Postitused teemal: Sibullilled

Sibullilleaeg

september 11, 2012 Evely 2 kommentaari

Tagasihoidlikumalt ja looduslähedasemalt…

Käes on september – kõige õigem lillesibulate mahapanemise aeg. Kui seisid kevadel aias ja unistasid värvilistest õitest, siis nüüd on aeg tegutseda. Mida istutada, kuhu istutada ja kuidas istutada – need on kõige tavalisemad küsimused.

Sibullillede sortiment on tohutu – mida valida ? Poodides pakendite peal olevad pildid on üldjuhul kõik väga isuäratava väljanägemisega. Kuid tihti ei ole mõne aasta pärast pilt peenral üldsegi enam samasugune… Looduslikud liigid on olnud vähem populaarsed veidi tagasihoidlikuma väljanägemise tõttu, kuid väiksem hoolitsuse vajadus ja ehe välimus on nende juures suureks eeliseks.

Millega arvestada?

Enamus sügisel istutatavate sibullillede õitsemisaeg on varakevadest kuni suve alguseni. Õite närbudes vajavad taimed aega toitainete kogumiseks ja kasvamiseks seni kui lehed kolletuvad. Siis võetakse sibulad välja – vastavalt liigi omadustele, kui tihti on vaja. Seejärel sibulad kuivatatakse ja istutatakse sügisel tagasi. Kas saab ka lihtsamalt?

Paljud hästi ilusaks ja eriliseks aretatud kevadiste sibullillede sordid vajavad igaaastast ülesvõtmist ja head hoolitsust.

Kes ei soovi mässata tiheda sibulate ülesvõtmisega ja sibulate kuivatamisega, ning igal sügisel jälle sobivate aukude otsimisega täis kasvanud peenardes – nende jaoks on hästi sobivad looduslikud tulbid. Looduslike tulpide hulka arvatakse ka Kaufmanni – Tulipa kaufmanniana, Greigi – Tulipa greigii ja Fosteri tulbid – Tulipa fosteriana. Need tänuväärt õitsejad võivad samal kasvukohal kasvada mitmeid aastaid ilma sibulaid üles võtmata.

Nende õied ei ole tavaliselt nii suured ja silmatorkavad, kuid kasvatamine on muretum ja nad ei vaja palju hoolitsust. Tavaliselt on õied on mitmevärvilised. Lehed triipude või täppidega, veidi kitsamad või hoopis lühikesed ja laiad. Kasvult on looduslikud tulbid tavaliselt madalamad. Enamus neist jäävad 20 – 30 cm kõrguseks.

Batalini tulp – Tulipa batalinii
Hilistulp- Tulipa tarda
Kaunis tulp – Tulipa humilis
Kaljutulp – Tulipa saxatilis
Metstulp – Tulipa sylvestris
Oivaline tulp – Tulipa praestans
Paarisõieline tulp- Tulipa bifloriformis
Turkestani tulp – Tulipa turkestanica
Vvedenski tulp – Tulipa vvedenskyi

Samuti ei vaja erinevad laugud igal aastal sibulate väljavõtmist.

Lihtsam on kasvatada ka teisi meil või mujal looduslike sibullillede liike nagu:

Harilik silla e. harilik siniliilia – Scilla sibirica
Harilik lõokannus – Corydalis solida
Ismiri kirgaslill – Chionodoxa sardensis.
Lumekupp – Eranthis
Kuldõieline krookus – Crocus Fuscotinctus
Dalmaatsia krookus – Crocus tommasinianus
Karulauk- Allium ursinum
Võsaülane- Anemone nemorosa
Kirju püvilill- Fritillaria meleagris
Harilik lumikelluke- Galanthus nivalis
Longus ebahüatsint/longus siniliilia- Hyatcinthoides non scripta
Lõhnav kobrhüatsint – Muscari neglectum
Puškiinia – Puschkinia
Suvine märtsikelluke – Leucojum aestivum

Samad taimed sobivad ka hästi veidi metsikumasse aianurka või hoopis metsaaia kujundusse.

Sibulate istutamine:

Rusikareegel on, et sibulad istutatakse kolmekordse sibula läbimõõdu sügavusele.
Õige istutussügavus sõltub seega sibula suurusest.
Istutamisel jälgige et istutamisel jääks allapoole sibulakand ja juured ning sibula tipmine osa suunduks ülesse.
Istutusaugu põhja võib lisada kihi liiva.
Lillesibulad peavad jõudma sügisel enne maapinna külmumist korralikult juurduda. Sibulate juurdumisel on oluline niiskus.

