varjutuskangas | Aiaidee - ideed, nõuanded ja õpetused Sinu aia kujundamiseks.

Postitused teemal: varjutuskangas

Mida teha aias veebruaris ?

veebruar 25, 2011 Evely 2 kommentaari

Veel on aiapidajal puhkus.

Erakordselt paks lumevaip katab veel maad ja külmakraade ka koledasti. Kuid mida enam valgust päike päevale annab seda enam hakkavad aednikel tavaliselt näpud juba sügelema.

Päikest on küll viimasel nädalal iga päeva küllaga, aga külma samuti. Kuni veebruarikuu suure ja pika külmani oli sel aastal isegi suure ja paksu lumekihi all maapind täiesti külmumata. Kuid nüüd saabus suur ja pikk külm erakordselt rohke lumega kaetud maa peale. Madalamad põõsad on üleni lume all ja veidi kõrgemad vaid otsapidi väljas.

Erakordselt suured lumehunnikud on nüüd külmaga kõvasti tihenenud ja varsti ilma pehmemaks muutudes ja sula saabudes saab lumi okstele kindlasti liiga tegema. Lumi hakkab oma raskusega ja sulades oksi vajutama ja murdma.

Kindlasti on sul noored igihaljad okaspuud ja ka teised igihaljad põõsad kaetud? Ere päike ja pakane koos võivad tekitada igihaljastele puudele ning põõsastele päikesepõletusi, lisaks võimendab asja veel valgust peegeldav lumepind. Päikesesoe ergutab taimi kasvama, paneb neil mahlad liikuma. Külmunud maapind aga ei lase juurtel vett pinnasest kätte saada ja igihaljastel taimedel jäävad lehed või okkad janusse. Kõige rohkem saab kannatada vahetult lume pinna läheduses olevad oksad. Lumi sädeleb ja võimendab päikesekiirgust.

Siis võib juhtuda, et kevadel lume sulades on pool põõsast roheline- see osa mis lume all peidus ja lumepealne osa kahjustatud. Seega, kui sul on viimastel aastatel istutatud igihaljad põõsad või okaspuud keskpäevase päikese käes – siis peaksid nad olema varjutatud. Lihtne on kasutada varjutamiseks varjutuskangast, mis kauplustest kättesaadav. Hea oleks, kui okaspuu või põõsa ümber teha okstest püramiidjas tugiraam, millele siis varjutuskangas ümber laotada, nii ei jää sadav lumi taimele ja ka kangas ei jää umbselt taime peale.

Varjutamist vajavad ka igihaljad padjandtaimed, praegu ei ole neil paksu lume all viga, kuid kui lumi ära sulab ja taimed ei ole veel õieti oma kasvu alustanud, siis tuleks ka padjandtaimed kinni katta. Neid on hea varjutada mõne kuuseoksaga. Kui igihaljad taimed kasvavad varjulises kohas, ja keskpäevane tugev ja ere päike neile peale ei paista, siis ei ole varjutamine tingimata vajalik.

Aiatöid sügisel…

oktoober 19, 2012 Evely Üks kommentaar

… ehk mis tööd peab ära tegema ja mida võib kevadesse lükata.

Sügisesed lehed ja riisumine

Lehti saab riisuda siis, kui lehed puult maha tulevad. Vahest juhtub see äkki ja peaaegu kõikidel puudel korraga. Vahel pudenevad lehed ja muu praht aeda maha natukesehaaval ja tüütult pikka aega.

Muru pealt peaks kindlasti lehed enne talve ära riisuma. Kui paks lehekate jääb muruvaipa terveks talveks lume alla katma ei ole see sugugi murule hea.

Peenardega on teine lugu. Mulle meeldib kui peenrad näevad ka talvel ja sügisel ilma lumikatteta head välja, mitte ei ole ainult mustad laigud muru sees. Ja seda millal lumi maha sajab ei oska keegi kunagi ette aimata. Seepärast olen püüdnud valida peenardesse kasvama taimi, mis näevad ka külmal hooajal omamoodi nägusad välja.

