-
Tere! Minu nimi on Evely Karvak ja ma olen aiakujundaja. Loodan, et leiad minu lehelt palju kasulikku ja inspireerivat.
Postitused teemal: Taimed
Okaspuude päikesepõletusest…
Aasta on 2013. Kaljukadakas on talvel saanud kõvasti päikese käest kõrvetada.
See oli 2013 aasta talvel, kui minu aia kaljukadakas sai kõvasti kevadel päikesega kannatada. Kohe nii kõvasti kannatada, et arvasin, et sellest küll enam asja ei saa. Selleks ajaks oli kadakas kasvanud aias umbes 12 aastat ja sirgunud umbes 3 m uhkeks puuks, nii, et kevadpäikese eest varjutanud polnud ma teda juba aastaid enam ulatanud.
Kevadel lohutasin ennast mõttega, et ootan jaanipäevani ja siis vaatan edasi, mis teen. Ei jaanipäevaks ega suve lõpuks ei olnud pilt sugugi eriti paremaks läinud. Puu oli ikka täiesti pruun. Millegipärast ei kippunud sisetunne aga mind takka kiitma, et ma saega puu kallale läheksin. Nii ta jäigi, suve lõpus näitasid võrsetipud juba kasvamise märke ja mõnedele okstele olid tekkinud seespoolt uued võrsed. Küll lühikesed, aga näha oli, et elu käib.
Miks ma seda räägin…sellepärast, et selle kadaka näitel võttis taastumine aega 3 suve. 2015 aasta suve lõpuks oli kadakas täiesti ilus roheline.
Ära ei lõiganud ma ühtegi suuremat oksa, kärpisin vaid võrsetippe ning eemaldasin väiksemaid pruune oksi, mis teiste seast välja paistsid. Kuid seda sai teha alles teise suve lõpus ja kolmandal suvel, sest terve esimese aasta nägi puu ühtlaselt ja samasuguselt kole ja pruun välja. Muutused, mis mind panid lootusrikkalt ootama olid need, et puu ajas uusi võrseid uinunud pungadest okste keskelt – rohkem tüve poolt.
Aasta 2015. Kaljukadakas on täiesti taastunud. Vahepealsetel talvedel päikesepõletust ei saanud.
Ma olen täiesti kindel, et kõik talvel päikesekahjustuse saanud okaspuud ei taastu ka nii pika ajaga. Eriti õrnad on ebaküpressid. Kuid selle kadakaga läks teisiti. Ootamine tasus end ära.
Ja kindlasti võin öelda, et väiksemõõdulisi okaspuid tasub karmi kevadpäikese eest varjutada siis kui lumi on maas ja maapind külmunud. Siis ei oota kevadel aias ees nii kole vaatepilt.
Lisan veel ühe pildi. See on tehtud aastal 2004. See on ajaloo pilt. Tehtud sel suvel, kui peenar sai rajatud.
Aasta 2004. Kaljukadakas on umbes meetrine.
Põõsapügaja põhitõed
Üldjuhul teatakse, et põõsaid on vaja lõigata varakevadel.
Ebajasmiin Helsingi botaanikaaias
Põõsaid on vaja lõigata kevadel enne kui taimed aktiivselt kasvama hakkavad. Alati pole see asi siiski nii lihtne. Enamikku põõsaid tulekski lõigata märtsi lõpul või aprillis, kuid on ka teist lõikusaega vajavaid lehtpõõsaid. Kui kärpida varakevadel põõsaid, mis õitsevad eelmise aasta võrsetel, siis lõikame maha koos okstega ka õiepungad. Millal mida lõigata?
Jälgi õisi !
Varakevadel enne lehteminekut kärbi ja harvenda põõsaid, mis õitsevad sama aasta võrsetel. Reegel ütleb, et ilupõõsaid, mida kasvatame rikkalike õite pärast, lõigatakse pärast õitsemist ja enne õiepungade kujunemist. Seega on väga oluline teada iga liigi õitsemisaega ning tunda põõsaid ka ajal, kui nad ei ole veel jõudnud lehte minna.
- põõsaid, mis õitsevad kevadel ja varasuvel, lõigatakse kohe pärast õitsemist.