Kolletuvad lehed peitu

Sibullillede kolletuvad lehed ei ole peenardele kaunistuseks – hea on need osavalt naabertaimede valimisega ära peita. Ainult sibullilledega kujundatud peenar muutub keset suve kolletavaks väljaks ja ei ole üldsegi ilus vaadata. Kui aga kolletuvate pealsetega varakevadised õitsejad ära peita hiljem alustavate püsikute vahele on tulemus tavaliselt hea.

Milliste püsikutega koos on hea sibullilli kasvatada?

Et varjata sibullillede koltuvaid lehti, on hea nad istutada veidi hiljem ärkavate taimede lähedusse, kes samas ka siis ärgates suhteliselt laiaks ja suureks sirguvad.

Paljud püsikud on sibullillede õitsemise aegu päris madala kasvuga kuid hiljem katavad nende lopsakad lehed kõik oma kõrval. Ja kasu on ka teispidine – kuna mõned hilise ärkamisega püsikud hoaiavad liiga kaua enda ümber musta maad, siis sel ajal saab kirevust just sibullilledest.

Hilise alguse ja lopsaka hilisema kasvuga head partnerid on hostad, helmikpöörised, kurerehad, päevaliiliad, sõnajalad, kortslehed, roosid.

Samuti on hea koht lehtpuude alune, kus kevadel varakult annab võra piisavalt valgust läbi ja hiljem, lehtede varjus, saab vaid varju taluvaid taimi kasvatada.

Artikkel ilmunud ajakirjas “Kodukiri” septembrikuus 2012.

Sibullilledest olen kirjutanud ka varem. Artikkel: Unistuste aed kevadeks -istutame sibullilli.

ja vaata ka – Kevadised sibullilled aiakujunduses

Minu aia kevadisi pilte näeb kevade rubriigist.

Sibullilleaeg – planeerime järgmiseks kevadeks

aprill 05, 2016 Evely Kirjuta esimene kommentaar

Sibulilllede rikkalik õitsemise aeg saabub õige pea, või juba ongi käes. Seda ei tea keegi ette, sest kõige varajasemad lilled pistavad oma ninad mullast välja niipea, kui lumi on sulanud ja päikeselised ilmad on mulla üles soojendanud. Seega nii võivad nad alustada juba aprilli algupoole ja jätkata kuni jaanipäevani. Või teisel aastal, kui lumi ei taha kuidagi lahkuda jääda alustamisega hoopis hilisemaks. Kui ilmad on jahedad, rõõmustavad õied meid pikema aja vältel ja vahel upitab äkiline soojalaine kõik õied korraga lahti. Nii, et peaaegu kunagi ei saa ühesugust pilti peenras oodata.

Nüüd-varakevadel selgub, kes on sügisel sibulate mulda pistmise aja maha maganud või kes on suured ettevalmistused teinud ja saavad esimeste soojade ilmade saabudes rikkaliku õitepidu nautida.

Kevade vara on aeg, kus seada plaane järgmiseks hooajaks. Aed on praegu täiesti teise ilmega, kui sügisel sibulate istutamise ajal. Püsililled alles koguvad hoogu ja põõsad on raagus, peenrad on tühjad ja talvest ning lumest räsitud. Iga varajane sibulilleõis lisab elu ja värvi peenrasse. Sügisel, kui on otsustamise aeg – kuhu sibulad pista, siis on peenrad punnis taimi täis ja tundub, et lisada poleks küll enam midagi vaja.

Praegu aga on mõned kohad üsna tühjad, kus võiksid toretseda värvikirevad õied.

Nii, et kui igatsed aeda värvi ja vaheldust, siis planeerimiseks õige aeg on käes.

Vaata aias ringi sellise pilguga, mis aitab sind sügisel:

Kust sulas lumi kõige enne ära ja kuhu jäi kauemaks?
Kus on aias kõige päikesepaistelisemad kohad?
Kus on paigad, kus sa käid kõige rohkem ja pilk peatub ikka ja jälle?
Kui oled päeval tööl ja veedad aias aega õhtupoolikul, siis kus on õhtupäikesega kohad, mis on kevadõhtul mõnus ja soe paik sinu aias?
Milline koht lillepeenras on täidetud taimedega, mis pistavad oma nina mullest välja hilja, kuid hiljem on kaharad ja lopsakad?
Mis on kohad, mis jäävad silma möödujatele tänavalt ja panevad su aia särama?

