-
Tere! Minu nimi on Evely Karvak ja ma olen aiakujundaja. Loodan, et leiad minu lehelt palju kasulikku ja inspireerivat.
Postitused teemal: sügis aias
Sibullilleaeg
Tagasihoidlikumalt ja looduslähedasemalt…
Käes on september – kõige õigem lillesibulate mahapanemise aeg. Kui seisid kevadel aias ja unistasid värvilistest õitest, siis nüüd on aeg tegutseda. Mida istutada, kuhu istutada ja kuidas istutada – need on kõige tavalisemad küsimused.
Sibullillede sortiment on tohutu – mida valida ? Poodides pakendite peal olevad pildid on üldjuhul kõik väga isuäratava väljanägemisega. Kuid tihti ei ole mõne aasta pärast pilt peenral üldsegi enam samasugune… Looduslikud liigid on olnud vähem populaarsed veidi tagasihoidlikuma väljanägemise tõttu, kuid väiksem hoolitsuse vajadus ja ehe välimus on nende juures suureks eeliseks.
Millega arvestada?
Enamus sügisel istutatavate sibullillede õitsemisaeg on varakevadest kuni suve alguseni. Õite närbudes vajavad taimed aega toitainete kogumiseks ja kasvamiseks seni kui lehed kolletuvad. Siis võetakse sibulad välja – vastavalt liigi omadustele, kui tihti on vaja. Seejärel sibulad kuivatatakse ja istutatakse sügisel tagasi. Kas saab ka lihtsamalt?
Paljud hästi ilusaks ja eriliseks aretatud kevadiste sibullillede sordid vajavad igaaastast ülesvõtmist ja head hoolitsust.
Kes ei soovi mässata tiheda sibulate ülesvõtmisega ja sibulate kuivatamisega, ning igal sügisel jälle sobivate aukude otsimisega täis kasvanud peenardes – nende jaoks on hästi sobivad looduslikud tulbid. Looduslike tulpide hulka arvatakse ka Kaufmanni – Tulipa kaufmanniana, Greigi – Tulipa greigii ja Fosteri tulbid – Tulipa fosteriana. Need tänuväärt õitsejad võivad samal kasvukohal kasvada mitmeid aastaid ilma sibulaid üles võtmata.
Nende õied ei ole tavaliselt nii suured ja silmatorkavad, kuid kasvatamine on muretum ja nad ei vaja palju hoolitsust. Tavaliselt on õied on mitmevärvilised. Lehed triipude või täppidega, veidi kitsamad või hoopis lühikesed ja laiad. Kasvult on looduslikud tulbid tavaliselt madalamad. Enamus neist jäävad 20 – 30 cm kõrguseks.
- Batalini tulp – Tulipa batalinii
- Hilistulp- Tulipa tarda
- Kaunis tulp – Tulipa humilis
- Kaljutulp – Tulipa saxatilis
- Metstulp – Tulipa sylvestris
- Oivaline tulp – Tulipa praestans
- Paarisõieline tulp- Tulipa bifloriformis
- Turkestani tulp – Tulipa turkestanica
- Vvedenski tulp – Tulipa vvedenskyi
Samuti ei vaja erinevad laugud igal aastal sibulate väljavõtmist.
Lihtsam on kasvatada ka teisi meil või mujal looduslike sibullillede liike nagu:
- Harilik silla e. harilik siniliilia – Scilla sibirica
- Harilik lõokannus – Corydalis solida
- Ismiri kirgaslill – Chionodoxa sardensis.
- Lumekupp – Eranthis
- Kuldõieline krookus – Crocus Fuscotinctus
- Dalmaatsia krookus – Crocus tommasinianus
- Karulauk- Allium ursinum
- Võsaülane- Anemone nemorosa
- Kirju püvilill- Fritillaria meleagris
- Harilik lumikelluke- Galanthus nivalis
- Longus ebahüatsint/longus siniliilia- Hyatcinthoides non scripta
- Lõhnav kobrhüatsint – Muscari neglectum
- Puškiinia – Puschkinia
- Suvine märtsikelluke – Leucojum aestivum
Samad taimed sobivad ka hästi veidi metsikumasse aianurka või hoopis metsaaia kujundusse.
