taimepuhmaid murda ja rebida. Pärast lehtede langemist saab viinapuude ja metsviinapuude äralõigatud väätidest punuda toredaid puidust pärgi talvisteks ja kevadisteks peokaunistusteks.
Artikkel on ilmunud ajakirjas “Kodukiri” oktoobrikuus 2012.
Sibullilleaeg – planeerime järgmiseks kevadeks
Sibulilllede rikkalik õitsemise aeg saabub õige pea, või juba ongi käes. Seda ei tea keegi ette, sest kõige varajasemad lilled pistavad oma ninad mullast välja niipea, kui lumi on sulanud ja päikeselised ilmad on mulla üles soojendanud. Seega nii võivad nad alustada juba aprilli algupoole ja jätkata kuni jaanipäevani. Või teisel aastal, kui lumi ei taha kuidagi lahkuda jääda alustamisega hoopis hilisemaks. Kui ilmad on jahedad, rõõmustavad õied meid pikema aja vältel ja vahel upitab äkiline soojalaine kõik õied korraga lahti. Nii, et peaaegu kunagi ei saa ühesugust pilti peenras oodata.
Nüüd-varakevadel selgub, kes on sügisel sibulate mulda pistmise aja maha maganud või kes on suured ettevalmistused teinud ja saavad esimeste soojade ilmade saabudes rikkaliku õitepidu nautida.
Kevade vara on aeg, kus seada plaane järgmiseks hooajaks. Aed on praegu täiesti teise ilmega, kui sügisel sibulate istutamise ajal. Püsililled alles koguvad hoogu ja põõsad on raagus, peenrad on tühjad ja talvest ning lumest räsitud. Iga varajane sibulilleõis lisab elu ja värvi peenrasse. Sügisel, kui on otsustamise aeg – kuhu sibulad pista, siis on peenrad punnis taimi täis ja tundub, et lisada poleks küll enam midagi vaja.
Praegu aga on mõned kohad üsna tühjad, kus võiksid toretseda värvikirevad õied.
Nii, et kui igatsed aeda värvi ja vaheldust, siis planeerimiseks õige aeg on käes.
Vaata aias ringi sellise pilguga, mis aitab sind sügisel:
- Kust sulas lumi kõige enne ära ja kuhu jäi kauemaks?
- Kus on aias kõige päikesepaistelisemad kohad?
- Kus on paigad, kus sa käid kõige rohkem ja pilk peatub ikka ja jälle?
- Kui oled päeval tööl ja veedad aias aega õhtupoolikul, siis kus on õhtupäikesega kohad, mis on kevadõhtul mõnus ja soe paik sinu aias?
- Milline koht lillepeenras on täidetud taimedega, mis pistavad oma nina mullest välja hilja, kuid hiljem on kaharad ja lopsakad?
- Mis on kohad, mis jäävad silma möödujatele tänavalt ja panevad su aia särama?
Just kevadel on see kõik väga hästi näha, sest suur rohelus on tärkamata ning aed veel justkui pooltühi. Sügisel, kui istutamise aeg käes, on peenrad lopsakust täis ja tühjad kohad ei paista enam välja.
Kui sul on olemas aiaplaan, saad sinna kohe sobivad kohad maha märkida, et sügisel meeldetuletus oleks varnast võtta. Kui plaani ei ole, siis tee väike visand ja märgista vajalikud kohad. Juurde märgi liik, lisa arv mitu sibulat mahuks ja kindlasti ka mis värvi taimed sinna sobiksid.
Sügisel ajavad vaimustava välimusega suured sibulate valikud poes alati silmade eest kirjuks, nii on lihtsam otsustada ning tulemus jääb kenam.
Varajaste sibullillede õite efektseks väljatoomiseks sobivad hästi järgmised paigad aias:
- kohad, kust lumi sulab varakult – lõunapoolsed majaääred, tuulevarjulised paigad
- lõuna-ja õhtupäikeses soojenevad kohad peenardes
- peenarde servad ja käiguradade äärsed alad
- veidi hiljem alustavate ja hiljem lopsakate lehtedega taimede naabruses. Näiteks hostad, sõnajalad, helmikpöörised, kurerehad, kortslehed. Siis katavad püsikute lehed hiljem sibulillede koltunud varred ja peenar ei paista närtsinud välja.
