-
Tere! Minu nimi on Evely Karvak ja ma olen aiakujundaja. Loodan, et leiad minu lehelt palju kasulikku ja inspireerivat.
Postitused teemal: Pargid
Londoni kogukonnaaiad seovad inimesi
Loodussõbralikud kogukonnaaiad Londonis.
Eestis kogub hoogu kogukonniti tegutsemine ja kogukonnaaiad on populaarne teema maailmas juba pikka aega. Ühine huvi lähendab inimesi ning kodukandi parema toimimise nimel ollakse heameelega nõus kogunema ja aega panustama. Kogukonnaaed on aed, mida majandab kogukond ühiselt. See toob kokku inimesi, tugevdab piirkonnas elavate inimeste vahelisi sidemeid, annab võimaluse linnaümbrust oma kätega muuta ning tutvustab avalikus ruumis aiandust.
Mõned kogukonnaaiad on sellised, kus kasvatatakse ühiselt toitu, teised on pargilaadsed ja pakuvad mõnusat rohelist paika vaba aja veetmiseks. Väga levinud on kogukonnaaiad Pariisis, Londonis, Berliinis, Lissabonis, New Yorgis. Saksamaal ja Portugalis on ühisaiad tihti linnaparkide osad.
Tallinnas on tuttavad nimed Telliskivi Loomelinnaku linnaaed ja Uue Maailma Aed. Viimane on kuuldavasti küll sel hooajal puhkusel, kuna piirkonnas on soojatorustike rekonstrueerimistööd. Tartu Maheaed haldab mitmeid kogukonnaaedu Tartus, ja need on köögiviljakasvatusega tegelevad aiad, mis võimaldavad kohalikel taimi kasvatada ja lasteaialastel ning kooliõpilastel aiatööga tutvuda.
Londonis asub üks päris kuulus kogukonnaaed The Phoenix Garden.
See tore park äratas huvi ka oma keskkonnasõbralike ideede poolest asudes täiesti keset maailmalinna. Paljud seal aias kasutatavad nipid võiksid kuuluda ka koduaiapidaja tegutsemiste arsenali hulka.
The Phoenix Garden asub Londonis West Endi südames. Aed tegutseb heategevuslike annetuste toel. Eesmärgiks on luua paremad puhkusetingimused kohalikele elanikele ning läheduses töötavatele inimestele, säilitada ja soodustada sobivaid elupaiku elusloodusele. www.thephoenixgarden.org
Aed on manageeritud vabatahtlike poolt, seal organiseeritakse programme ja üritusi, kogukonna pidusid, heategevusüritusi, aiandusüritusi ja workshoppe terve aasta vältel. Aeda on võimalik rentida ürituste tarbeks ja pildistamisteks. The Phoenix Garden on avatud aastaringselt iga päev.
Kuuel aastal on aed võitnud esimesel koha Best Environmental Garden – Camden in Bloom võistlustel.
Seal on ainult üks palgaline töötaja – aednik Chris Raeburn, kes on tegutsenud seal juba üle 10 aasta. Kuid ka tema ei ole igapäevaselt tööl, vaid hoolitseb aia eest hooaja alguses ja aitab läbi viia suuremaid muudatuste projekte. Tööd seal aias teeb ta umbes paari kuu jooksul aastas.
Chris on töötanud paljudes kogukonna organisatsioonides üle maailma ning õppinud Fine Art Chelsea Kunstikoolis ning tal on laialdased teadmised taimede, eluslooduse ja loodusssõbraliku paiga rajamiseks ja hoolduseks.
Põhiliselt töötavad aias vabatahtlikena kohalikud aiahuvilised ümbruskonna elanikud või inimesed, kes käivad lähedal piirkonnas tööl.
Igal nädalal 2 h käib koos aia koristamise grupp. kes korrastab, korjab prügi, rohib ja istutab. Ning veel on regulaarsed pühapäevased tööpäevad suve alguses, kus tehakse raskemini teostatavaid ülesandeid.
