-
Tere! Minu nimi on Evely Karvak ja ma olen aiakujundaja. Loodan, et leiad minu lehelt palju kasulikku ja inspireerivat.
Postitused teemal: aiareis
Aiamood Prantsusmaal.
Rahvusvaheline aiakujundusfestival Prantsusmaal,
Chamount– sur Loire, Des jardins en partage (‘Community gardens’)
Kas rahvale avatud aed, meil siis enamasti linnapark, peaks olema ka rahvalik? Aga milleks end stampidega koormata! Prantslased pakuvad sellessegi keskkonda hoopis moodsaid mõtteid ja espriid.
Suviti toimub Prantsusmaal Loire jõe kaldal ajaloolises lossis aiakujundusfestival, kus saab nautida fotograafide, kunstnike ja maastikuarhitektide ideid ja mõtteid kogu maailmast. Festivalürituste programm on mitmekesine ja näitused on avatud aprillist oktoobrini. Kõik väljapanekud on tugevalt seotud aasta teemaga. Aiakujunduse poolelt on vaatamiseks 25 näidisaeda. 2008 aasta teema oli ”Des jardins en partage”- see tähendab kogukondlikku, aeda, avalikku aeda. Ajalooliselt on sellised aiad kuulunud rohkem töölisklassile, kes said leevendada toidunappust rasketel aegadel. Aed oli ka ühistegevuse koht, kus võis unistada paremast maailmast. Tänapäeva väljakutseteks on linnainimestele kättesaadav aed, ühtlasi keskkonna bioloogiline mitmekesisus. Aed on koht jagamiseks, teadmiste ja kogemuste edasiandmiseks, aga ka üks nendest haruldastest paikadest, kus mõtted ja tegevused saavad mitmekordistatud. Aias on peidus tuleviku võtmed.
Pariisi aed.
Meli Melo
See aed on ääretult pika hobuserauakujulise lauaga köögiviljaaed, kus ülestikku kattuvad kahe raamistiku mustrid. Maapinnal on aed jaotatud ruudustikeks külvatud kultuuride järgi, teine- veidi kõrgem tasapind on peenest metallsõrestikust ja pikast metallauast- nagu Pariisi kohvikutes. Lauale on antud mitmeid funktsioone. Ümbritsevad väikesed haritud maatükid sümboliseerivad kosmopoliitset kultuuri linnades- taimed on kohalikud ja ka kaugemast kliimast, vanad ning taasleitud liigid, uued ja moodsad köögiviljad.
Metallvõrgustik, mis asetseb maapinna kohal – katab kogu aeda, on värvitud punaseks ja toestab taimi. Maa tasapinnal on kogu aed jaotatud samuti ruudustikeks- taimedest, erinevatest konteineritest ja jalgraja motiividest ruudustik. Pikk metallist lett on omamoodi Pariisi kohvikute sümbol. Mustrite loomiseks ja taimenimede märkimiseks on kasutatud purgikaasi. Laua kõrval olevast kõrge servaga tiigist saavad vett sõela sisse kasvama pandud kõrrelised.
„Viis ühe jaoks“.
Belgia arhitektid ja maastikumaalijad, Virginie Pigeon ja Sebastian Ochej
Puitlaudadest käigurajad jagavad aia viieks erinevaks alaks, kus kasvavad erinevat värvi taimed – püsikud, muru, üheaastased taimed ja maitsetaimed. Teeradasid lõpetavad peeglid, mis peegeldavad eelnevat jagatud ruumi ja kordavad elamust, muljet, värve. Teeraja lõpus, peeglite taga, jalgteed koonduvad –muutuvad istmeteks ning ka taimed segunevad. Jagatud aed muutub siin jagamatuksühenduskohaks ja kohtumispaigaks. Eestpoolt vaadates korduvad peeglites tugevate toonidega taimegrupid. Vaheseinte taha tekivad intiimsemad poolvarjatud istumiskohad suhtlemiseks.
Prügikasti aed.