Just kevadel on see kõik väga hästi näha, sest suur rohelus on tärkamata ning aed veel justkui pooltühi. Sügisel, kui istutamise aeg käes, on peenrad lopsakust täis ja tühjad kohad ei paista enam välja.

Kui sul on olemas aiaplaan, saad sinna kohe sobivad kohad maha märkida, et sügisel meeldetuletus oleks varnast võtta. Kui plaani ei ole, siis tee väike visand ja märgista vajalikud kohad. Juurde märgi liik, lisa arv mitu sibulat mahuks ja kindlasti ka mis värvi taimed sinna sobiksid.

Sügisel ajavad vaimustava välimusega suured sibulate valikud poes alati silmade eest kirjuks, nii on lihtsam otsustada ning tulemus jääb kenam.

Varajaste sibullillede õite efektseks väljatoomiseks sobivad hästi järgmised paigad aias:

kohad, kust lumi sulab varakult – lõunapoolsed majaääred, tuulevarjulised paigad
lõuna-ja õhtupäikeses soojenevad kohad peenardes
peenarde servad ja käiguradade äärsed alad
veidi hiljem alustavate ja hiljem lopsakate lehtedega taimede naabruses. Näiteks hostad, sõnajalad, helmikpöörised, kurerehad, kortslehed. Siis katavad püsikute lehed hiljem sibulillede koltunud varred ja peenar ei paista närtsinud välja.
arvestada võiks pinnase niiskusega. Kevadel märjematesse kohtadesse sobivad nartsissid, märtsikellukesed. Kuivemat pinnast eelistavad tulbid, laugud, võrkiirised ning mõõkiirised.
koha valikul arvesta sibulate suuruse ja istutussügavusega. Et peenras oleks piisavald mulda. Teeäärtes ja kiviktaimlates võib olla mullakiht õhem. Sibulatel on vaja kasvamiseks kolme sibula läbimõõdu sügavust mulda ning sibullilledel on väga erineva suurusega sibulaid.
paljud tulbisibulad vajavad rikkalikuks õitsemiseks regulaarset pinnasest välja võtmist peale õitsemist. Sibulad kaevatakse mullast välja, eemaldatakse väiksed tütarsibulad, kuivatatakse ja pannakse sügisel mulda tagasi. Seda võiks ka koha valikul arvestada, et kuhu sügisel mugavalt ligi pääseb.
Segaistutustesse, kust sibulaid hiljem üles ei leia on hea planeerida liike, mis ei vaja nii tihedat väljavõtmist. Näiteks tuntumatest liikidest nartsissid, krookused, laugud, sillad, puškiiniad, kobarhüatsindid, preeriaküünlad, kirgaslilled ja ebahüatsindid. Looduslikud tulpide sordid, ning Fosteri ja Greigi tulbid, metstulbid.

Artikkel ilmus ajakirjas “Kodukiri” aprillis 2016

Kevadised sibullilled aiakujunduses.

aprill 30, 2011 Evely 5 kommentaari

Aias on lumi sulanud, hing igatsemas rohelust ja õisi.

Vaata oma aeda kevadel vara, kui kõik pole veel uppunud rohelusse millest ainult üksikud eriti toretsejad saavad suure tähelepanu osaliseks. Sellistel hetkedel nagu praegu tulevad väga hästi välja mõned sinu aia head ja vead.

Nüüd on see aeg, kus on hea teha plaane aia kujunduseks mõeldes järgmisele kevadele. Lillesibulate istutamise aeg on sügisel, kuid planeerimiseks on kevad väga õige aeg. Kuhu oleks õige planeerida varaseid õisi? Enim vara õitsejaid on just sibullillede hulgas. Vaata aeda hindava pilguga. Kust sulas kõige enne ära lumi, kuhu jäi kauemaks? Kus on need kohad, kus sa käid kõige rohkem ja kus tahaks et pilk peatuks? Kui oled päeval tööl ja saad veeta aias ainult õhtud, siis milline on kevadeõhtul kõige mõnusam ja soojem paik sinu aias? Milline koht lillepeenras on täidetud taimedega, mis ärkavad hilja, kuid on hiljem fantastiliselt lopsakad? Mis on need kohad, mis paisavad tänavalt möödujatele ja on su kodu visiitkaardiks ?