Sibulate istutamine:
- Rusikareegel on, et sibulad istutatakse kolmekordse sibula läbimõõdu sügavusele.
- Õige istutussügavus sõltub seega sibula suurusest.
- Istutamisel jälgige et istutamisel jääks allapoole sibulakand ja juured ning sibula tipmine osa suunduks ülesse.
- Istutusaugu põhja võib lisada kihi liiva.
- Lillesibulad peavad jõudma sügisel enne maapinna külmumist korralikult juurduda. Sibulate juurdumisel on oluline niiskus.
Kolletuvad lehed peitu
Sibullillede kolletuvad lehed ei ole peenardele kaunistuseks – hea on need osavalt naabertaimede valimisega ära peita. Ainult sibullilledega kujundatud peenar muutub keset suve kolletavaks väljaks ja ei ole üldsegi ilus vaadata. Kui aga kolletuvate pealsetega varakevadised õitsejad ära peita hiljem alustavate püsikute vahele on tulemus tavaliselt hea.
Milliste püsikutega koos on hea sibullilli kasvatada?
Et varjata sibullillede koltuvaid lehti, on hea nad istutada veidi hiljem ärkavate taimede lähedusse, kes samas ka siis ärgates suhteliselt laiaks ja suureks sirguvad.
Paljud püsikud on sibullillede õitsemise aegu päris madala kasvuga kuid hiljem katavad nende lopsakad lehed kõik oma kõrval. Ja kasu on ka teispidine – kuna mõned hilise ärkamisega püsikud hoaiavad liiga kaua enda ümber musta maad, siis sel ajal saab kirevust just sibullilledest.
Hilise alguse ja lopsaka hilisema kasvuga head partnerid on hostad, helmikpöörised, kurerehad, päevaliiliad, sõnajalad, kortslehed, roosid.
Samuti on hea koht lehtpuude alune, kus kevadel varakult annab võra piisavalt valgust läbi ja hiljem, lehtede varjus, saab vaid varju taluvaid taimi kasvatada.
Artikkel ilmunud ajakirjas “Kodukiri” septembrikuus 2012.
Sibullilledest olen kirjutanud ka varem. Artikkel: Unistuste aed kevadeks -istutame sibullilli.
ja vaata ka – Kevadised sibullilled aiakujunduses
Minu aia kevadisi pilte näeb kevade rubriigist.
Aiatöid sügisel…
… ehk mis tööd peab ära tegema ja mida võib kevadesse lükata.
Sügisesed lehed ja riisumine
Lehti saab riisuda siis, kui lehed puult maha tulevad. Vahest juhtub see äkki ja peaaegu kõikidel puudel korraga. Vahel pudenevad lehed ja muu praht aeda maha natukesehaaval ja tüütult pikka aega.
Muru pealt peaks kindlasti lehed enne talve ära riisuma. Kui paks lehekate jääb muruvaipa terveks talveks lume alla katma ei ole see sugugi murule hea.
Peenardega on teine lugu. Mulle meeldib kui peenrad näevad ka talvel ja sügisel ilma lumikatteta head välja, mitte ei ole ainult mustad laigud muru sees. Ja seda millal lumi maha sajab ei oska keegi kunagi ette aimata. Seepärast olen püüdnud valida peenardesse kasvama taimi, mis näevad ka külmal hooajal omamoodi nägusad välja.
Tugevama varrega püsililled, tugevate lehtede ja kõrtega kõrrelised on terve talv läbi ilusad ka oma äraõitsenud õisikute ja seemnekupardega ning heledaks kuivanud kõrtega. Igihaljad pinnakattetaimed ning madalakasvulised või roomavad okaspõõsad on ka talvel rohelised. Ilma lehtedeta põõsad annavad härmatise ja põõsal püsivate viljadega ilusaid mustreid.
Sügisesel ja talvisel lumeta ajal muutuvad eriti tähtsaks pinnakattetaimed peenras. Kui suvel ei paista maapinda katvad liigid rohkelt õitsvate ja uhkemate taimede vahelt väljagi, siis nüüd, kui õite ilu on kadunud ja paljud püsikud pealt koledaks muutunud ja koristatud – on peenra mullapind kaetud pinnakattetaimedega.