Tugevama varrega püsililled, tugevate lehtede ja kõrtega kõrrelised on terve talv läbi ilusad ka oma äraõitsenud õisikute ja seemnekupardega ning heledaks kuivanud kõrtega. Igihaljad pinnakattetaimed ning madalakasvulised või roomavad okaspõõsad on ka talvel rohelised. Ilma lehtedeta põõsad annavad härmatise ja põõsal püsivate viljadega ilusaid mustreid.

Sügisesel ja talvisel lumeta ajal muutuvad eriti tähtsaks pinnakattetaimed peenras. Kui suvel ei paista maapinda katvad liigid rohkelt õitsvate ja uhkemate taimede vahelt väljagi, siis nüüd, kui õite ilu on kadunud ja paljud püsikud pealt koledaks muutunud ja koristatud – on peenra mullapind kaetud pinnakattetaimedega.

Mina olen sellist meelt, et sügiseti koristan ja lõikan peenrast ära nende taimede pealsed, mis muutuvad koledaks, kaotavad vormi ja riivavad silma. Näiteks hostad peale esimesi külmi, iiriselehed, mis vajuvad maha risti-rästi, sõnajalalehed–ühesõnaga kõik, mis tundub kole ja ei püsi vormis. Ülejäänud kuivanud taimevarred ja õisikud, mis on tugevad ja näevad head välja, jäävad talveks peenra peale. Kuivanud puhmikud on ka heaks looduslikuks kaitseks talvekülmade ajal

Sageli oleneb taimede käitumine ka ilmastikust. Väga tugev tuul ja kestvad vihmasajud ning märg, lörtsine esimene lumi võib paljud püsikute pealsed ära rikkuda. Kergelt nullilähedased kraadid ja kuiv kerge lumi või härmatis lisab paljudele taimedele ehted ja nii näeb peenar ka talvisel ajal suhteliselt lillerikas välja.

Püsikupeenardesse, mis ei ole kaetud multškattega lisan sügiseti värsket kompostmulda. Mullakihiga saab kaetud ka kõik peenrasse langenud lehed ja praht ning peenar näeb lihtsama vaevaga korrektsem välja ilma üleliigse koristamiseta. Enne mulla lisamist võiks rohida välja püsiumbrohud, nii on kevadel esimene rohimine hulga kergem.

Kuivanud ja valmis seemnetega lillede õisikud võiks maha lõigata nendel liikidel, kes kipuvad kergesti seemnetega levima. Sellised püsililled võivad muutuda peenardes liiga laiutavaks ja leida endale kohad igal tühjal kohal – ka sillutisepragudes. Üheks selliseks näiteks on kortslehed.

Okste lõikamine

Hilissügisel, kui lehed on juba langenud, käin kääridega üle ka lehtpõõsad ja lõikan ära vormist väljaturritavad oksad, silun vajadusel samuti madalaid lehtpõõsahekke. Ilma lehtedeta ja tühjemates peenardes on põõsaste vormid paremini näha ja nii on ka talvine poolaasta põõsad korrektse väljanägemisega.

Taimede katmine

Taimi ei saa katta kalendri järgi vaid ilm on siin kõige parem spikker.

Külmaõrnadele taimede osas peab jälgima katmisaja suhtes iga taime külmataluvust, juurte ümbrust on soovitav sügisel multsida komposti, turba või kuivade lehtedega ning hiljem võib külma kaitseks panna peale kuuseoksi või tammelehti. Tammeleht laguneb aeglaselt ja on hea selleks otstarbeks kasutada. Kuid taimi on mõistlik katma hakata tavaliselt siis, kui esimesed püsivad külmakraadid on maapinna tahendanud ja oodata on suuremat külma. Tihti võib see juhtuda alles veebruaris või jaanuaris.