Mina sattusin parki külastama mai lõpus 2013 a kevadel, siis käisid aias renoveerimistööd ning aed oli tegelikult ajutiselt külalistele suletud. Samal ajal käis ka kevadine suurkoristus peenardes. Kuid aednik oli kohal, parasjagu tööhoos, ning oli nii lahke, lubades mind sisse ja tutvustades oma valdusi. Lisaks oli aias nokitsemas üks vabatahtlik eestvedaja – kunstnik Jane Palm-Gold. Temaga koos sain teha ekskursiooni erinevatesse aia soppidesse ja kuulsin paiga sünnilugu.
Aednik Chris Raeburn ja vabatahtlik Jane Palm-Gold
Mida nad siis rääkisid ?
Varasemalt olidsellel maalal äri- ja elumajad. 2 maailmasõja ajal said osad hooned pommitamisel suuri kahjustusi. Hiljem kasutati seda ala parkimisplatsina kuni 1984 aastani, kui avati The Phoenix Garden.
Aed koosneb mitmetest erineva meeleolu ja tingimustega osadest ning on suurepärane koht, kus istuda ja võibleibu süüa, lobiseda või niisama puhata. Seal elab märkimisväärne hulk metsiku looduse elanikke – liblikaid, mesilasi, linde ja ka West Endi ainukesed konnad.
Aia eest hoolitsetakse kasutades säästvaid tehnoloogiaid ja uudset lähenemist elusloodusega alale. Kasvatatakse taimi, mis kasvavad kuivades tingimustes ja võimalikult palju erinevaid liike, et luua palju erinevaid elupaiku. Ei kasutata mürke umbrohu-, ega kahjuritõrjeks, kunstväetisi.
Sageli küsitakse neilt, et kuidas on võimalik et kõik kasvab nii hästi ning arvatavasti see kõik nõuab rasket tööd. Tegelikkus on aga selline, et alati peab meeles pidama, et taimed ise soovivad kasvada.
Kõik aiad peaksid olema loomulikult madalate kuludega ja muretud hooldada.
pingi jalad on tehtud pinnasest leitud ehitusmaterjalist
Kõige selle tõttu viljeletakse seal aias järgmisi põhimõtteid:
Kehtestatud on reeglid:
Seal aias ei ole umbrohtu, seal ei ole kahjureid, ei ole vajadust vee järele, seal puuduvad jäätmed. On looduslik aed, mis vajab aastaringselt minimaalselt sekkumist.
Kuidas nad vähese vaevaga seda aeda peavad?
Aias on vaid õhuke kiht mulda mis muutub suvel väga kuivaks Paljud taimed mis kuiva aiaosasse kasvama on valitud, on looduslikult väga kuiva suvega piirkondadest ja neil ei ole suvel vett kasvamiseks vaja. Kõik istutustööd viiakse läbi sügisel, kui pinnas on niiske ning istutusauku lisatakse head mulda, et taimed saaksid hea kasvustardi ja selleks ajaks kui uus põuaperiood saabub on juured juba ennast sügavale ajanud.
Sügav kastmine.
Uusi taimi kastetakse esimesel aastal kord kuus aga põhjalikult. See julgustab taimi kasvatama juuri sügavamale, elades nii üle rasked ja kuivad ajad. Regulaarne ja tihe kastmine soodustaks pinnapealsete juurte kasvatamist ning siis ei ole kuivaga niiskust kuskilt võtta.
Metsiku looduse soodustamine.
Aiad mis on liiga korralikud ja puhtad ei leia kasutust eluslooduse poolt. Seal otsustati, et toetatakse võimalikult mitmekesist elusloodust. Kasvatatakse võimalikult palju erinevaid liike, et kogu aeg midagi õitseks või ajaks värskeid uusi lehti. Looduslikud liigid kombineeritakse koos usaldusväärsete aretatud ilutaimedega, nii pikendatakse hooaega ja aed näeb alati hea välja. Linnud, konnad ja putukad ei hooli, kust taimed originaalis pärist on. Mõned loomad armastavad valgust ja mõned varju, seega on vaja nii avatud päikselisi alasid, kui ka tihedamaid ja varjulisi. Vesi on toob alati eluslooduse aeda. Aias on kolm tiiki, mis on kõik koduks kaladele, konnadele, putukatele. Veel kasutatakse palju vanu anumaid, kus vesi saab soojeneda ja on kuumadel päevadel vajalikud putukatele ja mesilastele.