- põõsaid, mis õitsevad suvel hiljem ja sügisel, lõigatakse varakevadel
Seega võib mõned põõsad varakevadel hoopis lõikamata jätta, sest muidu lõikame ära just peagi õitsema hakkavad pungad. Erandiks on ka nendel liikidel talvel lumega murdunud oksad, mis siiski tuleks varakevadel eemaldada ja põõsas korrastada. Samuti tuleb lõigata välja kuivanud ja haigestunud oksad niipea, kui seda on märgata, olemata aastaajast.
Milliseid põõsaid tuleks lõigata kohe pärast õitsemist?
- Enelad – hall, nipponi, keskmine, teravalehine, tara, Van Houtte’i, täkiline, naistepunalehine, karvaseviljaline, kolmehõlmaline, värd, Thunbergi ja tuhkur enelas ´’Grefsheim´’. Need enelad vajavad igal aastal pärast õitsemist 1/3 vanemate okste põõsast väljalõikamist. Oksi ei kärbita.
- Harilik sirel, ungari sirel – Sirelitele tuleb kasuks, kui pärast õitsemist lõigata ära vanad õisikud. Siis lõigatakse välja ka nõrgad oksad, eemaldatakse juurevõsud. Vajadusel harvendatakse. Sireli noorendamiseks tuleks iga aasta varakevadel enne õitsemist lõigata 1/5 okstest u 30 cm kõrguseni maapinnast.
- Ebajasmiin – Ebajasmiini lõigatakse tagasi päraste õitsemist suve keskel, õitsenud vanemate okste üldarvust lõigata välja 1/4-1/3. Ka kasvavad ebajasmiinidel sageli juurekaelalt pikad üheaastased harunemata oksad – nendest valida välja tugevamad ja kärpida poole võrra. Ülejäänud nõrga kasvuga üheaastased peened oksad lõigata põõsast välja.
- Forsüütiad – ei vaja iga-aastast tagasilõikust. Õied tekivad forsüütial kahe või enama aasta vanustel okstel. Seepärast on hea vanemaid oksi kauem säilitada. Kui põõsas on väljaveninud või vanaks jäänud, tuleb tagasilõikamine igati kasuks. Parim aeg forsüütia lõikamiseks on kevadel kohe pärast õitsemist. Ühe oksa piires peaks tagasilõigatav osa olema u 1/3-1/2 oksa pikkusest, väga pikaks veninud okste puhul isegi rohkem. Kui kärbitakse okste tippe ainult veidi, siis moodustuvad okste ülemistesse otstesse tihedad oksakogumikud, kuid põõsa alaosa jääb hõredaks.
- Kolmehõlmaline mandlipuu -lõigatakse pärast õitsemist, kuid enne lehtimist. Lõigata välja nõrgad oksad. Tugevad üheaastased oksad lõigata tagasi (kärpida) 2.-3. elujõulise pungani.
Veel vajavad kohe pärast õitsemist harvendamist ubapõõsad, luudpõõsad, kolkvitsia, veigelad, deutsiad, sõstrad, tatari kuslapuu. Pärast õitsemist harvendamine soodustab neil uute noorte ja juba järgmisel aastal rikkalikult õitsevate võrsete kasvu.
Suvel, kohe pärast õitsemist tuleb harvendada põõsaid, mille õied tekivad kevadel eelmise aasta võrsetel moodustunud õiepungadest.
Kuidas lõigata ?
- Üheaastasi oksi ja võrseid lõigatakse niisuguse tugeva punga pealtpoolt, mille suunas soovitakse põõsa kasvu suunata. Oksa lõigatakse veidi kaldu punga lähedalt, nii et ei jääks pealepoole punga palju puitosa, aga nii et punga ei vigastaks.
Lõikamisviisid:
- Harvendamine – okste võrast väljalõikamine. Harvenduslõikusega eemaldatakse vanemad, nõrga elujõuga ja ristuvad oksad. Harvendatud põõsad on elujõulisemad ja õitsevad rikkalikult. Kõige otstarbekam on iga-aastane mõõdukas harvendamine.