- arvestada võiks pinnase niiskusega. Kevadel märjematesse kohtadesse sobivad nartsissid, märtsikellukesed. Kuivemat pinnast eelistavad tulbid, laugud, võrkiirised ning mõõkiirised.
- koha valikul arvesta sibulate suuruse ja istutussügavusega. Et peenras oleks piisavald mulda. Teeäärtes ja kiviktaimlates võib olla mullakiht õhem. Sibulatel on vaja kasvamiseks kolme sibula läbimõõdu sügavust mulda ning sibullilledel on väga erineva suurusega sibulaid.
- paljud tulbisibulad vajavad rikkalikuks õitsemiseks regulaarset pinnasest välja võtmist peale õitsemist. Sibulad kaevatakse mullast välja, eemaldatakse väiksed tütarsibulad, kuivatatakse ja pannakse sügisel mulda tagasi. Seda võiks ka koha valikul arvestada, et kuhu sügisel mugavalt ligi pääseb.
- Segaistutustesse, kust sibulaid hiljem üles ei leia on hea planeerida liike, mis ei vaja nii tihedat väljavõtmist. Näiteks tuntumatest liikidest nartsissid, krookused, laugud, sillad, puškiiniad, kobarhüatsindid, preeriaküünlad, kirgaslilled ja ebahüatsindid. Looduslikud tulpide sordid, ning Fosteri ja Greigi tulbid, metstulbid.
Artikkel ilmus ajakirjas “Kodukiri” aprillis 2016
Pühadekaunistused oma aiast
Kui aiaomanik talvepühade aegu oma ust ja kodu kaunistama plaanib hakata, siis tasub enne poodi ehete järele tõttamist oma aias veidi ringi vaadata. Et kas enda aiast saaks ka selleks tarbeks midagi leida. Kindlasti leiab… ja veel päris hea on materjali sügiseste aiatööde käigus jõulukuu jaoks valmis varuda – õuetemperatuuril ning vihma ja lume eest varju all seisavad paljud oksad pühadekaunistuste jaoks ka juba lõigatuna päris hästi.
Aias on tegelikult hulganisti taimset materjali, mida võib edukalt kodu ja välisukse pühade kaunistuseks ära kasutada. Tihti me kipume pikaksveninud oksi ja äraõitsenud õisi hooga kohe minema viskama.
Kõige parem aeg aias ideid otsiva pilguga ringi vaadata siis, kui lehed on juba langenud ja paksu lund veel maas ei ole. Sel aastal ajas ilmataat plaanid veidike sassi ja saatis märja lume otse lehtede peale.
Tuntuimad erksavärviliste, väga kaunite võrsetega põõsad, on kontpuud ja pajud. Eriti erksad toonid on just viimase suve võrsetel. Rohelisi toone annavad muidugi erinevad okspuud ja põõsad. Osad roomavate kadakate sordid kipuvad tihti laiutama ning samuti jugapuud kannatavad väga hästi väikest pügamist.
Alpi elulõngade seemnetutid kuivavad päris toredateks õhulisteks kaunistusteks.
Olenevalt ilmast võivad mõnel talvel kukeharjade õisikud olla väga kaua ilusad, vormis ja erksavärvilised ning õuekaunistusteks pottidesse, uksepärgadesse väga sobivad.
Ja muidugi viinapuud ning nende pikad köitraagudega väädid, kikkapuude oksad oma erkroosakate viljadega. Hästi toredad on roomavate tuhkpuude punaste marjade ja väikeste lehtedega oksad.
Aga mida mina siis oma aiast talviste kaunistuste tarbeks leidsin:
- Jugapuud olid veidi palju vormist välja kasvanud ja neid pügades sain hulga igihaljaid tumerohelisi oksakesi ja ühtlasi ka rohkem vormis puud.