Lagunemine ja toitained.
Toitelemendid on väga tähtsad elusloodusele. Paljud aiad ja pargid on liiga korralikud – koos langenud lehtedega ja okstega visatakse ära toitained ja elupaigad. Seal pargis kasutatakse iga surnud taime, et luua elupaiku. Lehed ja oksad on töötlemiseks tuhandetele ussidele, nälkjatele ja tigudele, kes parandavad pinnast taimede kasvatamiseks ja linnud saavad jahti pidada selgrootututele.
Aias on kolm suurt komporśtikonteinerit roheliste jäätmete jaoks. Samuti on aias täiesti puutumata alad – turvalised peaspaigad lindudele ja ämblikutele, pesakastid lindudele. Puutumata alades kasvatatakse okkalisi ja raskesti ligipääsetavaid taimede gruppe, et luua lindudele rahulikke alasid kaitseks inimeste ja kasside eest.
Tagagaias on piiratud looduskaitseala, mis on avalikkusele suletud ja seal elavad linnud.
Aia kompostihoidla
Taimestus.
Aias kasvatatakse laia valikut taimi – nii kultuursorte kui looduslikke liike ning aed õitseb kogu aasta vältel.
Kõik taimed on õnnelikud kasvutingimuste üle – need kellele tingimused ei sobi ja ellu ei jää, ei ole selle aia jaoks. Kaotustest õpitakse ja lihtsalt täidetakse augud peenardes, proovides midagi muud. Kõik taimed on hea põuataluvusega, kuigi mõned võivad kannatada eriti kuivadel aastatel, kuid nad kosuvad tingimuste paranedes.
AIAS PUUDUVAD KAHJURID
Aed on koduks lugematutele selgrootutele. Kõik nad tahavad süüa, mõned neist söövad taimi, mõned teisi kahjureid, kuid kõigil on seal kodu ja pestitsiide ei kasutata kunagi.
Otsustamine, et aias ei ole kahjureid andis neile vabaduse nautida kõiki liike ja teha aed kõigile koduks. Mõned taimed küll on veidi kahjustatud, kuid seal ei otsita täiuslikkust õites ja lehtedes kuid elust tühjas aias. Tahetakse aeda, mis on elus koos putukate tegutsemisega. Hoitakse looduslikku tasakaalu, et kõikide probleemidega hakkama saada. Vahel võtab tasakaalu leidmine aega ja on silmale nähtav. Eriti pärast varakevadist plahvatuslikku lehetäide saabumist, kuid paari nädala pärast probleem kaob. Mõne aja pärast ilmuvad nende looduslikud vaenlased: lepatriinud, sirelased, kiilassilmad ja sipelgad ning tasakaal saabub jälle. See lihtsalt nõuab kannatust – seni vaadatakse mõnda aega teisele poole ja ei muretseta.
Teod ja nälkjad – nende pärast ei muretseta…nad on looduslik umbrohutõrje, ilma nendeta mattuks aed võililledesse. Põhiliselt söövad nad surnud materjali, kuigi noori taimi võivad nad kahjustada Noored taimed kasvatatakse pottides suuremaks ja tugevamaks, nii, et nad enam ei maitse nii väga ja peavad paremini vastu. Loomulikult vahest süüakse palju ära, kuid selline on aiandus, mõned taimed lihtsalt on maitsvad ja mahlased, kuid siis neid lihtsalt ei kasvatata seal aias.
Liiliakuked
Täiskasvanud isendid korjatakse ära. Seal on oma nipp. Kui putukad näevad, et korjate neid, siis nad kukutavad end maapinnale. Hea on taime alla panna veekaus, siis nad pudenevad sinna sisse. See ei aita neist täiesti vabaneda, kuid hoiab arvukuse kontrolli all.