- Sanitaarlõikus – eemaldatakse haiged, kuivanud ja murdunud ning külmavõetud oksad. Samuti tuleb eemaldada ebaõigetest hooldusvõtetest põõsale jäänud oksatüükad.
- Kärpimine – okste tagasilõikamine. Kärpimisega muudetakse põõsa suurust ning kuju, soodustatakse oksastiku tihenemist ning uute võrsete kasvu – võrsete, mis kannavad õisi järgmisel aastal.
-
Noorenduslõikus – seda on hea teha järk-järgult mõne aasta jooksul, lõigates igal aastal põõsast tagasi osa vanu oksi. Esimesel noorendamisaastal eemaldatakse tavaliselt 2/3 vanadest okstest ja kärbitakse ülejäänuid, teisel aastal võetakse ette alles jäänud kolmandik oksi. Olenevalt okste elueast võib osalist noorenduslõikust teha 3-5 aasta tagant. Lõigata tuleb seda tihemini, mida lühema elueaga on oksad. Paljusid põõsaid on vaja nii kärpida kui noorendada, üks hooldusvõte ei välista teist.
Artikkel ilmunud ajakirjas “Kodukiri” juunikuus 2011.
Veel pilte sirelipõõsastes, mida samuti lõigatakse peale õitsemist. Vaata juuni esimese nädala pilte.
Kas Sinul on juhtunud, et mõni põõsas on saanud lõigatud nii, et õitsema ei hakka hoopis? Tore oleks teada, milliste põõsaste lõikamine raskem ? Kliki siia ja jäta kommentaar!
Umbrohud toidulaual
Umbrohutaimede elujõudu ning väge võiks ära kasutada ka toidulaual – kevad on selleks just sobivaim aeg! Kuidas aga sobitada umbrohud aiapidamisse ning millised neist on söödavad?
Paljud taimed, mille aiapidajad oma aeda kasvama toovad, on küll ilusad, kuid nõudlikud ja vajavad palju hoolt. Nõnda polegi imestada, et aednikud veedavad kõik vabad hetked aeda kujundades, taimi istutades, peenraid rohides, kobestades, väetades ja kastes…
Samas neid taimi, mis aeda justkui ise sisse imbuvad ja mühinaga kasvavad, peetakse umbrohtudeks, millega tuleb võitlust pidada. Need elujõulised taimed liiguvad mööda aeda, levides risoomidega või seemneid tuulega laiali pildudes. Mõnes paigas peetakse umbrohuks naati, mõnes kohas kortslehte, karikakart, lupiini või ristikut – umbrohi on alati kooskõlas kasvukohaga, ilmudes just sinna, kus on olemas tema kasvuks vajalikud tingimused.
Toiduks süüakse enamasti mitmesuguste umbrohtude värskeid noori lehti ja võrseid – need on mahlased ja toitainerikkad. Umbrohud sobivad nii salatitesse kui smuutidesse, tee tegemiseks või maitsetaimedeks. Neist saab häid pirukatäidiseid ja kotlette, marinaadina lisandeid kastmetele ja pestot. Tee tegemisel on parem, kui vee temperatuur ei ole üle 70 kraadi – nii jääb alles rohkem kasulikku. Paljud taimed võivad olla kibeda või tugeva maitsega, seepärast maitse taime alati enne toidu sisse lisamist.
Korras aed või umbrohupõld?
Umbrohtude „kasvatamisel“ on üks võimalus hoida umbrohupeenar teistest taimedest eraldi – omaette aianurgas või kõrgpeenras. See sobib korda armastavatele aiapidajatele, sest nii on lihtsam hoida levimast juurevõsudega kiiresti paljunevaid taimi, näiteks naati.
Teine viis sobib aednikele, kes ei armasta aias liigset korda ning kellele meeldib väike segadus ja vaheldus. See on võimalus olla lihtsalt laisk rohija – lasta umbrohtudel teiste taimede vahel pisut suuremaks kasvada ja neid igapäevaselt toidu sisse kasutada. Nii võib teha aias väikese ringkäigu ning salatikauss saabki täis.