Nüüd sa näed seda hästi, kuhu sooviks midagi juurde- aed on veel pooltühi ja suur rohelus tärkamata. Suvel on juba ilu igal pool ja kõik kasvab nii tihedaks, et midagi ei häiri enam ning õisi on igal pool. Kevadised sibulilled on esimesed rõõmustajad aias.

Kui sul on olemas paberil aiaplaan, siis saad sinna ära märkida kohad, kus tahaksid kevadel näha värvi ja õisi. Nii pikalt on olnud vahepeal lumist aega ja hing ihkab kangesti midagi ilusat. Kui sul ei ole plaani, siis kasvõi kirjuta üles või visanda kergelt, mis kohad on aias need, mis on tühjad, kuid tahaksid aprillis ja mais õitega täitmist. Kõige esimeste õite efektsemaks väljatoomiseks on head kohad:

Kohad kust kõige ennem lumi ära sulab
Peenrad igapäevaste käiguradade läheduses ja peenarde servade läheduses
Kohad õhtupäikese soojuses
Hostade, sõnajalgade, kurerehade, helmikpööriste jt. veidi hiljem alustavate ja hiljem lopsakaks muutuvate püsilillede lähedal. Siis katavad hiljem püsilillede lehed sibulillede kuivanud õievarred. Nartsissid lähevad hästi päevaliiliate lähedusse, neil on sarnased lehed ja tekib mulje pikemast õitsemisest.
Arvesta ka pinnase ja niiskusega. Rohkem niiskust eelistavad märtsikellukesed ja nartsissid. Kuivemat pinnast soovivad tulbid, laugud, mõõkiirised ja võrkiirised.
Arvesta ka sibulate istutussügavusega – see on lihtne meeles pidada. Sibulad istutatakse kolmekordse sibula läbimõõdu sügavusele.

Liikide valikul peaksid arvestama ka, et enamus tulpe vajavad rikkalikuks õitsemiseks, et sibulaid võetakse välja, kuivatatakse, puhastatakse, võetakse küljest tütarsibulad ja siis sügisel tagasi. Kui planeerida seguistutusi, kust üksikuid sibulaid välja võtta ei saa, siis on parem kasutada nartsisse, krookusi, laukusid, sillasid, puškiiniaid, kobarhüatsinte, Fosteri, Greigi ja looduslikke tulpide sorte, preeriaküünalt, kirgaslilli, ebahüatsinte. Nendel liikidel on parem looduslik paljunemine.

Kui õueplaanid tehtud on aeg end vitamiinidega turgutada. Hernevõrsed on kevadine vitamiinipomm.

Unistuste aed kevadeks – istutame sibullilli!

september 12, 2011 Evely Üks kommentaar

Selleks, et varakevadel oleks aed õierohke, peab vaeva nägema sügisel. Sibullilled on üks võimalus oma kevadine aed üsna varakult õitega täita. Taimed on vähenõudlikud ja peale talvist puhkeperioodi ühed esimesed värvikirevad rõõmu pakkujad aias. Olenevalt liigist alustavad enamus sügisel istutatavaid sibullilli õitsemist aprillis ning mais – juunis võib olla aias värviliste õite tõeline buum. Sobivaim istutusaeg on sügisel – septembrist oktoobri keskpaigani. Esimesetena alusta istutamist, et maha saaksid nartsissid, hüatsindid ja harilik püvilill.

Mida istutada, kuidas valida ?

Esimese asjana peame vaatama taimede kasvunõudeid, neid me muuta ei saa. Tohutu sibullillede võimaluste seast on vaja valida aia jaoks just see õige. Lihtsam tee on valida paljude taimede seast need, mis sobivad aias valitsevate tingimustega. Taimed tunnevad ennast hästi ja vajavad vähe hoolt.

Vaatama peaks valgus – ja niiskustingimusi ja kas muld on pigem happeline või aluseline.

Kui valime raskema tee, ehk lilli selle järgi, mis taimed meeldivad, siis on vaja muuta aias tingimusi vastavalt taimede vajadusele – ja see on juba veidi keerulisem.

Kasvunõuded

Siinkohal toon ära vaid väikese osa levinumatest sibullilledest. Ideaalis võiks muld olla kohevam ja kergem ning hästi vett läbilaskev. Raskemas mullas võib istutada sibulad veidi kõrgemale ja panna sibula alla drenaažiks umbes 5 cm liiva.