Christine ja Michel Pena
Maastikuarhitektid tunnevad muret keskonna pärast, mille eest peaksid hoolt kandma kõik inimesed. Aed loodi lähtudes raiskamisest, õigemini küll selle vältimisest. Aia rajamisel kasutati vaid teistest festivali aedadest ülejäävat materjali, mis on kas laiaks litsutud, tükkideks rebitud või kokku surutud. Sellest valmistati täiesti kasutatav aiamööbel, teerajad, varikatused. Osa taimset jääki leidis koha kompostikastis – seemnetest kasvavad siin sügiseks kõrvitsad.
Lyoni aed.
Lyoni linn ja botaanikaaed.
Lavastatud nagu mõistujutt, meenutab see aed ka fakti, et botaanikaaiad on kohad, kus tegeletakse taimede uurimise ja introdutseerimisega. Siin leidub nii botaanilisi liike, kui ka aianduslikke sorte. Aed kutsub külastajaid merereisile, et täiustada botaanikaaia kollektsiooni. Metallist poolkera platsi keskel sümboliseerib laeva, mis sisaldab taimekollektsiooni. Taimed sõuavad suures hõbedases paadis ülel klaasikildudest mere täiustama botaanikaaia kollektsiooni teises maailmanurgas…See aed on austusavaldus taimedele ja ka taimemaailma avastavatele inimestele.
Täiuslikkus.
Prantsuse arhitektid Jean- Noel Caillaud , Pierre Navarra, Emmanuel Sorin, Guillaume Surget
Aed on rajatud otsekui kummardusega esivanematele, kes on läbi aegade hoidnud ja kogunud mõtteid ja teadmisi. Aed on jagatud neljaks siseõueks ja terrassideks, mis on igaüks teadmiste, muljete ja kogemuste vahetuskohaks erinevate põlvkondade, naabrite ja sõprade vahel. Aia keskmeks on kööki ümbritsev ala koos vana oliivipuuga. Vaheseinana kulgeb punasest savist paks sein, milles on rohkem, kui 220 perekonna retseptidega hoidistepurki. ‘Täiuslikkus’ on ühtlasi tulemus mõtete ja maitsete, välise ja sisemise vahel.
Liigid…!
Kujundanud Prantsuse ja Hispaania arhitektid ja maastikukunstnikud Pierre Alexandre Cochez, Benoit Faure, Mathilde Felix- Faure, Frederic Guillaud, Jean Charles Liddell, Sylvian Boue.
Kaks aeda on ülimalt kontrastsed- väga roheline ja väga kuiv ala peavad peegeldama kogu maailma maastike mitmekesisust. Kaht aiaosa eraldab peegeldavatest plastribadest paks vahesein, kus mängivad paksus, peegeldus ja läbipaistvus. Läbipaistvus sümboliseerib jagatud ja jaotatud ruumi – paika kohtumisteks, mõttevahetusteks, muutusteks. Põneva kujuga pingid soosivad istumist paariti ja sunnivad suhtlema.
Artikkel on ilmunud ajakirjas “Kodu ja Aed” 2009 aasta juunis. Ja käidud Prantsusmaa messil juba aastal 2008 aga seal ning teistes Prantsusmaa paikades kogetu oli veidi ajatu iseloomuga ning mulle väga südamelähedane.
Kindlasti on edaspidi plaanis veel teha mõni tagasivaade sellel reisil nähtule… see oli lihtsalt nii inspireeriv.
Ratastel Reini kallastel.
Euroopa ühe pikima jõe Reini kallastel võib veereda mööda kergliiklusteed ühest Saksa linnast teise, kartmata, et tee ootamatult katkeks. Minu septembrikuine reis kulges marsruudil Düsseldorf, Köln, Bonn, liikumisvahendiks enamiku ajast rulluisud.
Külastatud linnadel oli kõigil ühine joon – neist voolas läbi kuulus Reini jõgi, mis on üks Euroopa suurimaid ja tähtsamaid veeteid nii praegu kui ka ajaloos. Ja jõgi oli hästi eksponeeritud igal pool. Kõikides linnades oli oma Rheinpromenade ja Rheinpark ning pääs jõe kallastele oli kogu linna ulatuses olemas.