Varjutuskangaga tuleks igihaljaid taimi katta mitte sügisel vaid hoopis kevade poole ja kaitsta siis hoopis külma, vaid intensiivse päikese eest. Kui päike juba kõrgema kaarega käima hakkab ja juhul, kui maapind on külmunud. Tavaliselt saabuvad sellised ilmad jaanuaris või veebruaris.

Sügisel enne maapinna külmumist on hea paigutada taimede ümber püramiidselt tokid, mis aitavad varjutuskangast ümber põõsa paigutada, sest talvel võib maa sügavalt külmunud olla ja toetavaid tokke pole pinnasesse enam võimalik suruda. Samuti aitab raamistik ümber puude kaitsta neid suure lume korral ja hoida puude vormi.

Sügisel ei ole mingit vajadust koledaid katteid taimedele peale tõmmata, nii vaatame ilusate okaspuude asemel terve talv läbi kattekangast. Vahetevahel on saabuv talveaeg nii pikalt soojakraadidega, siis võib kate hoopiski kahju teha, taimed liigniiskuse all kannatama panna ja hauduma ajada.

Ka igihaljastele püsikutele ja kiviktaimla taimedele mis vajavad katet päikese eest sean kuuseoksad varjuks peale hoopis kevadel, kui vajadus tekib, sest paksu lumikattega teeb lumi selle töö minu eest ära ja ilma lumeta ajal sügise poole saab veel taimede ilu nautida.

Püramiidse kasvuga väiksematel okaspuudel aitab suure lumega vormi hoida ka nööriga taimede vormi sidumine. See aitab selle vastu, et pikad ja sihvakad ülespidi kasvavad oksad raske lume all laiali ei vajuks, ei murduks või põõsas oma vormi ei kaotaks. Mina olen sidunud ka keraja vormiga põõsaid nööriga – need jäävad küll veidi silinderjad, aga oksad on kaitstud.

Roosid

Roose võib lõigata tagasi nii sügisel, kui ka kevadel. Sügisese lõikuse korral on katet vajavaid roose mugavam katta. Kevadel näeb jälle paremini talvekahjustuste ulatust.

Pikemad oksad lõigatakse parajaks umbes 30- 40 cm kõrguseks, ära lõigatakse rohelised lehed ja hilised õied. Peenraroosid mullatakse üles mullaga, liivaga või kuiva turbaga. Muldamisel kuhjatakse muld roosipõõsa keskele juurte ümber 15-25 cm kõrgusele üles.

Kui püsivad pikalt soojad ja niisked ilmad ei ole hea seda liiga varakult teha. Parim on roosid üles mullata vahetult enne püsivat külma saabumist või ka siis, kui ööd on juba külmakraadidega ning päevad veel soojad, siis tekitavad muutuvad temperatuurid koorekahjustusi.

Kui saabuvad püsivad miinuskraadid panna roosidele peale kuuseoksi ja üle 10 kraadiste külmade puhul vajavad paljud roosid kuiva lisakatet. Selleks paigutatakse rooside kohale tugikaared, mis kaetakse peenrakanga või koormakattega. Tunneli otstesse jäetakse tuulutusavad.

Roosid taluvad külmast halvemini niiskust nii, et varane katmine võib neile hoopiski kahju teha.

Pargiroose ei ole vaja talveks katta.

Muru ja talveootus

Muru niidetakse üldjuhul kogu hooaja jooksul siis, kui taime pikkust kolmandiku võrra kärpides jääb muru 3,5 kuni 5 cm kõrguseks. Talviseks ajaks võiks muru jääda veidi pikem – ca 5- 7 cm.

Liialt kõrgeks aga ei ole ka hea murupinda jätta. Riisumata lehed ja praht, puudelt kukkunud õunad talvehooajal muru peal aitavad niiskusega kaasa hallituse ja seenhaiguste levimisele.

Kui ikka on soe ja pikk sügis ning muru kasvab ei tasu niidukit liiga vara talvekorterisse panna, vaid muru kasvades liig pikaks teha veel üks hilisem kõrgem niitmine. Ka hõredatest ja väiksematest lehtedest saab ühe hooga lahti, kui muruniidukiga neist üle sõita.

Viimane muruniide riisuda, mitte jätta talveks muru peale.

Mida veel võiks sügisel ära teha?

Kastmissüsteemid ja voolikud tuleb tühjendada, muidu võib külmuv vesi neid kahjustada.
Sobiv aeg on ka täita aiakonteinerid ja lillepotid talveks sobivate lilledega – kanarbikud, talihaljad igihaljad okaspõõsad ja muud talveks sobivad taimed on hea varuda enne aiandite talvehooajaks kinniminekut. Talveks istuta lilli vaid külmakindlatesse anumatesse. Ilma glasuurita savipotid talviseks ajaks õue ei sobi, need pragunevad mulla külmumisel.
Välja on vaja kaevata külmaõrnad suvised sibullilled, mille mugulaid säilitatakse ületalve soojakraadidega ruumis. Näiteks daaliad, gladioolid, kaeralilled.
Üle võiks vaadata talveks tugedele üles jäävate ronitaimede kinnitumised. Talvised tuuled ja tormid võivad nõrgalt kinnitunud taimepuhmaid murda ja rebida. Pärast lehtede langemist saab viinapuude ja metsviinapuude äralõigatud väätidest punuda toredaid puidust pärgi talvisteks ja kevadisteks peokaunistusteks.

Artikkel on ilmunud ajakirjas “Kodukiri” oktoobrikuus 2012.

Kuidas kaitsta oma aeda talvel ?

november 08, 2011 Evely 7 kommentaari

Peagi algab talv, mis on katsumuste aeg ka taimedele.

Kas me saame midagi ära teha, et kahjustused oleksid võimalikult väiksed ?

Paaril viimasel aastal oleme seisnud silmitsi väga paksu lumikattega mis on tulnud kas sula maa peale või lihtsalt on nii paks, et maa soojus paksu teki all sulatab ja hautab taimi niiskes ning õhuvaeses keskkonnas. Vahest tuleb terav külm täiesti lumeta maapinnale ja mõnikord on talve jooksul suured sulad ja külmad vaheldumisi. Ükskõik mismoodi see talv ka tuleb – alati leidub taimi, kes on muidu vastupidavad, kuid kannatavad ühtesid või teisi ilmastikuolusid kehvemini.

Lisaks taimedele on talvel raske ka loomadel, kes siis meie istutatud lemmikutest püüavad endale lisatoitu hankida.

Mis ohud varitsevad ? Kuidas taimi kaitsta?

Korraga maha sadanud suures koguses lund.

Lumi koguneb puudele ja põõsastele ning korraga on seda liiga palju. Kõige ohtlikum on sadu, mis algab sulailmaga, hiljem ilm külmeneb ja sadanud lumi jäätub okste külge. Taimedele jääb pikaks ajaks liigne raskus. Raske lumi vajutab oksad laiali või murrab katki. Külmaga on oksad ka palju hapramad, kui soojade ilmadega.

Mida saab teha ?

Pikema saju ajal või peale saju lõppu võib käia puudelt ja põõsastelt lund maha raputamas.

Juba sügisel võib püstise kasvuga okaspuuvormidel mõne vähemärgatava nööriga ümber põõsa kerida ja oksi veidi toestada, siis ei saa oksad paksu lumega allapoole koolduda. Igasugused vormipuud ja põõsad saavad kõige enam kannatada.

Juba külmunud lund ei tohi enam üritada maha raputada- murduvad maha okkad ja vigastub koor. Oksad tuleb vajadusel toestada, et vältida murdumist.

Varakevadel, kui öise ja päevase temperatuuri vahe tekitab lumele kooriku, mis lume sulades vajub ning lõhub kooriku sisse jäänud hoorte puude ja põõsaste oksi ning koort.

Päeval päike sulatab – öösel on miinuskraadid ja sulalumi jäätub ning sulatab oksad endasse kinni ning aegamisi koos sulava lumega vajutab ja tirib neid üha maa poole. Nooremad ja õrnemad oksad võib tüve küljest lahti rebida ning põõsastel murrab oksi maapinnale lähedamalt.

Päevasel ajal sooja ja päikesega tuleks taimi ettevaatlikult välja kaevata. Nendesse kohtadesse, kust kukub lumi katustelt või pannakse teede pealt roogitav lumi tuleks teha taimedele tõhusamad kaitsed. Austrias, mis on alati lumerohke, näiteks nägin kevadel tihti sellist pilti, kus teeäärsete madalamate igihaljaste okaspuude kaitseks olid neile puitkilpidest nagu telgid peale pandud.

Tõsine külm, eriti siis, kui maapind ei ole kaetud lumega on taimedele päris karmiks katsumuseks.

Sügisel, kui puudealuseid rohida ja kobestada võib lisada vajadusel võraalusele mulda või komposti. Nii jäävad juured veidi sügavamale ja külm ei pääse nii ruttu ligi. Külmaõrnu roose ja elulõngi mullatakse või kaetakse liiva või freesturbaga põõsa keskkohast. Mõnesid noori õrnemaid püsikuid, alpitaimi ja maasikataimi võib katta kuivade lehtede või okaspuuokstega. Maasikad võivad saada kahjustada juba 6- 8 miinuskraadi juures.

Kevade poole talve, kui ere päevane päike vaheldub öökülmadega on paljudele taimedele väga ohtlik.

Enam saavad kahjustada viljapuud. Tekib olukord, kus päeval päike soojendab puukoort ja paneb taimedes mahlad liikuma, ning öökülmadega tekkivad külmunud jääkristallid lõhuvad noorte puude koored. Tekivad koore kestendamised, kuivamised ning muud vigastused või suured tumedad laigud tüvedele lõuna- ja edelapoolsele küljele. Peegeldused lumelt soodustavad seda efekti veelgi. . Vead ei näita tihti end välja varem, kui suvel on näha, et koor kestendab ja laiguti ära sureb. Inimene avastab vigastused selle järgi, et lehed kuivavad. Kahjustatud kohtadel võivad levida taimehaigused ja aktiviseeruda kahjurid.

Viljapuid lubjatakse või pintseldatakse noorte viljapuude tüved ja jämedamad võraharud tüvevalgendiga. Lupjamine aitab hoida ära suuri temperatuuri kõikumisi, kuna hele koor ei soojene päikese käes nii tugevasti. Lubjatud peab saama enne ohtlikku aega, mis saabub jaanuaris, veebruaris ja märtsis. Seda tööd võib teha ka sügisel enne lume tulekut, kuid kui kevadtalveks on vihm valgendi maha pesnud tuleb korrata. Lupjamiseks on vaja kuiva ilma ja üle 0 kraadi temperatuuri. Suuremat viljapuuaeda on hea lubjata pritsiga.

Varakevadine päikesepõletus on ohuks ka kõikidele igihaljastele taimedele ja rododendronitele-väiksemaid puid ja põõsaid varjutatakse.

Kui maa on külmunud, siis päikesega liikuma pandud mahladega kaasneb oht, et külmunud pinnase tõttu ei saa juured maast vett kätte siis tekib füsioloogiline kuivus ja taim jääb janusse. Kas siis, kui maa on lume all sula – siis on taimele ohtlik lumelt peegelduv päike. Selle vastu aitab kevadtalvine taimede varjutamine.

Taimi üleni varjutuskangasse mässides on suur oht nad hauduma ajada, sest kate aitab lumesajuga rohkem lund koguda. Kõige õigem on taimi varjutada, tehes neile ette sirmi päikesepoolsele küljele, või asetada varjutuskangas ümber põõsa maasse torgatud tugikeppide. Kepid peavad olema juba sügisel valmis asetatud, kui maapind on veel pehme. Jällegi näide lumerohkest Austriast, kus paljudele igihaljastele okaspuudele olid tehtud ümber puitlippidest püramiidjad karkassid – sinna saab kinnitada varjutuskanga ja karkass kaitseb ka lumega lamandumise ohtude eest.

Varjutusvõrku/kangast on saadaval mitme tihedusega. Varjutada tuleb ka igihaljaid pinnakattetaimi ja püsikuid – neile on hea peale asetada kuuseoksi. Lume sulades peaks katteid üle vaatama ja kohendama, kui lume alt väljasulanud osad päikese kätte jäävad on need eriti õrnad. Samuti peaks terve talve lume all olnud ja kevadel värskelt väljasulanud taimedele varjutuskangad peale panema, sest lume alt pimedast ereda päikese kätte sattudes on kontrast väga tugev. Eemaldada tuleb varjutuskangas peale lume ja maa sulamist pilvise ilmaga.

Paljudele okaspuuvormidele on talvel iseloomulik veidi pruunikas või kollakas värvus. Suve saabudes värv taastub iseenesest. Seega selguvad lõplikud talvekahjustused tihti alles umbes jaanipäevaks, enne seda ei ole ka esmapilgul hullu väljanägemisega puid veel mõtet lõplikult maha kanda.

Kaitse taimi lume all haudumise eest.

Kui maa on sula ja toodab sooja ning paks lumikate peal hoiab kõik sooja enda all kinni ja siis on lume all päris soe ning niiske. Lumerookimisel tekkinud hunnikud, katuse pealt kukkunud lumi ja tuisud tekitavad suuremaid lumekogumeid.

Varjutuskangasse, pakasekangasse või lumehunnikutesse pikaks ajaks jäänud taimed võivad kahjustuda. Eriti õrnad on igihaljad puud ja põõsad ning alpitaimed.

Õrnematele taimedele peaks peenras valima sellised kohad, kuhu lumehunnikud ei kogune. Ja vajadusel kevade poole sulailmaga võiks taimi paksu lume alt ettevaatlikult välja abistada.

Lumesulamise ajal peab hoolitsema, et vihma ja sulaveed ei hakkaks ümber noorte puude või mujale taimede kasvualale kogunema. Ka murule ei ole see hea.

Et haigustekitajate ja kahjurite soodsat talvitumist vähendada – saab hoolitseda juba sügisel.

Kevadel varakult asuvad edukalt talvitunud kahjurid kohe viljapuude kallale, et nende tegevust juba sügisel veidi pärssida – tuleks lehed ja mahakukkunud viljad puude ja põõsaste ümbert riisuda ja komposteerida, kahjustunud või murdunud oksad juba sügisel puult eemaldada. Hea on ka puudealust kobestada, siis saab kahjurite talvekorter rikutud.

Külmakergitused.

Väiksemad põõsad ja püsililled kerkivad maapinnast välja ja juured võivad jääda maapinnale. Külmakerked tekivad, kui päevane soe vaheldub tugevate öökülmadega. Öösel surub jää taimed mullast välja. Kui maapind on veel liialt külm ja ei lase taimi oma kohale tagasi istutada, siis võib juurtele mulda peale raputada ja teha istutustöö esimesel võimalusel.

Väga suurt kahju võivad taimedele teha ka metsloomad ja närilised.

Loomad – hiired, jänesed, mügrid, kitsed ja põdrad võivad palju kahju teha puudele. Eriti viljapuudele, aga armastavad ka paljusid ilupuid – kastaneid, kuldvihma, pärna, haaba, kaski, tammesid ja elupuid.

Jänesed koorivad koore tüvelt ja alumistelt okstelt ja just nii kõrgelt, kui tagakäppadele tõustes ulatub. Mida paksem lumi, mis kevadel kooriku peale tõmbab, seda kõrgemalt saavad loomad puid kahjustada.
Vesirotid kahjustavad juurestikku.
Hiired söövad lume alt noorte puude tüved maapinna lähedalt koorest paljaks.
Kitsed ja põdrad armastavad noori oksi ja võrseid ning rebides kahjustavad ka koort.

Suuremate loomade vastu aitab kõige paremini traatvõrgust tara ümber kogu aia. Eriti paksu lumega peab ka taraümbrust lumest puhtaks rookima, et kõrgus liiga madalaks ei jääks. Viimased talved olid nii paksu lumega, et kitsed ja isegi jänesed said lõdvalt üle tarade.

Väikeste puude korral aitab ka üksikute puude ümbritsemine traatvõrguga. Valima peab paraja suurusega võrgusilma. Mõned laiemale ulatuvad oksad võib õrnalt ajutiselt koomale siduda. Kevadel tuleb võrgud eemaldada ja oksad lahti siduda.

Vanarahvas on soovitanud jäneste ja hiirte vastu ümber tüvede kuuseoksi siduda, need torgivad ja see jänesele ei meeldi. Varem keerati ka tüvedele ümber vanu ajalehti. Tänasel päeval on puutüvede kaitseks võimalik kasutada spetsiaalseid plastist spiraalseid või võrgust tüvekaitseid, pilliroo või pajumatte, kotiriiet. Kevadel tuleb märguvad kaitsevahendid varakult puutüvede ümbert eemaldada.

Plastist tüvekaitsed pannakse tüve ümber kohe nii tüve alt, kui võimalik. Olemas on ka UV kaitsega plastvõrgust tüvekaisted, mis võivad noorele puule jääda peale mitmeks aastaks. Võrk laseb läbi valgust ja ei takista õhu liikumist.

Päris tore soovitus on Heino Kiige raamatus „Taimetark“ (1968)

„Veel lihtsam on puukeste tüved, jaanuari algul, pesuseebiga kokku määrida. Parem on seda teha pehme ilmaga. See töö on lihtne ja poes seepi küllalt. Määritakse esmalt tüvi ja siis ka lumele lähemad võraoksad. Seep on jäneste meelest nii vastiku lõhna ja maitsega, et nad ei lähe puukeste juurde isegi jälgi tegema. „

Hiirte vastu aitab lume regulaarne kinnitrampimine ümber tüve. Värske lume sadades talvel tallutakse lund puutüve ümber ja nii muutub näriliste ja muttide ligipääs puule raskemaks. Kui lumi läheb liiga paksuks siis hästi enam ei õnnestu .
Mügrid söövad puude juuri. Nende vastu võideldakse aastaringselt. Aias, kus on teada, et vesirotid ennast mõnusalt tunnevad pakub mõningast kaitset noorte viljapuude istutamisel istutusaugu vooderdamine peenesilmalise traatvõrguga. Siis on puudel võimalus ja aega juurestik tugevamaks ja suuremaks kasvatada.
Peletusvahendid.

Laialdaselt on kasutusel peletusvahend nimega Plantskydd. Kitsede ja põtrade peletamiseks pritsida peamiselt ladvad. Jäneste kaitseks pritsida või pintseldada tüved ja alumised oksad.

Toode on looduslik ja loomi peletava lõhnaga – valmistatud loomsest proteiinist, toiduõli ja soolalisandiga pulbrikontsentraat, mis vees hästi laguneb. Mõju kestab kuni 6 kuud. Viljapuudel ja muudel loomadele eriti meeldivatel taimedel võib osutuda talvel vajalikuks kordustöötlus 3 kuu pärast. Peletusvahendiga on soovitav puid töödelda kuiva ilmaga ja pärast lehtede langemist ning mitte keskpäeval kuuma päikesega. Segu peab jõudma kuivada. Vihmaste ilmadega peletusaine mõju väheneb. Täielikku garantiid, et loomad puudele kallal ei kipu peletusvahend ei anna.
Kodustest vahenditest saab samalaadse peletusvahendi, kui kasutada toore liha loputus- või sulavett, mis on samuti peletava toimega. Kuna vihm peseb loputusvee maha, siis peab uuendama umbes paar korda kuus.