Taimede lehti ja võrseid pidevalt näpistades saame koguda mitu saaki ja nii ei pääse taimed õitsema ja seemned levima. Sellisel viisil aeda pidades peaks kasutama peenardes vaid toidutaimedele sobivaid orgaanilisi väetisi või kompostmulda. Kas siis rohima ei pea üldse? Ka mina mõtlesin ühel kevadel, et sel aastal ma üldse ei rohi, lihtsalt kasutan kõik umbrohud söögiks. Selgus aga, et nii kiiresti, kui umbrohi kasvada jõuab, ei jõua keegi süüa. Nii et siin on hea leida tasakaal ja vahel siiski rohida ka.
Tuntumad söödavad umbrohud
Kõrvenõges on väga väekas taim, esimene energiaandja kevadel. Meie aedades samuti tihti esinev raudnõges ja valge iminõges ehk piimanõges (ja selle magusad õied) on väiksema väega, kuid samuti söödavad. Et nõges toorsalatis ei kõrvetaks, valatakse see enne kuuma veega üle. Paljud ütlevad nüüd, et nii kaob kõik kasulik, kuid ka siin on hea kasutada mitte üle 70kraadist vett.
Malts
Levinuim on valge hanemalts, mis on mahlane ja maheda maitsega. Söödav on ka aedmaltsa punaselehine teisend, mis annab ohtralt isekülvi, kuid on väga rikas mineraalide ja vitamiinide poolest. Malts on spinati sugulane ja neid saab kasutada sarnaselt.
Vesihein
Väga mahlane vesihein kasvab kevadest sügiseni ja isegi talvel ilma lumeta võib teda peenardelt leida ja salatitesse või smuutidesse pista.
Harilik naat
Naadi noortest lehtedest sobib teha salatit või kasutada seda marinaadides ja maitsetaimena. Naadis on rikkalikult E- ja C-vitamiini ning palju eeterlikke õlisid. Naat puhastab organismi ning tema toime võib olla üsna tugev. Naadilehe mahlaga saab ravida ka sääsehammustusest haiget saanud nahka.
Harilik võilill
Võilille kõik osad on söödavad. Et võilill on natuke kibeda maitsega, on hea segada seda rohelise salatiga. Lehtede kibeda maitse vähendamiseks soovitatakse neid mõnda aega soolases vees leotada. Võilille pidevalt toiduks tarvitades kaob see tasapisi aiast ja tervis saab korda. Soodustab seedimist, puhastab verd ja sisaldab ohtralt mineraalaineid ja vitamiine.
Valge ristik
Ristiku noored lehed sobivad salatitesse. Ravitoimena alandab ristik palavikku ja leevendab köha.
Hariliku kirikakra, hariliku jänesekapsa, raudrohu ja teelehtede noored lehed sobivad salatisse.
Kevadine vitamiinipomm NAADIPESTO
- mõni peotäis värskelt korjatud naadilehti
- küüslauguküüs
- suur peotäis seemneid (seedermänni-, päevalilleseemneid või India pähkleid)
- u 50 g parmesani
- oliiviõli
- veidi sidrunimahla
- soola ja pipart
Mikserda ja sega kõik ühtlaseks, pane purki ja vala peale veel veidi oliiviõli. Säilita suletuna külmkapis. Maitseb hästi nii leiva peal kui pastaga.
Artikkel ilmunud ajakirjas ”Sensa” 2014 kevadel
Kas rohenäpud juba sügelevad ?
Kui lumi veel akna taga, aga päike juba me päid hullutab, hakkavad aiainimeste ja taimesõprade näpud kangesti sügelema. Juba täituvad seemneletid inimeste hulkadega… Uudishimu on suur, et mis sel aastat uut, või kas on saadaval neid sorte, mis eelmisel hooajal vaimustuma panid.
Miks taimi ette kasvatada ?
- Paljud taimede seemikud vajavad oma kasvu alguses rohkem hoolt. Otse kasvukohale saab edukalt külvata vaid väheseid kultuurtaimede liike.
- Alguses on taime areng aeglane ja ettekasvatamisega saame muuta meie põhjamaise liiga lühikese kasvuperioodi pikemaks. Ette kasvatatakse, kui taime külvist õitsemiseni kulub rohkem aega, kui meie suvi võimaldab.
- Ka võime varem külvates saada varem saaki.
- Võime saada seemnetest rohkem taimi- ellujääjaid on rohkem.