Mina olen sellist meelt, et sügiseti koristan ja lõikan peenrast ära nende taimede pealsed, mis muutuvad koledaks, kaotavad vormi ja riivavad silma. Näiteks hostad peale esimesi külmi, iiriselehed, mis vajuvad maha risti-rästi, sõnajalalehed–ühesõnaga kõik, mis tundub kole ja ei püsi vormis. Ülejäänud kuivanud taimevarred ja õisikud, mis on tugevad ja näevad head välja, jäävad talveks peenra peale. Kuivanud puhmikud on ka heaks looduslikuks kaitseks talvekülmade ajal
Sageli oleneb taimede käitumine ka ilmastikust. Väga tugev tuul ja kestvad vihmasajud ning märg, lörtsine esimene lumi võib paljud püsikute pealsed ära rikkuda. Kergelt nullilähedased kraadid ja kuiv kerge lumi või härmatis lisab paljudele taimedele ehted ja nii näeb peenar ka talvisel ajal suhteliselt lillerikas välja.
Püsikupeenardesse, mis ei ole kaetud multškattega lisan sügiseti värsket kompostmulda. Mullakihiga saab kaetud ka kõik peenrasse langenud lehed ja praht ning peenar näeb lihtsama vaevaga korrektsem välja ilma üleliigse koristamiseta. Enne mulla lisamist võiks rohida välja püsiumbrohud, nii on kevadel esimene rohimine hulga kergem.
Kuivanud ja valmis seemnetega lillede õisikud võiks maha lõigata nendel liikidel, kes kipuvad kergesti seemnetega levima. Sellised püsililled võivad muutuda peenardes liiga laiutavaks ja leida endale kohad igal tühjal kohal – ka sillutisepragudes. Üheks selliseks näiteks on kortslehed.
Okste lõikamine
Hilissügisel, kui lehed on juba langenud, käin kääridega üle ka lehtpõõsad ja lõikan ära vormist väljaturritavad oksad, silun vajadusel samuti madalaid lehtpõõsahekke. Ilma lehtedeta ja tühjemates peenardes on põõsaste vormid paremini näha ja nii on ka talvine poolaasta põõsad korrektse väljanägemisega.
Taimede katmine
Taimi ei saa katta kalendri järgi vaid ilm on siin kõige parem spikker.
Külmaõrnadele taimede osas peab jälgima katmisaja suhtes iga taime külmataluvust, juurte ümbrust on soovitav sügisel multsida komposti, turba või kuivade lehtedega ning hiljem võib külma kaitseks panna peale kuuseoksi või tammelehti. Tammeleht laguneb aeglaselt ja on hea selleks otstarbeks kasutada. Kuid taimi on mõistlik katma hakata tavaliselt siis, kui esimesed püsivad külmakraadid on maapinna tahendanud ja oodata on suuremat külma. Tihti võib see juhtuda alles veebruaris või jaanuaris.
Varjutuskangaga tuleks igihaljaid taimi katta mitte sügisel vaid hoopis kevade poole ja kaitsta siis hoopis külma, vaid intensiivse päikese eest. Kui päike juba kõrgema kaarega käima hakkab ja juhul, kui maapind on külmunud. Tavaliselt saabuvad sellised ilmad jaanuaris või veebruaris.
Sügisel enne maapinna külmumist on hea paigutada taimede ümber püramiidselt tokid, mis aitavad varjutuskangast ümber põõsa paigutada, sest talvel võib maa sügavalt külmunud olla ja toetavaid tokke pole pinnasesse enam võimalik suruda. Samuti aitab raamistik ümber puude kaitsta neid suure lume korral ja hoida puude vormi.
Sügisel ei ole mingit vajadust koledaid katteid taimedele peale tõmmata, nii vaatame ilusate okaspuude asemel terve talv läbi kattekangast. Vahetevahel on saabuv talveaeg nii pikalt soojakraadidega, siis võib kate hoopiski kahju teha, taimed liigniiskuse all kannatama panna ja hauduma ajada.