Lõputu jõeäärne promenaad
Jõeäärne promenaad oli linna südames laiem koos jalakäijate ala ja kergliiklusteega ning äärelinna poole liikudes läks veidi kitsamaks. Turistidele olid koostatud jalgrattamarsruudid, kus peal ka kõikvõimalikud teele jäävad vaatamisväärsused. Tavaliselt nimetati neid The Rhein route ja neid oli igasuguse pikkusega – nii ühepäevaseid kui ka pikemaid matku.
Ja mis põhiline – sa ei pidanud kartma, et kergliiklustee ootamatult otsa lõpeb. Kasutajaid oli tohutult – ratturid, rulluisutajad, koerte ja lastega parkide poole ja mänguväljakutele jalutajad. Just artikli kirjutamise ajal detsembris toimus Düsseldorfis murdmaasuusatamise maailmakarikaetapp sprindisõitudes ja sõidud peeti maha kunstlumele ehitatud radadel sealsamas jõekalda promenaadil. Piirkond on kogu aeg kasutuses.
Minu muljed sellelt teelt ja rulluiskudelt vaadatuna on küll veidi teistsugused, kui ma enne reisi ette kujutasin. Ootasin oma Saksamaa reisilt teada-tuntud saksa korda ning piltidelt nähtud lilledesse uppuvaid tänavaid ja maju. Jaa, seda oli, nii nukumajakesi äärelinnades kui lillepeenraid nii pikalt kui silm ulatus nägema aiandusnäitusel Koblenzis. Päris elu on aga lihtsam ja mitte nii toretsev kui turistide jaoks mõeldud reklaampiltidel. See eest andis mõtlemisainet loodud mugav keskkond, kus on hea iga päev elada. Pargid, jalgrattateed, sujuv ühistransport.
Mõnus igapäevaelu
Selline mõtteviis avaldus hästi neis kohtades, kus kiirteed läbisid elurajoone. Tänava ääres tavalised äärelinna ridamajad või madalad kortermajad, autod maja ees parkimas. Sealsamas vaid kahe autopikkuse kaugusel kasvava rohelise kõrge taimemüüri taga on aga kiirtee. Seda kohal olles ei tajunud.
Tiheda liiklusega tee eraldamiseks on tehtud vall ja see haljastatud. Eraldusvallid iseenesest ei ole midagi uut – seda võtet on viimastel aastatel kasutatud Eestiski uute põllupealsete arenduste eraldamiseks sõiduteest. Vahe Saksa ja Eesti muldvallide väljanägemisel on aga tohutu. Taimeseinast olid kohati välja kasvatatud veidi avaramad taimestatud alad, kus oli istepinke ning puid-põõsaid. Seal said lapsed omi mänge mängida või lihtsalt istuda ja jalgu kõlgutada. Eraldusvallid tekitasid õdusa äärelinnas elamise tunde.
Linnades oli ka palju parke, enamik neist lihtsad ja üleliia kujundamata. Palju leidus suuri lagedaid muruplatse, mille eraldamiseks linnakeskkonnast ja üksteisest olid suured puudesalud ja veekogud. Kohati nägin ka väiksemaid lillepeenardega kujundatud pargialasid, tiike, Jaapani aiaosasid ja ka väiksemaid teemakujundusega aiaosasid. Lisaks oli näha ka veel kõikvõimalikke muid alasid, mis ühel või teisel viisil oli otsustatud roheliseks jätta, nagu näiteks Düsseldorfi linnaservas asuv maastikukaitseala koos kotkaste elupaigaga. Kaitsealal oli liikumine lubatud vaid selleks ettenähtud teedel ja mujal oli absoluutne sisenemiskeeld.
Rohelusse uppus ka Düssledrorfi üliõpilaslinnak. Elu lisas linnakule suur tiik, mis ei olnud üleliia kujundatud, vaid nägi välja suhteliselt võsane, loodusliku moega. Ilmselt seepärast oli seal ka elu. Kohalik linnuriik oli inimestega harjunud ja seal võis jälgida mitmeid suuremaid ja väiksemaid tiivulisi askeldamas. Veele oli antud ka liikumine väikese kose näol ühes tiigi servas. Vee kohin, lindude hääled ja looduslik maastik koolitundide vaheajal – inspireeriv keskkond.
Nagu kolm tilka vett
Jõeäärne pilt nii Düsseldorfis, Kölnis kui Bonnis oli üsna ühetaoline – endised nüüd kasutusest väljas olevad jõeäärsed tööstusrajoonid ja kaubasadamad olid uues võtmes kasutusse võetud ja kaasajastatud. Kohati oli näha vanast ajast jäänud kaid, raudteerööpaid ja endist tehnikat.
Igas linnas oli ka botaanikaaed. Botaanikaaedade võlu on kahes asjas: seal on tavaliselt huvitavalt kujundatud teemanurki ja eksootilisi taimi. Lisaks on igal taimel nimi juures. Nii on kohe näha, kui suureks mingi taim just nendes tingimustes kasvab.
Jahiloss ja aianduse ajalugu
Kui on soov põgeneda tänapäevast, tuleb sõita Düsseldorfi lähistele 18. sajandist pärit Benrathi lossi. Külastajad saavad jalutada 612 000 ruutmeetril laiuvates suve- ja jahiaedades ning köögiviljaaias. Renoveeritud lossiaed annab muljetavaldava pildi lossi stiilist ja aedadest 18. saj. teisel poolel. Pargis ja lossis asub Euroopa Aianduse ajaloo muuseum, kus on võimalus heita pilk teooriasse ja praktikasse, näha kuidas kujutati aiakunsti Euroopas tuhandete aastate jooksul. Esindatud on aiakunsti ja arhitektuuri vaatamisväärsused Kreekast ja Romaani ajaloost Itaalia renessansini, barokkstiili esindavast pargist ja Inglise maastikuaiast. Muuseumi väljapanek rajati lossi 2002. aastal kui ürituse EUROGA 2002 osa.
Südpark – Düsseldorfi suurim park
Südpark on Düsseldorfi suurim (70 ha) ja enim külastatud park. Eriti populaarseks teeb pargi see, et seal on rajatud 30 km jalgradade võrgustikku ning palju võimalusi eri tegevusteks. Pargis on esindatud erinevad maastikutüübid ning paljude erinevate kunstnike skulptuurid. Pargis on kolm erinevat sektsiooni Volksgarten, Vor dem Deich ja In den Gärten.
Volksgarten on vanim osa Südpargist ja rajatud 1895.-96. aastatel. See planeeriti kui avatud ja loodusliku väljanägemisega park. Veekogude käänulised kaldad ja rannajooned, puiesteed vaheldumas tihedamate ja ootamatute põõsastike gruppidega. Nende vahel ja ümber tiirutavad jalgrajad. Pargi rajamisel oli eesmärk anda illusioon harmoonilisest ja ideaalsest maastikust.
Lõuna pool asub pargiosa Vor dem Deich, kus on ligi 23 ha vett ja heinamaad. Enne pargi rajamist oli sellel kohal tiik vanas kruusakarjääris, mis muudeti koos naabruses asuva endise tööstuspiirkonna alaga “õitsvaks paradiisiks”. Rikkalik taimestik kasvab ja õitseb kunstlike tiikide kallastel ja väikestel saartel.
20 hektari suuruse In den Gärteni pilgupüüdjaks on aeda läbiv 600 m pikkune veetelg. Selles pargiosas on 60 erinevat teemaaeda, mis on eraldatud hekkidega ja grupeeritud piki veetelge. Teemaaiad on omavahel seotud käiguradade, hekkide ja kanalitega, võimaldades kulgeda ühest aiast teise. Mastaap on tohutu ja aiad põnevad, nii et sinna võis peaaegu et ära eksida. Kuna ala oli nii hästi liigendatud, siis võis seal vaid harva kohata mõnda inimest, üldiselt oli see ideaalne paik omaette olemiseks.
Teemaaiad meenutavad veidike aiandusnäitusi, kus igal hooajal või nagu Chelsea aiandusnäitusel vaid nädalaks rajatakse mingil teemal aiad, mida käiakse siis vaatamas igalt poolt maailmast. Näitusele lühikeseks ajaks rajatud aedade miinus on see, et need on loodud kestma selles koosluses vaid loetud päevad, mis loob tihti illusioone ja on rohkem kunst. Päris elus ei ole sellised kooslused ühel ajahetkel tihti võimalikud. Südpargi teemaaiad olid seal olnud aga juba mõnda aega, kohati veidi pehkinud puitsildade ja puitradade järgi võis aru saada, et need on sinna rajatud juba ammu ning taimekooslused toimisid selles keskkonnas hästi.
Rein
Šveitsi alpidest algav Euroopa üks pikimaid jõgesid Rein voolab läbi Prantsusmaa ja Saksamaa Hollandisse, kus suubub lõpuks Põhjamerre.
Mõnede rattahuviliste blogide andmetel on võimalik jalgrattaga kergliiklusteel läbida kuulsa jõe ääres maad tervelt umbes 2100 km jagu ja kaetud on kogu jõe pikkus Andermattist Rotterdamini. Tegelikult on jõe pikkus snende punktide vahel küll 1230 km kuid rattaraja teevad siis pikemaks kohati jõest eemale viivad rajad. Isiklikult kogesin kergliiklustee katkematust Kölni ja Bonni linnade vahel.
Saksamaal on Reini äärsed kergliiklusteed suures enamuses tasasel maal ning tee jälgib jõe kurve. Rein on olnud ja on siiani tähtis kaubatee, mistõttu paljud vaatamisväärsused on koondunud jõe äärde. Mööda rattarada on võimalik külastada paljusid jõeäärseid ajaloolisi losse ja kindlusi. Suuremate linnade vahele jäävad väikesed veinikülad, viinamarjaistandused, viljapuuaiad.
The Rhine Route – Pikkus 330 km. Algus Neuburg am Rhein – Lõpp Remagen. Rada algab Prantsusmaa piiri juurest, viib mööda läänekallast Speyerisse. Teekonnal on ligikaudu 50 lossi ja kindlust.
The Rhine Route – Pikkus 95 km. Remagen – Neuss. Rada viib läbi Kölni ja Bonni.
Reisilugu ilmus ajakiri “Aed” 2012 märtsikuu numbris.
BUGA 2011 Saksamaal Koblenzis – 3. osa.
Lühike järg ülevaatele Saksamaa ühest möödundsuvisest tähtsamast kultuurisündmusest BUGA 2011 e. Bundesgartenschau, mis toimus Rheinland-Pfalzi liidumaal Koblenzis.
Ehrenbreitsteini kindlus ja kujundatud näidisaiad.
Lisaks kindluse juures olnud platool laiuvatele tohututele lillepeenardele olid ka ajaloolise kindluse territooriumil kujundatud näidisaiad. Ehrenbreitsteini kindluse ja platoo juures asuva aiandusnäituse keskseks teemaks oli „Teadmised aiast: loodus, keskkond ja aiad“
Muuhulgas käsitleti taimede aretusega, kasvatusega, köögivijade ja veinitööstusega seonduvaid teemasid. Mõeldi ka keskkonnateemadele nagu bioloogiline mitmekesisus ja jätkusuutlikkus.
Näidisaiad olid huvitavad nii oma ideedes, kui ka kasutatud taimede ja materjalide suhtes. Vaata aiakujundus ideid, mida saaks proovida ka oma aias.
Mõned näidisaiad piltides:
-
- Foto: Evely Karvak
Pikemalt Ehrenbreitsteini kindlusest ja hiiglaslikest lillepeenardest platool nii piltides, kui sõnas olen kirjutanud juba siin: BUGA-1 ja BUGA-2. Vaata järele!
BUGA 2011 Saksamaal Koblenzis – 2
BUGA 2011 e. Bundesgartenschau
Üks Saksamaa tähtsamaid kultuurisündmusi toimus Rheinland-Pfalzi liidumaal Koblenzis. Koblenz on üks Saksamaa vanimatest linnadest.
Traditsiooniliste aianduslike ja maastikuarhitektuuriliste väljapanekutega aidatakse Saksamaal kaasa korraldavate linnade arengule ja tutvustatakse erinevaid linnu ning ajaloolisi paiku.
Maaalalt kõige suurem messi osa, üle poole näitusel mõeldud alast, asus Reini paremal kaldal mäe otsas – Ehrenbreitsteini kindlus.
Sinna pääses just selle ürituse tarbeks ehitatud Saksamaa pikima köisraudteega. Õhusõit on 850 m pikkune. Ehitis maksis 12 miljonit eurot ja võttis aega 14 kuud. Gondel viis 35 reisijat korraga üle jõe 4 minutiga. Tunnis saab gondel üle jõe transportida 7600 inimest. Ülesõidukohas on jõe laius 287 m. Tõstuk üle Reini oli aiandusnäituse üks tähtsamaid rajatisi, kuna vastasel juhul oleks 7 mk pikkune ühendustee näituse erinevate osade vahel bussiga mäkke sõites võtnud aega pea pool tundi ja tippkülastuspäevadel oleks pidanud väljuma 50 bussi iga 1,5 minuti järel ja nii 1000 korda päevas. Praeguste plaanide kohaselt on mõeldud tõstuk jätta kohapeale kuni 2013 aastani.
Kindluse maaala asus kõrgel platool jõe kaldal ja üleval olles pakub nauditavaid vaateid Reini ja Moseli jõele ning ühtlasi ka kogu Koblenzi linnale. Selle tarbeks oli kõrgele kaldaservale ehitatud mitmetasapinnaline ja kaldteedega üles liikuda võimaldav vaateplatvorm.
Suur maaala kindluse territooriumil oli täidetud erinevate teemanurkadega ja suures osas ka lõputult pikkade erinevalt kujundatud püsilillede, ja kõrreliste peenardega. Seal oli nii kujundajate poolt loodud teemaaedu, firmasid oma aianduslike ja keskkonnateemaliste väljapanekutega, kalmistuplatside näidiskujundusi ja suur looduslähedaselt kujundatud ronimispark lastele ja noortele. Ära mahtus ka kontserdiplats ja teatriala, peeti loenguid ja konverentse erinevatel aianduslikel, rohelistel ning keskkonnateemadel. Toimus valgusfestival ning erinevad pere- ja spordiprogrammid.
Lisaks oli ka veel kaks suurt sisehalli, kus vaheldusid kogu perioodi jooksul erinevad näitused, mis spetsialiseerunud kindlatele taimeliikidele või kitsamatele teemadele. Meie sealoleku ajal oli sisehallis fuksiate näitus ja tõepoolest nii suurel hulgal erinevaid fuksiad annab ette kujutada!
Mida siis vaadata oli?
Pikkades näidispeenardes oli kokku pandud kõikvõimalikke värve ja kooslusi. Need olid külluslikud nii värvirikkuse, kui ka taimevaliku osas. Kuna oli juba sügisepoolne aeg, kui näitust külastasime, siis olid ka värvid jõudnud küpseda ja kõik kõrrelised olid saavutanud oma lõpliku ilu. Piltidel on näha lõputult erinevaid kombinatsioone ja pilt muutus vastavalt sellele, millise vaatenurga alt peenraid vaadata. Kohati olid segamini nii maitsetaimed, kui ka köögiviljad rooside ja kõrrelistega. Just sellised taimede ja värvide segud nagu fantaasia lubab ja välja kannatab.
Keskkonnateemaliste väljapanekute seas oli ka vaid rohelist ilu. Viljapuudealused olid täidetud ristiku ja maitsetaimedega. Peenrad ei olnud saksapäraselt korrastatud vaid veidi segased ja lohakad. Ja kohal olid ka veidi moodsama joonega roostes metallist aiapäkapikud.
Selles ilma kunstväetiste ja mürkideta loodussõbralikult kujundatud aias olid enamus ronitaimi ja vilju kandvad viinapuud mähitud kaitsekangasse. Kui tundsime huvi, et kas nad kaitsevad neid kuidagi kahjurite eest või on seal mingi muu nipp. Siis selgus, et mähised on pandud „inimkahjuritele“ eriti atraktiivsete viljade ümber. Algul lihtsalt vahetasid aeg – ajalt põõsaid ja viinapuid ümber, kui need marjadest tühjaks söödi. Siis lõpuks jõud rauges ja nad loobusid sellest ning mähkisid kangad ümber põõsaste, et siis inimesed ei rüüsta taimi ära.
Puhkekohti oli igal pool. Nii kohvikuid, kui söögikohti ja ka lihtsalt muru peale pandud lamamistoole ning kott toole. Pärast pikkasid jalutuskäike oli tõesti kosutav veidi pikaliasendis olla.
Väikestest korrapäratu muljega puitlippidest ehitise ümbrus oli kaetud tiheda kukeharjavaibaga.
Fuksiate väljapanekul sisehallis oli tõesti igasugu sorte ja eriskummalisi taimi näha. Lisaks väikestele erinevustele õie kroonlehtede ja lehtede värvis, suuruses ja kujus oli ka lõputult igasugu erinevaid kujundeid kujundatud juba vanematest puitunud tüvega taimedest. Mida kõike välja ei mõelda – aga asja ilu jääb igaühe enda otsustada.
Kuna põnevat näha oli veel palju, siis messiteema jätkub veel nii mõnegi postitusega. Kel eelmine ülevaatlik osa lugemata, siis seda saab ka teha siin.
Ehrenbreitsteini kindluse ajaloost.
Kindlus on euroopas suuruselt teine säilinud linnus ja selliseks ehitatud, nagu ta praegu välja näeb, aastatel 1817 – 1828. Esialgne päritolu ulatub tagasi aga esimesse sajandisse. Erinevad arheoloogilised leiud on tõestanud muistse asula olemasolu sealkohas juba enne ristiusu aega. Kindlus on ehitatud Conradiner Ehrenbert tellimusel umbes 1000 aasta paiku. Hiljem oli kindlus peapiiskopite valduses ja 15 saj. Peapiiskop Richard Greiffenclau juhtimisel viidi läbi suured laiendus ja ehitustööd, et tugevdada kaitset suurtükiväe rünnakute vastu. Kolmekümneaastase sõja käigus vahetusid pidevalt kindluse omanikud ja lõpuks Prantsusmaa hävitas selle suures osas 1801 aasta.
Seejärel rajas uuesti kindluse Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III. Maaalal püstitati 6500 töölise abiga tohutu hoonete struktuur. 1828 aastaks oli kindlusest saanud üks selle maaailmajao suurim sõjaline garnison. 19 sajandil Saksa – Prantsuse sõjast pääses kindlus hävitamisest.Tänapäeval eksponeeritakse kindluses erinevaid piirkonna arheoloogiliste väljakaevamiste leide ja korraldatakse spetsiaalseid näituseid – see on osa Koblenzi riiklikust muuseumist.
Järgmisel korral on võimalik Saksamaa aiandusnäitust vaatama minna juba 2013 Hamburgi.
Galerii piltidel on rohkesti erinevaid pilte pikkadest lopsakatest istutusaladest, äkki leiad nendest inspiratsiooni endagi aias peenarde kujundamiseks.
BUGA 2011 Saksamaal Koblenzis.
Üks aiandusnäitus – kolm erinevat paika, erinevaid kujundusi ja ideid.
Saksamaa üks tänavuaastasi tähtsamaid kultuurisündmusi BUGA 2011 e. Bundesgartenschau toimub alates aprillikuust ja jätkub veel 16 oktoobrini Rheinland-Pfalzi liidumaal Koblenzis. Pikaajaliste traditsioonidega aiandusmess toob kokku hulgaliselt külalisi nii Saksamaalt kui ka igalt poolt maailmast. Külalisi oodatakse 3 miljoni ringis. Näituseks on uuendatud ja kohandatud kolm erinevat ajalooliselt tähtsat paika linnas.
Bundesgartenschau – BUGA
…on paikaajaliste traditsioonidega aiandusnäitus Saksamaal, mis toimub iga kahe aasta tagant Saksaamaa erinevais paigus. Näitusel on 60 aastane ajalugu. Esimene BUGA toimus 1951 aastal Hannoveris. Otseviited kõikide teiste linnade ja nendes toimunud messide tuvustustele leiab Wikipeediast ja aiandusnäituse koduleheküljelt. Ulatusliku aianduslike ja maastikuarhitektuuriliste väljapanekutega aidatakse kaasa korraldavate linnade arengule ja tutvustatakse Saksamaa erinevaid linnu ning ajaloolisi paiku.
Üldise ülevaade aiandusnäituse ajaloole leiab Andrew Theokase raamatust. – „Grounds for Review. The Garden Festival in Urban Planning and Design.“
Sel aastal toimub aiandusnäitus Koblenzi linnas,
mis on rohkem kui 2000 aastase ajalooga. BUGA 2011 ametlikult kodulehelt leiab kogu vajaliku info. Linn koostöös Saksamaa Aianduse Keskliiduga on näituseks põhjalikult valmistunud. Selleks on rajatud uusi ja korrastatud juba olemasolevaid vaatamisväärsusi. Koblenzi linna, mis on asustatud Reini ja Moseli ühinemiskohta, ja 2002. aastal UNESCO kultuuripärandi nimekirja võetud Reini oru piirkonna edasiseks arendamiseks näevad Linna ja liidumaa võimud selles ürituses suurt tähtsust linna ning kogu piirkonna arengule ning ei ole selle huvides kartnud teha suuri kulutusi. Esialgsete arvestuste järgi maksab BUGA korraldamine 25 miljonit eurot, poole sellest rahast on eraldanud linn. Ennustuste kohaselt külastab BUGA ajal linna umbes kolm miljonit inimest ning turistide voog peaks jätkuma ka hiljem. See tähendab paljusid töökohti ning linna jäetud raha.
Näituseks on uuendatud ja kohandatud 3 erinevat ajalooliselt tähtsat paika linnas. Ühel pool jõge asub Deutsches Eck e. Saksa nurk oma lilleaedadega. Seal asub kahe jõe kokkusaamiskoht – kokku saavad Rein ja Mosel ning jõgede kaldapromenaadid. Nurgast asuvalt vaateplatvormilt avaneb vaade üle jõe Ehrenbreitsteini kindlusele, mis on suuremaid omasuguseid maailmas.
Teine koht on 18. sajandil ehitatud Kuurvürsti lossi juures. Keskajast kuni 19. sajandini oli loss Koblenz Trieri kuurvürstidena tegutsevate peapiiskoppide residentsiks. Hiljem Preisi kroonprintsi elukohaks ja erinevate riiklike asutuste tegutsemise kohaks. Siiani on olnud loss külastajatele suletud, kuid BUGA avas uksed nii näituse ajaks, kui ka edaspidiseks.
Ja kolmas Reini paremal kaldal mäe otsas olev Ehrenbreitsteini kindlus. Üle poole näitusel mõeldud alast asub teisel kaldal ja sinna pääseb just selle ürituse tarbeks ehitatud Saksamaa pikima köisraudteega. Õhusõit on 850 m pikkune. Ehitis maksis 12 miljonit eurot ja võttis aega 14 kuud. Gondel viib 35 reisijat korraga üle jõe 4 minutiga. Tunnis saab gondel üle jõe transportida 7600 inimest. Ülesõidukohas on jõe laius 287 m.Tõstuk üle Reini oli aiandusnäituse üks tähtsamaid rajatisi, kuna vastasel juhul oleks 7 km pikkune ühendustee näituse erinevate osade vahel bussiga mäkke sõites võtnud aega pea pool tundi ja tippkülastuspäevadel oleks pidanud väljuma 50 bussi iga 1,5 minuti järel ja nii 1000 korda päevas. Praeguste plaanide kohaselt on mõeldud tõstuk jätta kohapeale kuni 2013 aastani.
Järgmises aiandusnäitust tutvustavas postituses plaanin tutvustada ja näidata erinevaid kohti ja muud huvitavat nähtut lähemalt.