Milliseid ettevalmistusi teha?
- Et taimi ette kasvatada on vaja valgusrikast köetavat ruumi või kasvuhoonet, alustamiseks on sobiv ka valge aknalaud. Aknalaua puuduseks võib olla liiga kõrge temperatuur ja ebapiisav valgustus, mille mõjul taimed kipuvad tihti välja venima. Aknalaual keera taimi ümbervalguse ühtlasemaks jagamiseks.
- Väga talvisel ajal ettekasvatamist alustades oleks vaja ka lisavalgust. Seega alustamiseks on hea valida külvamiseks taimi, mis ei vaja pikka ettekasvatamisperioodi- teeb elu lihtsamaks.
- Idanemiseks sobiv temperatuur on tavaliselt 18-25 kraadi
- Kasuta spetsiaalset külvimulda, mis sisaldab õiges vahekorras ja koguses toitaineid ning on peenema struktuuriga. Istutusmulla rohke toitainesisaldus ja jämedam mullastruktuur ei sobi paljude taimede seemikutele.
Milliseid taimi võiks algaja valida ?
- Vali lühema ettekasvatamisperioodiga lilli, saab külvata aprillis-mais- peiulille, pruudisõle liigid, hiina aedaster, ilukapsas, ilukõrvits.
- Lihtsalt seemnest kasvatatavaid lilletaimi – lillhernes, lilluba, suur mungalill e. kress, peiulilled, päevalilled, saialilled, kurgirohi, pruudisõled.
- Lihtsalt kasvatatavad söögitaimi- hernes, põlduba, till, kõrvits, põld võõrkapsas e. Rukola, basiilik, lehtpeedid, lehtkapsad, erinevad lehtsalatid.
Kuhu on hea seemneid külvata ?
- Külvikasti külvatakse hästi peenete seemnetega taimed, mille seemneid ei ole võimalik eraldi külvata.
- Külvikassetti külvatakse suuremaid seemneid, ühte kassetti ühe seemne. Nt. peiulilled, pruudisõled, ilukapsad.
- Potti külvatakse samuti suuremaid seemneid. Nt. Kõrvits, päevalill.
- Turbatabletti külvatakse seemned ühekaupa nagu kassetti, külvatakse suuremaseemnelisi liike. Seeme surutakse turbasse. Soovitav kasvatada seemikuid, mis taluvad halvasti ümberistutamist või millel on viletsalt hargnev juurestik. Nt. Tomat, paprika, kurk. Turbatabletti kasvama pandud taim istutakse ringi koos tabletiga, mis jääb pallina juurt ümbritsema, nii pole karta taime vigastamist.
Kuidas ette valmistada ?
- Külvikast, kassett või pott täida külvimullaga peaaegu ääreni, tihenda ja tasanda ning niisuta muld pihustiga kergelt niiskeks. Külva seemned, kata külv- hea on kasutada selleks liiva.
- Turbatabletid pane vette ca 15- 20 minutit, siis on nad paisunud umbes niidirulli suuruseks. Tee pulgaga külvitabletti auk ja külva seemned.
Kuidas külvata?
- Enne külvamist uuri, kas taime seemned vajavad mullaga katmist või mitte. Tihti väga peened ja väikesed seemned ei vaja mullaga katmist.
- Uuri ka kas taim on valguses või pimeduses idaneja. Üliväikeste ja valgusidanejate liikide seemneid ei kaeta, seemned vajutatakse tasanduslaua abil kasvumullaga kontakti.
- Seemnete külvamise järel kata külv liivaga ( v.a valgusidanejad ja peened seemned)
- Niisuta muld uuesti pihustiga.
- Lisa juurde lisa juurde etikett taime nime ja kuupäevaga
- Paigalda külvile niiskust hoidev kate või kile.
- Külvi ei tohi asetada jahedasse.
- Ära külva liiga tihedalt- suur ahvatlus on teha seemnepakk tühjaks, väiksemaid seemneid või olla pakis tohutult palju ja nad jäävad liig tihedalt.
Kuidas hooldada?
- Kogu idanemisperioodi jooksul on väga tähtis, et muld läbi ei kuivaks
- Külma veega ei tohi külve kasta – vee temperatuur 18 kraadi.
- Piserdamine- kui taimed on väiksed, et neid ei vigastaks.
- Varjutamine ereda päikesega ilmade korral- vast tärganud taimi võib liiga ere päike kahjustada.
- Pikeerida külvikasti külvatud taimi- s.o. Istutada ümber tärganud taimed koos juureotsa näpistamisega. Taimi pikeeritakse idulehtede või esimese pärislehe faasis s. t. Taimedele on ilmunud esimesed väikesed lehed. Ümberistutamisel pannakse mõnesid taimi kokku 3- 5 kaupa puntidena suuremasse potti.
- Külvikassetti, potti või turbatabletti istutatud taimi ei istutata enne ümber, kui kasvukohale.
- Turbatabletti kasvama pandud taim istutakse ringi koos tabletiga, mis jääb pallina juurt ümbritsema, nii pole karta taime vigastamist. Potist ja kassetist tuleb taim välja võtta ning istutada koos moodustunud mullapalliga.
- Ümberistutamisel pannakse taim mulda kuni idulehtedeni s.t. ‘vars jääb mulla sisse.
- Väetada- umbes nädala pärast pikeerimist ja ümberistutamist hakka kastma lilli lämmastikurohke vesilahusega.
Millal istutada taimed õue?
- Enne õueviimist tuleb taimi karastada- harjutada välisõhu ja päikesega.
- Vii taimed mõneks ajaks jahedamasse ruumi ja õue istuta taimed vaid pilves ilmaga.
- Taimed istutatakse tavaliselt õue , kui ei ole enam öökülma ohtu. Taimede kasvamiseks õues on vajalik vähemalt üle 5 kraadi keskmist temperatuuri ööpäevaringselt.
- Mõnede soojema kliimaga harjunud taimedele on ka alla 10- 15 pluss kraadised temperatuurid kasvamiseks liiga külmad.
Artikkel ilmunud ajakirjas „Kodukiri” märts 2011
Sibullilleaeg
Tagasihoidlikumalt ja looduslähedasemalt…
Käes on september – kõige õigem lillesibulate mahapanemise aeg. Kui seisid kevadel aias ja unistasid värvilistest õitest, siis nüüd on aeg tegutseda. Mida istutada, kuhu istutada ja kuidas istutada – need on kõige tavalisemad küsimused.
Sibullillede sortiment on tohutu – mida valida ? Poodides pakendite peal olevad pildid on üldjuhul kõik väga isuäratava väljanägemisega. Kuid tihti ei ole mõne aasta pärast pilt peenral üldsegi enam samasugune… Looduslikud liigid on olnud vähem populaarsed veidi tagasihoidlikuma väljanägemise tõttu, kuid väiksem hoolitsuse vajadus ja ehe välimus on nende juures suureks eeliseks.
Millega arvestada?
Enamus sügisel istutatavate sibullillede õitsemisaeg on varakevadest kuni suve alguseni. Õite närbudes vajavad taimed aega toitainete kogumiseks ja kasvamiseks seni kui lehed kolletuvad. Siis võetakse sibulad välja – vastavalt liigi omadustele, kui tihti on vaja. Seejärel sibulad kuivatatakse ja istutatakse sügisel tagasi. Kas saab ka lihtsamalt?
Paljud hästi ilusaks ja eriliseks aretatud kevadiste sibullillede sordid vajavad igaaastast ülesvõtmist ja head hoolitsust.
Kes ei soovi mässata tiheda sibulate ülesvõtmisega ja sibulate kuivatamisega, ning igal sügisel jälle sobivate aukude otsimisega täis kasvanud peenardes – nende jaoks on hästi sobivad looduslikud tulbid. Looduslike tulpide hulka arvatakse ka Kaufmanni – Tulipa kaufmanniana, Greigi – Tulipa greigii ja Fosteri tulbid – Tulipa fosteriana. Need tänuväärt õitsejad võivad samal kasvukohal kasvada mitmeid aastaid ilma sibulaid üles võtmata.
Nende õied ei ole tavaliselt nii suured ja silmatorkavad, kuid kasvatamine on muretum ja nad ei vaja palju hoolitsust. Tavaliselt on õied on mitmevärvilised. Lehed triipude või täppidega, veidi kitsamad või hoopis lühikesed ja laiad. Kasvult on looduslikud tulbid tavaliselt madalamad. Enamus neist jäävad 20 – 30 cm kõrguseks.
- Batalini tulp – Tulipa batalinii
- Hilistulp- Tulipa tarda
- Kaunis tulp – Tulipa humilis
- Kaljutulp – Tulipa saxatilis
- Metstulp – Tulipa sylvestris
- Oivaline tulp – Tulipa praestans
- Paarisõieline tulp- Tulipa bifloriformis
- Turkestani tulp – Tulipa turkestanica
- Vvedenski tulp – Tulipa vvedenskyi
Samuti ei vaja erinevad laugud igal aastal sibulate väljavõtmist.
Lihtsam on kasvatada ka teisi meil või mujal looduslike sibullillede liike nagu:
- Harilik silla e. harilik siniliilia – Scilla sibirica
- Harilik lõokannus – Corydalis solida
- Ismiri kirgaslill – Chionodoxa sardensis.
- Lumekupp – Eranthis
- Kuldõieline krookus – Crocus Fuscotinctus
- Dalmaatsia krookus – Crocus tommasinianus
- Karulauk- Allium ursinum
- Võsaülane- Anemone nemorosa
- Kirju püvilill- Fritillaria meleagris
- Harilik lumikelluke- Galanthus nivalis
- Longus ebahüatsint/longus siniliilia- Hyatcinthoides non scripta
- Lõhnav kobrhüatsint – Muscari neglectum
- Puškiinia – Puschkinia
- Suvine märtsikelluke – Leucojum aestivum
Samad taimed sobivad ka hästi veidi metsikumasse aianurka või hoopis metsaaia kujundusse.
Sibulate istutamine:
- Rusikareegel on, et sibulad istutatakse kolmekordse sibula läbimõõdu sügavusele.
- Õige istutussügavus sõltub seega sibula suurusest.
- Istutamisel jälgige et istutamisel jääks allapoole sibulakand ja juured ning sibula tipmine osa suunduks ülesse.
- Istutusaugu põhja võib lisada kihi liiva.
- Lillesibulad peavad jõudma sügisel enne maapinna külmumist korralikult juurduda. Sibulate juurdumisel on oluline niiskus.
Kolletuvad lehed peitu
Sibullillede kolletuvad lehed ei ole peenardele kaunistuseks – hea on need osavalt naabertaimede valimisega ära peita. Ainult sibullilledega kujundatud peenar muutub keset suve kolletavaks väljaks ja ei ole üldsegi ilus vaadata. Kui aga kolletuvate pealsetega varakevadised õitsejad ära peita hiljem alustavate püsikute vahele on tulemus tavaliselt hea.
Milliste püsikutega koos on hea sibullilli kasvatada?
Et varjata sibullillede koltuvaid lehti, on hea nad istutada veidi hiljem ärkavate taimede lähedusse, kes samas ka siis ärgates suhteliselt laiaks ja suureks sirguvad.
Paljud püsikud on sibullillede õitsemise aegu päris madala kasvuga kuid hiljem katavad nende lopsakad lehed kõik oma kõrval. Ja kasu on ka teispidine – kuna mõned hilise ärkamisega püsikud hoaiavad liiga kaua enda ümber musta maad, siis sel ajal saab kirevust just sibullilledest.
Hilise alguse ja lopsaka hilisema kasvuga head partnerid on hostad, helmikpöörised, kurerehad, päevaliiliad, sõnajalad, kortslehed, roosid.
Samuti on hea koht lehtpuude alune, kus kevadel varakult annab võra piisavalt valgust läbi ja hiljem, lehtede varjus, saab vaid varju taluvaid taimi kasvatada.
Artikkel ilmunud ajakirjas “Kodukiri” septembrikuus 2012.
Sibullilledest olen kirjutanud ka varem. Artikkel: Unistuste aed kevadeks -istutame sibullilli.
ja vaata ka – Kevadised sibullilled aiakujunduses
Minu aia kevadisi pilte näeb kevade rubriigist.