AIAS EI OLE UMBROHTU
Umbrohtude hävitamiseks ei kasutata herbitsiide. Kasutatakse tehnikaid, mis tagavad tasakaalu.
Muld on täis kõikvõimalikke seemneid mis ootavad oma võimalust kasvada. Selleks on vaja valgust. Probleem on väiksem, kui neid hoida pimedas. Selleks võimalusel aias ei kaevata, vaid umbrohi lihtsalt tõmmatakse regulaarselt välja, seda niimoodi nõrgendades. Kaevamine ainult avab tee mullas pesitsevatele seemnetele.
Mõned eriti elujõulised taimed on problemaatilised oma nõrgemakasvuliste naabrite suhtes.
Seega tuleb istutada lähestikku kokku jõuliselt levivad taimed ja omavahel kokku nõrgemakasvulised taimed. Nii käib võitlus, kuid võitjaid ei ole- kõik kasvavad koos.
Mõned eriti jõuliselt levivad ronitaimed lõigatakse igal sügisel maha, nii nad lihtsalt peavad alustama oma kasvamist kevadel algusest.
Väga elujõulisi taimi ja umbrohtude seemneid ei visata kompostrisse, kuna siis need levivad edasi mullaga millega multšitakse.
Kasutatakse ka märga kompostimist. Kõik umbrohuseemnetega õisikud lisatakse suurde veetünni, kus nad mädanevad. See tapab seemned, mis saab peale paari kuud lisada turvaliselt komposti hulka. See võib levitada haisu, kuid sobib kõikide invasiivsete taimede seemnete ja juurte hävitamiseks.
AIAS EI OLE PRÜGI.
Kõik aia rohelised jäätmed kasutatakse ära kohapeal – midagi ei ole lahkunud aiast juba 9 aasta jooksul. Nende arvates oleks hull, kui visata ära kõik toitained, mis on lehtedes ja okstes, kui seda võib kasutada edukaks taimekasvatuseks.
Roheline materjal komposteeritakse 3 suures hoidlas. Komposti tehakse 6- 9 m2 ühe hooaja jooksul ja see kasutatakse kõik ära mulla toitmiseks. Ei kasutata kunstväetisi – kompost tagab kõik taimede toiduvajadused.
Oksjäägid peenestatakse, lisatakse komposti või kasutatakse elupaikade loomiseks aias.
Pargialal on selle koha ajaloo tõttu hulgaliselt killsutikku või kiviseid jäätmeid, mis kõik võib istutustööde ajal välja tulla – kõik praht kasutatakse kohapeal parandustöödeks või ehitatakse elupaiku putukatele.
Harleyford-road-community-garden.
Selle mõnusa paiga avastasime Londonis ringi tiirutades juhuslikult tara peal silti märgates. Aed oli hästi sopiline varjupaik paljude erinevate kujundustega osadega. Tore paik puhkamiseks ja linnamürast eraldumiseks.Olemas on aiaruumid lastele mängimiseks, pikniku pidamiseks, lõkke tegemiseks, väike veekogu ja alad päikese käes või varjus istumiseks. Kasvuhoone ja peenrad maistetaimede ja köögiljadega. Mosaiigist kõnniteed tegid radadel uudistamise põnevaks.
Kogukonnaaed on loodud 1984 aastal ja kohalikud elanikud hakkasid sellel mahajäetud maalapil kasvatama köögivilja. Hiljem sai sellest ametlikult kogukonnaaed. Aed sai ümberkujundatud 1986 kuni 1988 aastatel ning hooldatakse lähedal elavate kohalike elanike poolt.. Aias on miksitud metsikuid ja kujundatud alasid ja see on ainuke ümbruskonnas olev looduslik paik.
http://www.ovalpartnership.org.uk
Mosaiikplaadid aiateede sees lisavad põnevust
Artikkel on ilmunud ajakirjas “Aed” 2014 aastal.
Ratastel Reini kallastel.