Ka igihaljastele püsikutele ja kiviktaimla taimedele mis vajavad katet päikese eest sean kuuseoksad varjuks peale hoopis kevadel, kui vajadus tekib, sest paksu lumikattega teeb lumi selle töö minu eest ära ja ilma lumeta ajal sügise poole saab veel taimede ilu nautida.
Püramiidse kasvuga väiksematel okaspuudel aitab suure lumega vormi hoida ka nööriga taimede vormi sidumine. See aitab selle vastu, et pikad ja sihvakad ülespidi kasvavad oksad raske lume all laiali ei vajuks, ei murduks või põõsas oma vormi ei kaotaks. Mina olen sidunud ka keraja vormiga põõsaid nööriga – need jäävad küll veidi silinderjad, aga oksad on kaitstud.
Roosid
Roose võib lõigata tagasi nii sügisel, kui ka kevadel. Sügisese lõikuse korral on katet vajavaid roose mugavam katta. Kevadel näeb jälle paremini talvekahjustuste ulatust.
Pikemad oksad lõigatakse parajaks umbes 30- 40 cm kõrguseks, ära lõigatakse rohelised lehed ja hilised õied. Peenraroosid mullatakse üles mullaga, liivaga või kuiva turbaga. Muldamisel kuhjatakse muld roosipõõsa keskele juurte ümber 15-25 cm kõrgusele üles.
Kui püsivad pikalt soojad ja niisked ilmad ei ole hea seda liiga varakult teha. Parim on roosid üles mullata vahetult enne püsivat külma saabumist või ka siis, kui ööd on juba külmakraadidega ning päevad veel soojad, siis tekitavad muutuvad temperatuurid koorekahjustusi.
Kui saabuvad püsivad miinuskraadid panna roosidele peale kuuseoksi ja üle 10 kraadiste külmade puhul vajavad paljud roosid kuiva lisakatet. Selleks paigutatakse rooside kohale tugikaared, mis kaetakse peenrakanga või koormakattega. Tunneli otstesse jäetakse tuulutusavad.
Roosid taluvad külmast halvemini niiskust nii, et varane katmine võib neile hoopiski kahju teha.
Pargiroose ei ole vaja talveks katta.
Muru ja talveootus
Muru niidetakse üldjuhul kogu hooaja jooksul siis, kui taime pikkust kolmandiku võrra kärpides jääb muru 3,5 kuni 5 cm kõrguseks. Talviseks ajaks võiks muru jääda veidi pikem – ca 5- 7 cm.
Liialt kõrgeks aga ei ole ka hea murupinda jätta. Riisumata lehed ja praht, puudelt kukkunud õunad talvehooajal muru peal aitavad niiskusega kaasa hallituse ja seenhaiguste levimisele.
Kui ikka on soe ja pikk sügis ning muru kasvab ei tasu niidukit liiga vara talvekorterisse panna, vaid muru kasvades liig pikaks teha veel üks hilisem kõrgem niitmine. Ka hõredatest ja väiksematest lehtedest saab ühe hooga lahti, kui muruniidukiga neist üle sõita.
Viimane muruniide riisuda, mitte jätta talveks muru peale.
Mida veel võiks sügisel ära teha?
- Kastmissüsteemid ja voolikud tuleb tühjendada, muidu võib külmuv vesi neid kahjustada.
- Sobiv aeg on ka täita aiakonteinerid ja lillepotid talveks sobivate lilledega – kanarbikud, talihaljad igihaljad okaspõõsad ja muud talveks sobivad taimed on hea varuda enne aiandite talvehooajaks kinniminekut. Talveks istuta lilli vaid külmakindlatesse anumatesse. Ilma glasuurita savipotid talviseks ajaks õue ei sobi, need pragunevad mulla külmumisel.
- Välja on vaja kaevata külmaõrnad suvised sibullilled, mille mugulaid säilitatakse ületalve soojakraadidega ruumis. Näiteks daaliad, gladioolid, kaeralilled.
- Üle võiks vaadata talveks tugedele üles jäävate ronitaimede kinnitumised. Talvised tuuled ja tormid võivad nõrgalt kinnitunud taimepuhmaid murda ja rebida. Pärast lehtede langemist saab viinapuude ja metsviinapuude äralõigatud väätidest punuda toredaid puidust pärgi talvisteks ja kevadisteks peokaunistusteks.
Artikkel on ilmunud ajakirjas “Kodukiri” oktoobrikuus 2012.
Septembrikuu aias. Kuu pildis
September on veel viljade kuu. Õunad, õunad, õunad ja viimased tomatid, mis enam õues kõik ei jõuagi punaseks minna.
Väikesed dekoratiivkõrvitsad on enda alla matnud terve vanni ümbruse peenra. See koht aias ootabki ümbertegemist. Lõkkekoha ümbrus vajab veidi enam avarust, et inimesed saaksid igas suunas liikuda. Ning suureks kasvanud hekk pihlenelast ”Pia” vajab ikkagi enda ümber karmimat niiduki kätt. Terve peenar on teda muidu täis.
Seega sinna tuleb vist veel üks väiksem ja kõrgem peenar köögiviljale ja salatile. Et ikka rohkem rohelist oleks oma aiast käepärast võtta. Plaane saab talvel seada, taimed kevadel ümber tõsta ja uus kõrgpeenar meisterdada…
Pildistas Jürgen Karvak.
Oktoober aias. Kuu pildis.
Suvi oli ilus. Ja sügis on samuti vaimustav. Soe ja kuldne väga pikalt. Lehed püsivad kaua puus ja värvid on imelised.
Meile see meeldib. Loodetavasti ikka ka aiale. Niiskust on muidugi vähe, taimede ümberistutamiseks auku kaevates on kõik üsna-üsna kuiv. Hoolas aiapidaja pakub enne talve okaspuudele ja igihaljastele põõsastele ja puudele vett, et need ikka talve paremini üle elaksid.
Esimene sügistorm – selline väike – jõudis kohale alles kuu teisel poolel ja tõi endaga kaasa veidi niiskust, tuult ja rahet. Maa saab juua ja tuul raputab lehed puudelt. Talvepuhkus aias kogub hoogu.
Oktoobrisse jääb ka esimene suurem sügistorm. Nii suur, et ilmajaamd nimetavad selle kümne aasta suuremaks tormiks. Ongi suur, kuid mitte Tallinnas – meie aeda suur torm õnneks ei jõudnud.
Kuulda oli, et palju pahandust tegi saartel, Läänemaal ning Pärnus. Kuid nüüd on ka viimased lehed puudelt lahti ja viimased riisumised alga….
Päev pildis – novembri teine nädal aias.
Esimene öökülm sellel soojal sügisel.
Mitte, et ma seda talve nüüd väga ootaks… aga esimene öökülm siis sellel nädalal ka minu aias. Hoopis teine pilt, mis hommikul avaneb…
Paugupealt – ühe ööga, saab aed teise näo, uued värvid, lõhnad ja hoopis uus meeleolu.
Pildid punapaju koos võnk- pärgenelaga. Pajupõõsad on ühed viimased, kes minu aias lehti langetavad. Hariliku kuuse väike keravorm ja kukehari ‘Herbstfreude’ on pärlitega kaetud.
Kõrred – kõrred… sügiseses ja talvises aias on just nemad koos okaspuudega, mida imetleda.
Päike hakkab paistma hoopis teisest kandist, kui suvisel ajal. Päikese teekond erinevatel aastaaegadel sinu aias on ka huvitav ja vajalik jälgida.
Kust päike alustab hommikul ja kus lõpetab oma teekonna? Kas lehed on juba puus või on nad juba maha langenud.? Valgusevajadus on taimedele üks tähtsamaid tingimusi. Päikesepaistelisi ja varjukohti jälgides leiad lihtsamalt paljudele taimedele õiged ja sobivad kasvukohad.
Ja kaugel see talvgi enam on? Hoolikas aiapidaja vaatab enne oma aia ka selle pilguga üle, et kuidas taimi talvel paremini rasketes tingimustes kaitsta.