Päikeseline koht on parim – enim on neid liike, mis eelistavad valget kasvukohta.
Poolvarju taluvad või on varjulembesed – koerahammas, lumekupp,lumikelluke, kollane nartsiss, kolmisnartsiss, kirju püvilill, silla, metstulp, võsaülane, ebahüatsint, armeenia kobarhüatsint, kirgaslill.
Sibullillede seas on neid, kes vajavad rohkem niiskust – märtsikellukesed, nartsissid, kirju püvilill, metstulp, ülane.
Ja neid kes eelistavad kuivemat pinda – tulbid, laugud, võrkiirised, mõõkiirised, harilik püvilill.
Lubjalembesed – aarum, lumikelluke, alpikann.
Hapulembesed – kolmisnartsissi sordid, koerahammas.

Kuhu istutada ?

Lillepeenrasse, püsililledega koos seguistustustena.
Kõrgemakasvulisi sibullilli on hea kasvatada püsikupeenras, segamini püsililledega. Valides neile kohad sobivate naabritega, ei jää sibullillede kuivavad pealsed kauaks silma riivama. Sibullillede ja püsikute seguistutusi planeerides on vaja jälgida, et taimedel oleksid sarnased kasvamisnõuded. Ainult tulbipeenar on kaunis vaid lillede tärkamise ja õitsemise aegu, kuid peale õite närbumist jääb alles tühi peenar aeglaselt koltuvate lehtedega, mis peavad saama rahulikult oma aja kuivada.
Sibullillede õitsemise aegu on püsikud veel üsna madala kasvuga kuid aja edenedes katavad lopsakad püsililled kõik kuivanud lehed. Parimad on sellised kohad peenras, kus püsikud on eriti hilise tärkamisega ja selle tõttu on peenras kaua musta mulla pinda. Head partnerid sibullilledele on astilbed, brunnerad, helmikpöörised, hostad, priimulad, päevaliiliad,kopsurohud. Hästi lihtne on kasvatada sealkohal ka sibullilli, mida ei pea alati välja võtma – kirgaslilli, krookuseid, märtsikellukesi.
Sibullilled murus
Murus sisse sobivad liigid, mis õitsevad varakult – mais. Hea on, kui taimede lehed hakkavad kolletuma enne, kui esimest korda saab muru niidetud. Kui lehed on veel rohelised, siis taime lehtede kaudu saab sibul toitained järgmise aasta õiepunga moodustamiseks. Kui lehed niita maha liiga vara ja rohelisena, siis jääb sibul nõrgaks ja võib hukkuda.
Hästi sobivad lumikellukesed, märtsikellukesed, kirgaslilled, puškiiniad, siniliiliad, krookused. Krookustest enim on murus hea kasvatada väiksemate õitega hästi varaseid õitsejaid.
Kiviktaimlasse
Kiviktaimlas saab kasvatada sibullilli padjandtaimede vahel ja all. Liiga tiheda padjana kasvavad taimed võivad sibullilled lämmatada.
Rooside vahele
Rooside ümber on samuti kevadel rohkesti ruumi, enne kui roosid oma kasvu täis kasvavad ja õitsema hakkavad. Rooside vahele istutamine sügisel on küll üsna okkaline töö.
Lehtpuude ja põõsaste alla.
See on hea koht, sest selleks ajaks, kui puud lehte lähevad on kevadised lilled õitsenud ja seni paistab neile läbi raagus okste piisavalt valgust. Õierohkust saab lisada ka näiteks jaapani enelate vahele, sest need põõsad lõigatakse 10 cm kõrguselt kevadel tagasi ja jällegi seni, kui nad kasvavad on kõrgemad sibullilled head naabrid.
Enda aias olen näiliselt pikendanud õitseaega ka nii, et kui sama varakevadist liiki istutada kohtadesse, kus lumi kõige esimesena sulab ja ka nendesse kohtadesse, kus lumi veidi kauem püsib. Nii ongi krookus juba õitsenud lõunapoolses peenras maja seina ääres, kui alles esimesed lehed lume alt pead välja pistavad teises – veidi varjulisemas kohas.
Need kohad aias, kust lumi igal aastal kõige varem sulab tuleb täita kõige varasemate sibullilledega. Siis saame õisi aeda juba hästi varakult. Ja kevadel on õieootus nii suur.

Kuhu planeerida varaseid õisi?