Euroopa ühe pikima jõe Reini kallastel võib veereda mööda kergliiklusteed ühest Saksa linnast teise, kartmata, et tee ootamatult katkeks. Minu septembrikuine reis kulges marsruudil Düsseldorf, Köln, Bonn, liikumisvahendiks enamiku ajast rulluisud.
Külastatud linnadel oli kõigil ühine joon – neist voolas läbi kuulus Reini jõgi, mis on üks Euroopa suurimaid ja tähtsamaid veeteid nii praegu kui ka ajaloos. Ja jõgi oli hästi eksponeeritud igal pool. Kõikides linnades oli oma Rheinpromenade ja Rheinpark ning pääs jõe kallastele oli kogu linna ulatuses olemas.
Lõputu jõeäärne promenaad
Jõeäärne promenaad oli linna südames laiem koos jalakäijate ala ja kergliiklusteega ning äärelinna poole liikudes läks veidi kitsamaks. Turistidele olid koostatud jalgrattamarsruudid, kus peal ka kõikvõimalikud teele jäävad vaatamisväärsused. Tavaliselt nimetati neid The Rhein route ja neid oli igasuguse pikkusega – nii ühepäevaseid kui ka pikemaid matku.
Ja mis põhiline – sa ei pidanud kartma, et kergliiklustee ootamatult otsa lõpeb. Kasutajaid oli tohutult – ratturid, rulluisutajad, koerte ja lastega parkide poole ja mänguväljakutele jalutajad. Just artikli kirjutamise ajal detsembris toimus Düsseldorfis murdmaasuusatamise maailmakarikaetapp sprindisõitudes ja sõidud peeti maha kunstlumele ehitatud radadel sealsamas jõekalda promenaadil. Piirkond on kogu aeg kasutuses.
Minu muljed sellelt teelt ja rulluiskudelt vaadatuna on küll veidi teistsugused, kui ma enne reisi ette kujutasin. Ootasin oma Saksamaa reisilt teada-tuntud saksa korda ning piltidelt nähtud lilledesse uppuvaid tänavaid ja maju. Jaa, seda oli, nii nukumajakesi äärelinnades kui lillepeenraid nii pikalt kui silm ulatus nägema aiandusnäitusel Koblenzis. Päris elu on aga lihtsam ja mitte nii toretsev kui turistide jaoks mõeldud reklaampiltidel. See eest andis mõtlemisainet loodud mugav keskkond, kus on hea iga päev elada. Pargid, jalgrattateed, sujuv ühistransport.
Mõnus igapäevaelu
Selline mõtteviis avaldus hästi neis kohtades, kus kiirteed läbisid elurajoone. Tänava ääres tavalised äärelinna ridamajad või madalad kortermajad, autod maja ees parkimas. Sealsamas vaid kahe autopikkuse kaugusel kasvava rohelise kõrge taimemüüri taga on aga kiirtee. Seda kohal olles ei tajunud.
Tiheda liiklusega tee eraldamiseks on tehtud vall ja see haljastatud. Eraldusvallid iseenesest ei ole midagi uut – seda võtet on viimastel aastatel kasutatud Eestiski uute põllupealsete arenduste eraldamiseks sõiduteest. Vahe Saksa ja Eesti muldvallide väljanägemisel on aga tohutu. Taimeseinast olid kohati välja kasvatatud veidi avaramad taimestatud alad, kus oli istepinke ning puid-põõsaid. Seal said lapsed omi mänge mängida või lihtsalt istuda ja jalgu kõlgutada. Eraldusvallid tekitasid õdusa äärelinnas elamise tunde.
Linnades oli ka palju parke, enamik neist lihtsad ja üleliia kujundamata. Palju leidus suuri lagedaid muruplatse, mille eraldamiseks linnakeskkonnast ja üksteisest olid suured puudesalud ja veekogud. Kohati nägin ka väiksemaid lillepeenardega kujundatud pargialasid, tiike, Jaapani aiaosasid ja ka väiksemaid teemakujundusega aiaosasid. Lisaks oli näha ka veel kõikvõimalikke muid alasid, mis ühel või teisel viisil oli otsustatud roheliseks jätta, nagu näiteks Düsseldorfi linnaservas asuv maastikukaitseala koos kotkaste elupaigaga. Kaitsealal oli liikumine lubatud vaid selleks ettenähtud teedel ja mujal oli absoluutne sisenemiskeeld.
Rohelusse uppus ka Düssledrorfi üliõpilaslinnak. Elu lisas linnakule suur tiik, mis ei olnud üleliia kujundatud, vaid nägi välja suhteliselt võsane, loodusliku moega. Ilmselt seepärast oli seal ka elu. Kohalik linnuriik oli inimestega harjunud ja seal võis jälgida mitmeid suuremaid ja väiksemaid tiivulisi askeldamas. Veele oli antud ka liikumine väikese kose näol ühes tiigi servas. Vee kohin, lindude hääled ja looduslik maastik koolitundide vaheajal – inspireeriv keskkond.
Nagu kolm tilka vett
Jõeäärne pilt nii Düsseldorfis, Kölnis kui Bonnis oli üsna ühetaoline – endised nüüd kasutusest väljas olevad jõeäärsed tööstusrajoonid ja kaubasadamad olid uues võtmes kasutusse võetud ja kaasajastatud. Kohati oli näha vanast ajast jäänud kaid, raudteerööpaid ja endist tehnikat.
Igas linnas oli ka botaanikaaed. Botaanikaaedade võlu on kahes asjas: seal on tavaliselt huvitavalt kujundatud teemanurki ja eksootilisi taimi. Lisaks on igal taimel nimi juures. Nii on kohe näha, kui suureks mingi taim just nendes tingimustes kasvab.
Jahiloss ja aianduse ajalugu
Kui on soov põgeneda tänapäevast, tuleb sõita Düsseldorfi lähistele 18. sajandist pärit Benrathi lossi. Külastajad saavad jalutada 612 000 ruutmeetril laiuvates suve- ja jahiaedades ning köögiviljaaias. Renoveeritud lossiaed annab muljetavaldava pildi lossi stiilist ja aedadest 18. saj. teisel poolel. Pargis ja lossis asub Euroopa Aianduse ajaloo muuseum, kus on võimalus heita pilk teooriasse ja praktikasse, näha kuidas kujutati aiakunsti Euroopas tuhandete aastate jooksul. Esindatud on aiakunsti ja arhitektuuri vaatamisväärsused Kreekast ja Romaani ajaloost Itaalia renessansini, barokkstiili esindavast pargist ja Inglise maastikuaiast. Muuseumi väljapanek rajati lossi 2002. aastal kui ürituse EUROGA 2002 osa.
Südpark – Düsseldorfi suurim park
Südpark on Düsseldorfi suurim (70 ha) ja enim külastatud park. Eriti populaarseks teeb pargi see, et seal on rajatud 30 km jalgradade võrgustikku ning palju võimalusi eri tegevusteks. Pargis on esindatud erinevad maastikutüübid ning paljude erinevate kunstnike skulptuurid. Pargis on kolm erinevat sektsiooni Volksgarten, Vor dem Deich ja In den Gärten.
Volksgarten on vanim osa Südpargist ja rajatud 1895.-96. aastatel. See planeeriti kui avatud ja loodusliku väljanägemisega park. Veekogude käänulised kaldad ja rannajooned, puiesteed vaheldumas tihedamate ja ootamatute põõsastike gruppidega. Nende vahel ja ümber tiirutavad jalgrajad. Pargi rajamisel oli eesmärk anda illusioon harmoonilisest ja ideaalsest maastikust.
Lõuna pool asub pargiosa Vor dem Deich, kus on ligi 23 ha vett ja heinamaad. Enne pargi rajamist oli sellel kohal tiik vanas kruusakarjääris, mis muudeti koos naabruses asuva endise tööstuspiirkonna alaga “õitsvaks paradiisiks”. Rikkalik taimestik kasvab ja õitseb kunstlike tiikide kallastel ja väikestel saartel.
20 hektari suuruse In den Gärteni pilgupüüdjaks on aeda läbiv 600 m pikkune veetelg. Selles pargiosas on 60 erinevat teemaaeda, mis on eraldatud hekkidega ja grupeeritud piki veetelge. Teemaaiad on omavahel seotud käiguradade, hekkide ja kanalitega, võimaldades kulgeda ühest aiast teise. Mastaap on tohutu ja aiad põnevad, nii et sinna võis peaaegu et ära eksida. Kuna ala oli nii hästi liigendatud, siis võis seal vaid harva kohata mõnda inimest, üldiselt oli see ideaalne paik omaette olemiseks.
Teemaaiad meenutavad veidike aiandusnäitusi, kus igal hooajal või nagu Chelsea aiandusnäitusel vaid nädalaks rajatakse mingil teemal aiad, mida käiakse siis vaatamas igalt poolt maailmast. Näitusele lühikeseks ajaks rajatud aedade miinus on see, et need on loodud kestma selles koosluses vaid loetud päevad, mis loob tihti illusioone ja on rohkem kunst. Päris elus ei ole sellised kooslused ühel ajahetkel tihti võimalikud. Südpargi teemaaiad olid seal olnud aga juba mõnda aega, kohati veidi pehkinud puitsildade ja puitradade järgi võis aru saada, et need on sinna rajatud juba ammu ning taimekooslused toimisid selles keskkonnas hästi.
Rein
Šveitsi alpidest algav Euroopa üks pikimaid jõgesid Rein voolab läbi Prantsusmaa ja Saksamaa Hollandisse, kus suubub lõpuks Põhjamerre.
Mõnede rattahuviliste blogide andmetel on võimalik jalgrattaga kergliiklusteel läbida kuulsa jõe ääres maad tervelt umbes 2100 km jagu ja kaetud on kogu jõe pikkus Andermattist Rotterdamini. Tegelikult on jõe pikkus snende punktide vahel küll 1230 km kuid rattaraja teevad siis pikemaks kohati jõest eemale viivad rajad. Isiklikult kogesin kergliiklustee katkematust Kölni ja Bonni linnade vahel.
Saksamaal on Reini äärsed kergliiklusteed suures enamuses tasasel maal ning tee jälgib jõe kurve. Rein on olnud ja on siiani tähtis kaubatee, mistõttu paljud vaatamisväärsused on koondunud jõe äärde. Mööda rattarada on võimalik külastada paljusid jõeäärseid ajaloolisi losse ja kindlusi. Suuremate linnade vahele jäävad väikesed veinikülad, viinamarjaistandused, viljapuuaiad.
The Rhine Route – Pikkus 330 km. Algus Neuburg am Rhein – Lõpp Remagen. Rada algab Prantsusmaa piiri juurest, viib mööda läänekallast Speyerisse. Teekonnal on ligikaudu 50 lossi ja kindlust.
The Rhine Route – Pikkus 95 km. Remagen – Neuss. Rada viib läbi Kölni ja Bonni.
Reisilugu ilmus ajakiri “Aed” 2012 märtsikuu numbris.
Kuhu minna ? Uuenenud Kadrioru park.
Jaapani aed Kadrioru pargis.
Kadrioru pargi ajalugu algas jõukate Tallinnlaste poolt omale suvemõisate ümber kultuurhaljastuse rajamisega linna karjamaale 17. sajandi II poolel. 1714. aastal sai pargiala Peeter I valdusse. Kadrioru lossi ja pargiansambel kujunes kõige suurejoonelisemaks ja stiilsemaks barokkrajatiseks Eestis.
Praegu on park väga populaarseks jalutuskäikudeks ja vaba aja veetmise kohaks paljudele kesklinlastele ja kindlasti ka kaugemalt tulijatele. Parki külastab aastas ligi 4 miljonit inimest. Täpsemalt Kadrioru pargist ja ajaloost saab lugeda pargi kodulehelt.
Juba mõned aastad tagasi oli kuulda plaane, et parki plaanitakse rajada Jaapani aed. Mõtte- ja ettevalmistustööd kestsid pikalt, kuid nüüd on park valmis. Õigemini küll valmis on aia rajamise esimene etapp, kus tehtud on kõik suuremad mullatööd, kohale paigutatud kivid ja rajatud veesüsteem ning suuremad istutused.
Jaapani aed asub Kadrioru pargi lauluväljaku poolses otsas Kirdetiigi ümbruses. See pargi nurk oligi veidi kaugemal rohkem tuntumatest pargiosadest ja leiab nüüd kindlasti rohkem külastajaid. Kadrioru pargi direktor Ain Järve räägib aasta tagasi ajalehes „Pealinn“ plaanidest, kuidas kogu park plaanitakse korda teha aastaks 2018, kui pargil täitub 300. aastapäev – jaapani aed, ürdiaed, noorukite aed, märgala ja kasvuhooned, püsilillede väljapanek. Kõik need alad on plaanis Kadriorgu luua. Lisaks ka veel kanalite ja purskkaevude taastamine – need on planeeritud teostuma lähiaastatel.
Jaapani aia kujunduse autor on jaapani maastikuarhitekt Masao Sone, kes leiti Eestisse kujundustööd tegema Jaapani saatkonna toel ja omab nii kujundaja kui aedniku kogemust. Masao Sone-san töötab Kyotos Jaapani maastikukujunduse instituudis, juhib omanimelist maastikukujundusfirmat ning aitab hooldada Jaapani aedu Londoni botaanikaaias ja Hollandis Clingendaelis. Lisaks vastutab Sone firma mitme Jaapani ajaloolise templiaia autentse hooldamise eest.
Aiaarhitekt töötas viimase kuu koos oma meeskonnaga rajamistöödel. Samuti olid jaapanlased abiks sildade ehitamisel ja kokkupanemisel ning väga keerulisel kivide paika asetamisel.
„Maakodule “ antud intervjuus räägib arhitekt, et oli alguses üsna kõhklev kogu projekti suhtes, kuid suur planeeritav maaala, olemasolev vesi ja reljeef ning suured puud olid nii head looduslikud eeldused Jaapani aiale, et ei saanud pakkumisest keelduda.
Masao Sone sõnul on aed veidi teistmoodi, kui Jaapanis olevad aiad, sest kliima on meil teistsugune ja sellest ka erinev taimede valik. Kevadel õitsevad kirsid, suve alguses rododendronid, suvel iirised ja võhumõõgad, sügisel on puudel ja põõsastel värvilised lehed. Kuid arhitekti kartus – kuidas aed näeb välja paksu lumekihi all on, ma usun, üsna õigustatud, aga eks aeg näitab. Vastvalminuna on aed nagu imik, kui teda armastada ja tema eest hästi hoolitseda, siis 5- 10 aasta pärast on juba veidi õiget nägu. Päris valmis mulje võiks olla aial 20 aasta pärast. Samas loodab jaapani aiakujundaja, et eestlased hakkavad seda aeda armastama ja hoolivad hästi, siis näitab aed aja möödes oma õiget ilu.
Jaapani aed oma puude ja põõsaste valikuga toob hästi välja aastaaegade vaheldumise. Ka on teada, et Jaapani aed ei ole istumise koht – vaid pigem jalutamiseks ja kulgemiseks. Tähtis on vesi ja vee liikumine. Jalutades ja mediteerides saab muremõtted voolava veega minema saata. Aed on suur ning sellest peaks saama vaikuse ja rahu koht, kus inimesed saavad aja maha võtta. Nüüd sügisel, on küll uues aiaosas kogu aeg väga palju rahvast uut vaatamisväärsust uudistamas ning vaikust ja rahu veel ei ole.
Mõned numbrid, millest saab ka aimu aia suurusest: aeda on istutatud 868 rododendronit ja asalead ja tiigikallastele 5000 iirist. Aed on planeeritud saama täiesti valmis aastaks 2015. Edaspidi ehitatakse veel väravad, teemaja ja paviljon.