- Minu variseinana istutatud kollasevõrselise paju noored, kõrgustesse kasvavad oksad olin meelega suve lõpupoole tähelepanuta jätnud, seepärast ikka, et sealt ilusaid erkkollaseid oksi talvise aja tarbeks saaks lõigata.
- Amuuri viinapuu väädid olid ennast kaugele ja kõrgele õunapuu ja kirsipuu otsa kasvatanud – neist saab toredaid oksapärgi punuda. Ja viinapuu püsib niimoodi minu aia jaoks sobivas suuruses.
- Kaselehise enela ”Thor” äraõitsenud õisikud on küll ka põõsa küljes talvel härmatisega toredad, aga seekord otsustasin neist uksepärga punuda ja hekki pügada.
- Kikkapuude kenasid pikemaid viljadega oksi näpistasin veidi tipust.
-
Lisaks neile olin juba sügisel enne külmasid korjanud ära dekoratiivkõrvitsad ja heledad õisikud ning need on nüüd kuivatatud ja toast võtta.
Selline rullitraat meeldib mulle kõige rohkem pärgade tegemiseks. Osta saab ehituspoest.
Punume oksapärga
Viinapuude pikad väädid on igati hea ära kasutada ja kõik pärgadeks punuda. Metsviinapuu pole selleks otstarbeks kõige parem, sest on hästi rabeda oksaga ning kipub kergesti sõlmekohtadest murduma. Minu lemmikuks on aias kasvav Amuuri viinapuu, mis on väga jõulise kasvuga. Päris vabalt teda ma kasvada ei lase, sest ta matab suve lõpuks enda alla kõik lähedalasuva ja see mõjub viinapuu naabritele lõpuks hävitavalt. Tänu sellele saab igal sügisel suure hulga oksapärgi punuda.
Mida varem peale lehtede langemist viinapuu väädid ära lõikad, seda lihtsam on vääte rõngaks punuda, hiljem puituvad ja kuivavad väädid kõvaks ja kangeks ning kipuvad murduma.
Viinamarja rõngaid saab kasutada mitmel moel. Kui vormid väätidest toekama ja mitmekihilisema pärja, siis on oksad koos oma pikkade spiraalsete kinnitusraagudega juba oma lihtsalt isegi vaatamisväärsed. Sinna saab ka peale siduda lipse või kinnitada muid kaunistusi. Talvisel ajal ka igihaljaid oksi, käbisid või kuivi vilju.
Mõne rõnga võib teha üsna peenikese, seda on hea kasutada alusena, mille peale siis traadiga erinevat materjali kinnitada saab.
Sobiva suurusega rõngad võivad kaunistada ämbrite ja pottide servi, sinna sisse saab kinnitada linnutoitu, samuti saab ka suvisel ajal neid oksarõngaid lillepärja jaoks alusena kasutada.
Enelaõisikutest pärg tuli pruun ja naturaalne, kohev ja paks. Sinna lisasin veidi erkroosasid kikkapuude viljadega oksi. Lumesaju ja külmaga võid pärja tõsta veidiks ajaks saju kätte, enne sellele pisut vett piserdades, siis saab külmakraadide jätkudes loomuliku lumekaunistusega pärja. Kui parasjagu päris lund ei saja, siis saab kohevad õisikud üle raputada kunstlume või pihustada pinnale veidi valget värvi.
Alati võib lisada pärgadele veidi paelu, ehteid, käbisid, seemneid– just selliseid mille järgi isu parasjagu peale tuleb. Samas on ka naturaalsed looduslikud kaunistused oma lihtsuses päris veetlevad.
Kuidas pärga teha.
Võtad pika viinamarjaväädi ja keerad sobiva suurusega rõngaks. Kinnitad otsa traadiga ja kerid kogu väädi rõngaks. Tugevdamiseks võid vahepeal vääti ringi sisse pista ja nii keerud omavahel kokku tõmmata. Peenike traat on parem, kui nöör, mis niiskusega venib ja seose nõrgaks jätab.
Kui alusrõngas on valmis, siis peale kinnitada saab valitud materjali väikeste puntidena ja jämeda nööri või traadiga ümber rõnga mässides. Ikka nii, et iga järgmine punt katab eelmise kinnituse. Kõige viimase pundi sabad, kui ring täis saab, tuleb kinnitada esimese pundi alla…ja nii lihtne see ongi.
Paksema pärja saamiseks võtame sellise kogukama pundi. Õhukeste rõngaste jaoks on vaja vaid üksikuid oksi.
- Kollased pajuoksad sidusin puntideks ja ämbrisse seisma panin pundid viinamarjapärgade toel. Sellist oksapunti võib ka elektriküünaldega pimeda aja tarbeks efektseks seada.
- Väiksemas ämbris on koos viinamarjaväätidest pärjad, enelaõisikutest pisike kimp , kikkapuude viljad ning mõned jugapuu oksad.
- Ilutulestikukastis on lisaks aiakraamile ka üks lillepoest pärist kanarbik. Dekoratiivkõrvitsad püsivad ilusad kui õues on püsivalt külmakraadid. Kui on vaheldumisi sooja ja külma, siis kipuvad nad ära pehmeks minema ja kaotavad värvi.
Mõned lihtsad pärjad ka eelmistest aastatest. Vaata ”Uksekaunistused”. ja viinamarjaväätidest pärgade punumisest.
Artikkel ilmunud ajakirjas “Kodukiri” 2012 detsembrikuus.
Värsket rohelist oma aiast. Kuidas planeerida?
Oma ürdipeenar või köögiviljaaed, ise kasvatatud söögitaimed – peagi saabuv hooaeg innustab kindlasti paljusid aiaomanikke veidi värsket lauale ka ise kasvatama ja mõtlema, kuhu, kus ja kuidas?
Paar marjapõõsast, salatipeenrad või väikese ürdiaia nurgakese annab peaaegu igasse aeda ära mahutada. Kel ruumi vähe võib piirduda terrassil pottides või kastides lillede asemel toidutaimede kasvatamisega. Ürditaimed on meeldiva lõhnaga ja silmale ilusad vaadata. Toidutegijatele on ürdiaed ka uute maitsete katsetamiseks ning tore paik kiiresti kättesaadavate lisandite ja kaunistuste tarbeks.
Kui kogemus taimede ja aiandusega on väike, siis esialgu tasubki kätt proovida ürditaimede ja lihtsamate söögitaimede kasvatamisega. Kombineerides püsikutaimi ja seemnete külvamist, saab kokku ka üsna säästliku eelarvega söödava peenra. Alguses tasuks vältida taimi, mis nõuavad pikemaajalist ettekasvatamist – kuid kogemuste ja oskuste kasvades võib ka keerulisemate tegevuste juurde asuda.
Toas seemneid ette kasvatades, kipub tihti olema liiga vähe valgust ja liiga palju sooja ning taimehakatised kipuvad välja venima. Nii jõuavad vahel osad taimed juba sooja ilma oodates, õue istutamise ajaks, hukka minna.
Kui oled alles alustamas taimede kasvatamisega, siis kergem on tegutseda ajal, kui muld õues on juba nii piisavalt soojenenud, et mitmeaastaseid ürte saab kohe peenrasse istutada ja salatitaimed, maitseroheline ning kiiremakasvulised üheaastased lilled kannatavad juba õue peenrale külvata.
Tavapäraselt saabuvad sellised ilmad meil maikuus. Kuid erandeid on alati. Lihtne on meeles pidada, et enamus taimi saavad areneda, kui ööpäeva keskmine soojus on üle 5 soojakraadi. Üllatuslike öökülmade vastu saab taimi kaitsta katteloori laotamisega peenrale.
Kuidas plaane seada?
Planeerimise juures on hea läbi mõelda:
-
Kui palju mul on selle jaoks ruumi
Tihti väiksemas aias pole mõeldav, et saab sealt varuda saagi kogu talveks, aga sobivaid taimi salati ja tee sisse panemiseks ning laua kaunistamiseks ja lõhnastamiseks saab kasvatada ka väiksel pinnal.
-
Kui palju mul on aega taimede eest hoolitseda?
On oluline arvestada palju aega ja soovi on end aiale pühendada. Olenevalt tarbeaia iseloomust – kas kasvatada rohkem püsikuid või üheaastaseid taimi, valida lihtsamaid või keerulisemaid liike – on peenarde hea väljanägemine sõltuvuses sinna pühendatud ajast.
-
Kui palju ma sooviksin saada saaki?
Siin on kindlasti olemas seos – mida rohkem saaki, seda rohkem on vaja aega ja ruumi.
Kuhu planeerida ?
Igapäevaselt vajaminevaid ürditaimi võib ka juba olemasolevasse aeda ära mahutada. Siis planeerides ürte ja rohelist köögivilja püsilillepeenrasse teiste taimed vahele. Sellisel juhul on soovitav kasutada kogu peenras orgaanilist väetist või lisada taimede toitmiseks kompostmulda.
Suurem töö on rajada söödavate taimede tarbeks eraldi aiaosa, kus võib neid kasvatada korrapärastes peenardes, kujundada mustreid aiateede, hekkide ja värvidega kombineerides või sobitada taimed vabakujuliste gruppidega peenardesse.
Parim koht maitse- ja ravimtaimedega aiaosale on tuulte eest varjus päikesepaisteline kasvukoht. Ala on hea ümbritseda heki, müüri või ronitaimedega.
Mugav on rajada söögitaimedega aiaosa köögi lähedale, siis on värsked taimed alati lähedalt võtta. Plaane seades tuleks mõelda, milliseid taimi rohkem tarvitatakse ja neile varuda rohkem ruumi. Mingi aiaosa võiks jätta ka uute ja põnevate taimede katsetamiseks. Uute sortide seas on palju erinevaid kirjute ja värviliste lehtedega sortide taimi. Kõige uuemaid ja haruldasemaid sorte saab tihti hankida vaid seemnetena.
Kui aias on vähe ruumi- saab ürte kasvatada pottides või hoopiski ka rõdul või terrassil lillekastides. Ürdid pole nii värvikirevad kui lilled, kuid nende seas on väga erinevate huvitavate lehevärvustega ja hea lõhnaga taimi.
Paber ja pliiats.
Planeerimise ajal on hea oma plaanid ja mõtted üles joonistada. Paberil tekib ülevaade kui palju on ruumi ja mis sinna õieti ära mahub. Mida vähem omad kogemusi, seda väiksema maatüki ja vähemate taimedega on mõistlik alustada
Ürdiaed areneb kogu aeg koos oma peremehega, nii kuidas arenevad vajadused ja maitseeelistused. Peenardega askeldamist on hea võtta kui pidevalt muutuvat ning arenevat loomingulist protsessi.
Mis taimi valida ?
Maitsetaimede hulgas on ühe- ja kaheaastaseid taimi ning püsikuid. Ürditaimed on enamuses vähenõudlikud, leplikud mullastiku ja hoolduse suhtes. Suurem osa ürte vajab päikeselist kohta ja hea drenaažiga mitte liiga rammusat pinnast. Maitsetaimed ei vaja palju väetamist. Mõned rammusamat mulda vajavad liigid on: karulauk, palderjan, varemerohi, kikkaputk, piparmünt, mädarõigas, hapuoblikas, murulauk.
Taime kasvukoha nõudmisi saab ka aimata tema välimuse järgi – hallikate, kõvade või nahkjate lehtedega taimed vajavad täispäikest ja kuiva pinnast. Näiteks: piparrohi, basiilik, majoraan, portulak, kummel, tüümian, iisop, lavendel, aedsalvei, pune, koirohi, aedruut, liivatee, sidrunpuju. Laiade roheliste ja pehmete lehtedega taimed aga taluvad poolvarju. Näiteks lõhnav varjulill, karulauk, taliportulak, aedtill, kurgirohi, kress, koriander, põld-võõrkapsas, petersell, aed-harakputk, estragon, apteegitill, leeskputk, murulauk, lehtküüslauk, sidrunmeliss, talisibul, kikkaputk, palderjan, piparmünt, hapuoblikas.
Kui peenrad on maja lähedal ja tahaks, et aed näeks kogu aeg ilus välja, siis tasub istutada püsimaitsetaimi ja üheaastasi segamini. Nii ei teki olukorda, et peenramaa jääb millalgi täiesti tühjaks. Ära söödud salatite asemele võib külvata uued ja kiirekasvulised salatid või söödavad lilled. Näiteks põld-võõrkapsast e. rukola salatit, kurgirohtu, saialille, kummelit, suurt mungalille, koriandrit.
Enamus kodumaise päritoluga liike võib külvata otse avamaale ja nad ei ole väga külmakartlikud. Varast külvi taluvad aedtill, petersell, saialill, kurgirohi, aed- harakputk ja köömen.
Igale taimele tuleb leida sobiv koht. Enamik ürte pärineb lahjadelt ja suhteliselt toitainetevaestelt ja mitte liiga niisketelt muldadelt. Märga mulda soovivateks eranditeks on jahedama kliimaga ja niisketelt aladelt pärit taimed. Näiteks: karulauk, palderjan, varemerohi, kikkaputk, piparmünt, mädarõigas, hapuoblikas ja murulauk.
Samuti on erinev nõudlikkus valguse suhtes. Varju vajavad lõhnav varjulill, karulauk, merisalat, taliportulak. Varju taluvad petersell, aed harakputk, aedmonarda, mesiputk.
Hooldus
Mitmeaastased ürditaimed vajavad kevadel ja suvel kärpimist, et ergutada noori kasve kasvama. Korrapärane lehtede ja võrsete näpistamine hoiab taimed vormis ja kompaktsed. Äraõitsenud õisikud lõigatakse, kui ei soovi seemneid saada. Õisikute lõikamine lihtsustab ka hooldust – taim külvab muidu valminud seemned ja järgmisel hooajal tärkavad kõik liigid segamini.
Rohimine on hoolduse juures kõige suurem töö. Tugevama kasvuga taimede ümber võib umbrohtumise ja hioolduse vähendamiseks katta pinna õlemultsiga.
Maitsetaimede kasvamist võivad segada ka haigused ja kahjurid. Taimed on tugevamad, kui neil on sobiv kasvukoht ja head kasvutingimused. Ürdiaias ei ole soovitav kasutada keemilisi tõrjevahendeid – seega tuleks hakkama saada keskkonnasõbraliku kahjuritõrjega. Taimsed leotised- kõrvenõgesest, põldosjast, soolikarohust, küüslaugust, sibulast või mädarõikast, millega pritsitakse kahjurite korral. Rohelise seebiga pritsimine. Teod saab väikestelt pindadelt hommikul kastega ja peale vihma käsitsi ära korjata.
Taimede istutamisel on hea arvestada ka sobivaid naabreid, mis oma lõhna ja juurte eritiste kaudu peletavad kahjureid. Näiteks küüslauk peletab maasikakahjureid, leeskputke lehed peletavad mutte. Aed-liivatee, salvei, piparmünt ja basiilik mõjuvad peletavalt kapsaliblikatele. Aedtill, sibulad, küüslauk ja porrulauk kaitsevad porgandit porgandikärbse eest, porgand tõrjub sibulakärbest, aed- piparrohi tõrjub oa lehetäisid. Küüslauk aitab rooste- ja jahukasteseente vastu, koirohi kaitseb sõstraid rooste eest.
Kui mõned taimed haigestuvad, siis tuleks need põletada, ülejäänud orgaanilised jäätmed sobivad hästi komposteerimiseks. Külvamisel tasub kasutada alati uuemaid või haigustele vastupidavaid sorte. See teeb edaspidise hoolduse palju lihtsamaks. Tähtis on ka õige külviaja valik.
Artikkel on ilmunud ajakirjas ” Aed” 2013 märtsikuus.
Kuidas mujal maailmas kasutatakse tarbetaimi hoopis laiemalt ka linnahaljastuses – loe siit.
Loe ka artiklit: Aedviljad aias – iluks ja söögiks.