Vaata oma aeda hindava pilguga. Kust sulas kõige enne ära lumi, kuhu jäi kauemaks? Kus on need kohad, kus sa käid kõige rohkem ja kus tahaks et pilk peatuks? Kui oled päeval tööl ja saad veeta aias ainult õhtud, siis milline on kevadeõhtul kõige mõnusam ja soojem paik sinu aias? Milline koht lillepeenras on täidetud taimedega, mis ärkavad hilja, kuid on hiljem fantastiliselt lopsakad? Mis on need kohad, mis paisavad tänavalt möödujatele ja on su kodu visiitkaardiks ?

Nii mõeldes näed seda hästi, kuhu sooviks midagi juurde – kevadel, kui aed on veel pooltühi ja suur rohelus tärkamata. Suvel on juba ilu igal pool ja kõik kasvab nii tihedaks, et enam ei häiri midagi ning õisi on igal pool. Kevadised sibulilled on esimesed rõõmustajad aias.

Kõige esimeste õite efektsemaks väljatoomiseks on head kohad:

Kohad kust kõige ennem lumi ära sulab
Peenrad igapäevaste käiguradade läheduses ja peenarde servade läheduses
Kohad õhtupäikese soojuses
Hostade, sõnajalgade, kurerehade, helmikpööriste jt. veidi hiljem alustavate ja hiljem lopsakaks muutuvate püsilillede lähedal. Siis katavad hiljem püsilillede lehed sibulillede kuivanud õievarred. Nartsissid lähevad hästi päevaliiliate lähedusse, neil on sarnased lehed ja tekib mulje pikemast õitsemisest.
Liikide valikul peaks arvestama ka, et enamus tulpe vajavad rikkalikuks õitsemiseks, et sibulaid võetakse välja, kuivatatakse, puhastatakse, võetakse küljest tütarsibulad ja siis sügisel tagasi. Kui planeerida seguistutusi, kust üksikuid sibulaid välja võtta ei saa, siis on parem kasutada nartsisse, krookusi, laukusid, sillasid, puškiiniaid, kobarhüatsinte, Fosteri, Greigi ja looduslikke tulpide sorte, preeriaküünalt, kirgaslilli, ebahüatsinte.

Kuidas istutada?

Rusikareegel on, et sibulad istutatakse kolmekordse sibula läbimõõdu sügavusele.

Õige istutussügavus sõltub seega sibula suurusest. Istutamisel jälgige et istutamisel jääks allapoole sibulakand ja juured ning sibula tipmine osa suunduks ülesse. Sibulate juurdumisel on oluline niiskus. Istutusaugu põhja võib lisada kihi liiva. Lillesibulad peavad jõudma sügisel enne maapinna külmumist korralikult juurduda.

Hästi loomuliku mulje saab peenrast on, kui sibulilled istutada püsikute vahele hajutatult. Selleks on ka olemas hea ja lihtne nipp. Võta sibulad kätte ja viska kergelt õhku…iga sibul istuta just sinna, kuhu ta parasjagu kukkus. Nii jäävad ka erinevate sortide segud loomuliku muljega.

Ühekaupa taimede vahele istutades on see viga, et neid on hiljem kehva üles võtta. Seega peab valima liike, mida on vaja harvem peenrast kuivatamiseks üles võtta – Greigi ja fosteri tulbid ja nartsissid. Vajavad üles võtmist ca 4 aasta tagant. Hilisemad tulbid on veidi nõudlikumad ja neid võiks võtta peenrast välja ca 1-2 aasta tagant muidu nende ilu hääbub vaikselt.

Kergesti saab sibulad peenrast kätte kui istutada sibulakorvidega. Nii istutamisel ei lähe sibulad laiali ja korvid kaitsevad sibulaid ka hiirte ja rottide eest.

Kuidas istutada murusse.

Tavaliselt istutatakse murussse sibulad grupiti. Murukamar eemaldatase labidaga, kobestatakse muld ja laotakse sibulad kobestatud mullale. Peale lisada veidi lahtist mulda ja seejärel asetada mätas tagasi sibulate peale.

Sibulate ühekaupa istutamiseks on ka olemas tööriist- sibulaistutaja. See tuleb vajutada mulda, veidi keerata ja üles tõmmata ning eemaldub kamar koos mullaga, sibul pista tekkinud auku ja muld ning kamar peale tagasi. Tulemus jääb hea, kuid selle töövahendi kasutamine nõuab päris tugevaid käsi ja kulub ka rohkem aega.

Sügisel istutatakse: