Postitused teemal: Puud ja põõsad

Okaspuude päikesepõletusest…

aprill 02, 2016 Evely Kirjuta esimene kommentaar

Aasta on 2013. Kaljukadakas on talvel saanud kõvasti päikese käest kõrvetada.

See oli 2013 aasta talvel, kui minu aia kaljukadakas sai kõvasti kevadel päikesega kannatada. Kohe nii kõvasti kannatada, et arvasin, et sellest küll enam asja ei saa. Selleks ajaks oli kadakas kasvanud aias umbes 12 aastat ja sirgunud umbes 3 m uhkeks puuks, nii, et kevadpäikese eest varjutanud polnud ma teda juba aastaid enam ulatanud.

Kevadel lohutasin ennast mõttega, et ootan jaanipäevani ja siis vaatan edasi, mis teen. Ei jaanipäevaks ega suve lõpuks ei olnud pilt sugugi eriti paremaks läinud. Puu oli ikka täiesti pruun. Millegipärast ei kippunud sisetunne aga mind takka kiitma, et ma saega puu kallale läheksin. Nii ta jäigi, suve lõpus näitasid võrsetipud juba kasvamise märke ja mõnedele okstele olid tekkinud seespoolt uued võrsed. Küll lühikesed, aga näha oli, et elu käib.

Miks ma seda räägin…sellepärast, et selle kadaka näitel võttis taastumine aega 3 suve. 2015 aasta suve lõpuks oli kadakas täiesti ilus roheline.

Ära ei lõiganud ma ühtegi suuremat oksa, kärpisin vaid võrsetippe ning eemaldasin väiksemaid pruune oksi, mis teiste seast välja paistsid. Kuid seda sai teha alles teise suve lõpus ja kolmandal suvel, sest terve esimese aasta nägi puu ühtlaselt ja samasuguselt kole ja pruun välja. Muutused, mis mind panid lootusrikkalt ootama olid need, et puu ajas uusi võrseid uinunud pungadest okste keskelt – rohkem tüve poolt.

Aasta 2015. Kaljukadakas on täiesti taastunud. Vahepealsetel aastatel kevadist päikesepõletust ei saanud.

Aasta 2015. Kaljukadakas on täiesti taastunud. Vahepealsetel talvedel päikesepõletust ei saanud.

Ma olen täiesti kindel, et kõik talvel päikesekahjustuse saanud okaspuud ei taastu ka nii pika ajaga. Eriti õrnad on ebaküpressid. Kuid selle kadakaga läks teisiti. Ootamine tasus end ära.

Ja kindlasti võin öelda, et väiksemõõdulisi okaspuid tasub karmi kevadpäikese eest varjutada siis kui lumi on maas ja maapind külmunud. Siis ei oota kevadel aias ees nii kole vaatepilt.

Lisan veel ühe pildi. See on tehtud aastal 2004. See on ajaloo pilt. Tehtud sel suvel, kui peenar sai rajatud.

Aasta 2004. Kaljukadakas on umbes meetrine.

Kuidas valida hekipõõsast ?

juuli 11, 2011 Evely 6 kommentaari

Pea igas aias leidub vähemalt üks hekk. Kui aga hekki veel pole ja alles mõlgutatakse hekirajamise mõtteid, ollakse esmapilgul keerulise valiku ees, sest hekiks sobivaid taimi on palju. Mille järgi siis valida?

Hekitaimede valikul peab kindlasti arvestama aia tingimustega, mida me palju muuta ei saa.

Enne, kui hakata valima põõsaid meeldivuse järgi, tuleks arvestada mitut olulist tingimust. Kui on läbi mõeldud heki otstarve, kasvutingimused, väljanägemine, hooldusvajadus, siis on sobivate taimede nimekiri muutunud palju lühemaks ning valimine palju lihtsam. Lõpliku valiku saab teha siis selle järgi, mis sobivatest põõsastest enim meeldib.

Heki otstarve

Esimene küsimus endale võiks olla: Mis otstarbeks hekki vajatakse? Hekid võivad täita koduaias erinevaid ülesandeid: tekitada privaatsust, varjates tänavalt tulevate pilkude eest, piirata peenraid ja ääristada jalgradu, varjata autode parkimise ala või majandusõue, muuta õu tuulevaiksemaks, tekitada erinevaid aiaruume, eraldades alasid üksteisest, pakkuda silmailu.

Hekkide jaotus kõrguste järgi:

Kääbushekk – madalam, kui 50 cm. Sellisel hekil on vaid kujunduslik funktsioon. Kasutatakse lillepeenarde ja teede piiretel.
Madal hekk – 0,5-1 m. Kasutatakse teede äärtes, peenarde või muru piirdeks.
Keskmise kõrgusega hekk – 1-1,5 m
Kõrge hekk – 1,5-2 m. Sobib piirdeks, kaitsehekiks, roheliseks fooniks õitsvate taimede ette.
Elavmüürid – üle 2 m. Moodustab seina või aiaruumile piirde.

Mullastik ja pinnase niiskustingimused

Hekki rajades saab valida taimele sobiva mulla. Istutades on oluline, et muld oleks piisavalt viljakas ja selle kiht piisavalt paks, et hekk saaks oma kasvu alustades sisse õige hoo. Enamik põõsaid vajab 50 cm paksust kasvumulla kihti.

Aja jooksul aga kasvumulla kiht ja ümbritsev pinnas segunevad ning hekitaim peab hakkama saama sellise pinnasega, nagu aias looduslikult on. Seega tuleks selgeks teha, kas pinnas on pigem kuivem ja liivasem või niiskem, kuhu kevaditi ja talviti võib koguneda ka liigvett.

Valgustingimused

Ka valguse osas tuleks vastata mitmele küsimusele. Mis ilmakaares hekk asub? Kui palju paistab sinna päikest suvel ja kui palju talvel? Kas maja või naaberkrundi hooned võivad hekki varjutada. Kas valgustingimused on ühtlased? Tuleks välja selgitada, kas kasvukoht on pigem päikeseline või varjuline-poolvarjuline.

Väga oluliselt mõjutavad valgustingimused igihaljaid hekke just kevadtalvise päikesepõletuse ohtude suhtes. Õrnad on ka õhukese koorega lehtpuud, näiteks õunapuud.
Kui mingis heki osas tekitavad hooned või suured puud tugeva varju osale hekist, siis hekk ei kasva ühtlane, vaid varju osas madalam ja kiduram. Siis võiks kaaluda varju osas teise liigi või hoopis erineva kõrguse kasutamist.
Läheduses kasvavad suured puud – suurte puude vari mõjutab ja ka suurte puude juurte läheduses jäävad hekipõõsad kasvult kiduramaks.

Tuuline või varjuline?

Tuulte mõju ei ole hekitaimedele küll väga suur, kuid kui hekk on pikk ja osa hekist jääb lõõskava tuule kätte, kuid teine osa varju, siis tuule käes kipub hekk jääma veidi kiduramaks.

Vabakujuline või pöetav hekk?

Nii vabakujulisel kui pöetaval hekil on omad plussid ja miinused, mida tuleks teada, et oma valikut teha.

Vabakujulisi hekke ei pügata, neil lastakse vabalt kasvada ja neist moodustuvad õitsvad piirded.
Vabakujuline hekk võtab enda alla rohkem ruumi kui pöetav hekk. Arvestama peab täiskasvanud vabalt kasvava põõsa laiusega. Oluline on valida õige kuju ja suurusega põõsad, et hiljem poleks probleeme sellega, et põõsad osutuvad liiga suureks või levitavad tohutult juurevõsusid naabri aeda.
Õitsvatel hekkidel on õisi korraga palju ja nad lõhnavad tugevalt.
Pöetava heki valikul ei saa põõsas oma ilusaid õisi näidata, aga see eest moodustub temast teistele põõsastele rahulik roheline taust.
Pöetav hekk jääb alati veidi madalamaks, sama taime kõrguses vabalt kasvades.
Korrapäraseid hekke tuleb kindla vormi säilitamiseks regulaarselt pügada. Korrektset hekki pöetakse olenevalt liigist 1-3 korda aastas ja hoitakse u 50-80 cm paksusena.
Värviliste hekitaimede puhul võimendab hekk üksiku põõsa värvi.

Kas igihaljas või heitlehine?

Okaspuuhekid on võrreldes lehtpõõsahekiga tunduvalt aeglasema kasvuga.
Okaspuudest harilikust elupuu hekki on võimalik rajada suhteliselt suurtest põõsastest – seega saab kohe juba päris kõrge piirde. Suured taimed on aga kallid.
Paljud igihaljad hekid on ühesugused rohelised nii talvel kui suvel. Aastaaegade vaheldumisega ei kaasne muutust väljanägemises. Samas on okaspuid, mis muutuvad varakevadel veidi pruunikaks, suvel roheline värv taastub.
Heitlehine hekk on pool aastast raagus. Samas peegeldab heitlehine hekk oma väljanägemisega ilmekalt aastaaegade vaheldumist, olles aasta jooksul erisugune.
Igihaljad hekid on õrnad kevadise päikesepõletuse suhtes. Rohke lumega talvedel võivad igihaljad hekid saada rohkem kahjustusi kui heitlehised.

Roheline või värviline hekk?

Heitlehiste põõsaste hulgas on palju sorte, mis on kogu suve värviliste lehtedega. Osadel põõsastel on ilus sügisvärv. Ka roheline võib olla erinevate varjunditega. Roheline hekk jätab rahuliku mulje ja sobib hästi taustaks. Värviline seevastu on pilkupüüdev objekt aias.

Ühe heki näidisvalimine

Aed ja maja asub uues elurajoonis põllu peal, kus on lage ja tuuline, ühest küljest läheb suhteliselt lähedalt mööda maantee. Vaja on hekki, mis varjaks aeda autotee eest, looks veidi privaatsust ja võtaks kinni lagedal puhuvat tuult, looks krundile vaiksema sisekliima.

Sellisesse kohta sooviks kõrgemat hekki (piisab 180 cm), et sellest ei pääseks üle vaatama, ja suhteliselt kiirekasvulist. Mullastik on tavaline põllumuld. Valgustingimused on head – päike paistab hekile kogu päeva. Tuuline, aga tuulekoridore ei teki.

Sinna piirdele sooviks pöetavat hekki – moodustab hea rahuliku tausta, on tihedam ja võtab paremini tuult kinni ning võtab vähem ruumi. Meeldib heitlehine hekk, kuna on kiirema kasvuga ja muutub koos aastaajaga. Ei soovi, et taim annaks juurevõsusid.

Sellistele tingimustele ja soovidele vastavad pikast hekitaimede nimekirjast järgmised taimed:

Harilik ebajasmiin
Must aroonia
Suur läätspuu
Ungari sirel
Ginnala vaher
Karvane viirpuu
Üheemakane viirpuu

Siit saab nüüd viimase valiku teha selle järgi, milline taim meeldib enim ja mis on hinnalt vastuvõetav.

Hekitaimed:

Tabelis on valiku lihtsustamiseks enam levinud hekitaimed. Taimede kõrgused sõltuvad suuresti kasvutingimustest, mistõttu tuleks neisse suhtuda väikese ettevaatusega ja kohalikke olusid arvestades. Kui lahtris puudub väärtus, siis põõsas või puu ei sobi üldjuhul hästi antud tingimustesse ning eelistab tingimusi, mis on lahtrites täidetud. (kliki tabelile – näed suuremalt)

Artikkel ilmunud ajakirjas “Kodukiri” juulis 2011

Mis sa arvad, kas meil armastatakse aedades kasutada hekke ? Siia saad jätta oma mõtteid.

Põõsapügaja põhitõed

juuni 10, 2011 Evely 2 kommentaari

Üldjuhul teatakse, et põõsaid on vaja lõigata varakevadel.

Ebajasmiin Helsingi botaanikaaias

Põõsaid on vaja lõigata kevadel enne kui taimed aktiivselt kasvama hakkavad. Alati pole see asi siiski nii lihtne. Enamikku põõsaid tulekski lõigata märtsi lõpul või aprillis, kuid on ka teist lõikusaega vajavaid lehtpõõsaid. Kui kärpida varakevadel põõsaid, mis õitsevad eelmise aasta võrsetel, siis lõikame maha koos okstega ka õiepungad. Millal mida lõigata?

Jälgi õisi !

Varakevadel enne lehteminekut kärbi ja harvenda põõsaid, mis õitsevad sama aasta võrsetel. Reegel ütleb, et ilupõõsaid, mida kasvatame rikkalike õite pärast, lõigatakse pärast õitsemist ja enne õiepungade kujunemist. Seega on väga oluline teada iga liigi õitsemisaega ning tunda põõsaid ka ajal, kui nad ei ole veel jõudnud lehte minna.

põõsaid, mis õitsevad kevadel ja varasuvel, lõigatakse kohe pärast õitsemist.
põõsaid, mis õitsevad suvel hiljem ja sügisel, lõigatakse varakevadel

Seega võib mõned põõsad varakevadel hoopis lõikamata jätta, sest muidu lõikame ära just peagi õitsema hakkavad pungad. Erandiks on ka nendel liikidel talvel lumega murdunud oksad, mis siiski tuleks varakevadel eemaldada ja põõsas korrastada. Samuti tuleb lõigata välja kuivanud ja haigestunud oksad niipea, kui seda on märgata, olemata aastaajast.

Milliseid põõsaid tuleks lõigata kohe pärast õitsemist?

Enelad – hall, nipponi, keskmine, teravalehine, tara, Van Houtte’i, täkiline, naistepunalehine, karvaseviljaline, kolmehõlmaline, värd, Thunbergi ja tuhkur enelas ´’Grefsheim´’. Need enelad vajavad igal aastal pärast õitsemist 1/3 vanemate okste põõsast väljalõikamist. Oksi ei kärbita.
Harilik sirel, ungari sirel – Sirelitele tuleb kasuks, kui pärast õitsemist lõigata ära vanad õisikud. Siis lõigatakse välja ka nõrgad oksad, eemaldatakse juurevõsud. Vajadusel harvendatakse. Sireli noorendamiseks tuleks iga aasta varakevadel enne õitsemist lõigata 1/5 okstest u 30 cm kõrguseni maapinnast.
Ebajasmiin – Ebajasmiini lõigatakse tagasi päraste õitsemist suve keskel, õitsenud vanemate okste üldarvust lõigata välja 1/4-1/3. Ka kasvavad ebajasmiinidel sageli juurekaelalt pikad üheaastased harunemata oksad – nendest valida välja tugevamad ja kärpida poole võrra. Ülejäänud nõrga kasvuga üheaastased peened oksad lõigata põõsast välja.
Forsüütiad – ei vaja iga-aastast tagasilõikust. Õied tekivad forsüütial kahe või enama aasta vanustel okstel. Seepärast on hea vanemaid oksi kauem säilitada. Kui põõsas on väljaveninud või vanaks jäänud, tuleb tagasilõikamine igati kasuks. Parim aeg forsüütia lõikamiseks on kevadel kohe pärast õitsemist. Ühe oksa piires peaks tagasilõigatav osa olema u 1/3-1/2 oksa pikkusest, väga pikaks veninud okste puhul isegi rohkem. Kui kärbitakse okste tippe ainult veidi, siis moodustuvad okste ülemistesse otstesse tihedad oksakogumikud, kuid põõsa alaosa jääb hõredaks.
Kolmehõlmaline mandlipuu -lõigatakse pärast õitsemist, kuid enne lehtimist. Lõigata välja nõrgad oksad. Tugevad üheaastased oksad lõigata tagasi (kärpida) 2.-3. elujõulise pungani.

Veel vajavad kohe pärast õitsemist harvendamist ubapõõsad, luudpõõsad, kolkvitsia, veigelad, deutsiad, sõstrad, tatari kuslapuu. Pärast õitsemist harvendamine soodustab neil uute noorte ja juba järgmisel aastal rikkalikult õitsevate võrsete kasvu.

Suvel, kohe pärast õitsemist tuleb harvendada põõsaid, mille õied tekivad kevadel eelmise aasta võrsetel moodustunud õiepungadest.

Kuidas lõigata ?

Üheaastasi oksi ja võrseid lõigatakse niisuguse tugeva punga pealtpoolt, mille suunas soovitakse põõsa kasvu suunata. Oksa lõigatakse veidi kaldu punga lähedalt, nii et ei jääks pealepoole punga palju puitosa, aga nii et punga ei vigastaks.

Lõikamisviisid:

Harvendamine – okste võrast väljalõikamine. Harvenduslõikusega eemaldatakse vanemad, nõrga elujõuga ja ristuvad oksad. Harvendatud põõsad on elujõulisemad ja õitsevad rikkalikult. Kõige otstarbekam on iga-aastane mõõdukas harvendamine.
Sanitaarlõikus – eemaldatakse haiged, kuivanud ja murdunud ning külmavõetud oksad. Samuti tuleb eemaldada ebaõigetest hooldusvõtetest põõsale jäänud oksatüükad.
Kärpimine – okste tagasilõikamine. Kärpimisega muudetakse põõsa suurust ning kuju, soodustatakse oksastiku tihenemist ning uute võrsete kasvu – võrsete, mis kannavad õisi järgmisel aastal.
Noorenduslõikus – seda on hea teha järk-järgult mõne aasta jooksul, lõigates igal aastal põõsast tagasi osa vanu oksi. Esimesel noorendamisaastal eemaldatakse tavaliselt 2/3 vanadest okstest ja kärbitakse ülejäänuid, teisel aastal võetakse ette alles jäänud kolmandik oksi. Olenevalt okste elueast võib osalist noorenduslõikust teha 3-5 aasta tagant. Lõigata tuleb seda tihemini, mida lühema elueaga on oksad. Paljusid põõsaid on vaja nii kärpida kui noorendada, üks hooldusvõte ei välista teist.

: Tuhkur enelas ‘Grefsheim’

: Kuldsõstar Ribes aureum

: Ebajasmiin Helsingi botaanikaaias

: Forsüütia

Artikkel ilmunud ajakirjas “Kodukiri” juunikuus 2011.

Veel pilte sirelipõõsastes, mida samuti lõigatakse peale õitsemist. Vaata juuni esimese nädala pilte.

Kas Sinul on juhtunud, et mõni põõsas on saanud lõigatud nii, et õitsema ei hakka hoopis? Tore oleks teada, milliste põõsaste lõikamine raskem ? Kliki siia ja jäta kommentaar!

Pajuonn valmib vähese vaevaga.

aprill 20, 2012 Evely Kirjuta esimene kommentaar

Üks vibalik ja hästi painduv pajuvits on parim onni ehitusmaterjal ning üks omatehtud pajuonn parim laste mängupaik.

Pajuonn pole aga tavaline ehitis, mille rajamisega teed algust siis, kui tuju tuleb. Selle töö tarvis tuleb ära tabada õige aeg ja alustada just siis. Meie pere oli pajukoopa või -onni mõtet mõlgutanud juba pikemat aega. Kuna parim ehitusaeg on aga üsna lühike, siis juhtus mitu kevadet, et õige hetk sai maha magatud.

Kõige parem aeg onni ehitada on varakevadel, kui pajud ei ole veel lehte läinud, aga maa on juba piisavalt soe ja ka niiske, et pajuoksad ikka kasvama läheksid. Juba lõigatud oksad tuleb ka kohe ära istutada.

Ühel kevadel, kaks aastat tagasi, aga kõik klappis – oli olemas nii ilus ilm, tahtmine ehitada kui aednik Mati Laane käest saadud imeilusad erkkollase koorega pajuoksad. Kasutasime hõberemmelga sorti ‘Gold’, mille noored oksad on kevadel hästi kollased. Lisaks on ´Gold´ kiirekasvuline sort, mis ilma pügamata ja vormis hoidmata kasvab lõpuks suureks puuks.

Meie soov oli teha tugevam onn, mis oleks juba kohe alguses tihe. Seepärast ei pistnud me maasse lihtsalt üksikuid vitsu, vaid okstest pundid. Onni põhiplaan sai neljakandiline, et mahutuks paremini kitsasse aiasoppi. Sisse-väljapääse sai kaks ning üks nendest algab veidi pikema, kitsama ja madalama tunneliga. Kui plaanid selged, siis on lihtne edasi tegutseda.

Jupita, istuta, kasta

Esmalt tuleb ette valmistada nii istutusmaterjal kui -koht. Lõikasime oksad ühepikkusteks 60sentimeetristeks juppideks ja köitsime 6-8 kaupa kokku naturaalsest kiust nööriga, mis kaotab aja jooksul ilmastikutingimuste mõjul oma tugevuse ja läheb ilmselt millalgi katki. Selleks ajaks on taimed juba suured ja üksteisega läbi põimunud ning ei vaja enam toestust. Kindlasti peaks aga aeg-ajalt kontrollima, kas nöör jämedamaks kasvanud okstesse kuskil sisse ei sooni.

Kaevasime valmis 20 sentimeetri sügavuse kraavi, kuhu panime iga 10-15 sentimeetri tagant pundi pajuoksi. Kui oksapundid nö. istutatud ja kraav kinni aetud, tuli hoolitseda selle eest, et oksad kuivale ei jääks ja saaksid juurduma hakata. Veab, kui loodus selle eest hoolitseb.

Kuna minu aias on liivane pinnas, pidin oksapunte hoolsalt iga päev kastma ja nii paar nädalat, seni kuni oksad lehte läksid. Lehtede ilmumisel võiks kastmisega olla eriti hoolas, et taim uute arenevate juurtega kuivale ei jääks. Mida kauem ja suuremaks pajud on kasvanud, seda vähem lisahoolt nad vajavad – teadagi on paju üsna sitke ja vastupidav taim. Samas ei tohi ka edaspidi pajud kuivale jääda.

Painuta, seo, püga

Nüüd jäi üle ainult kasvamist oodata. Kui oksad parasjagu kasvanud, tuli ette võtta järgmine töö – onni kujundamine. Selleks painutasime oksi üksteisega veidi risti, algul nii seestpoolt kui väljastpoolt, et tekiksid kitsamad seinad, ja sidusime omavahel kinni. Kujundustööd tuli teha järjepidevalt vastavalt okste kasvamisele. Kui pajud olid piisava kõrguse saavutanud (järgmisel suvel), koolutasime nad pealt katuseks. Sidumiseks kasutasime taas naturaalsest kiust nööri.

Kindlat kuju aitab hoida onni pügamine. Koobas kasvab iga aastaga järjest tihedamaks ja oksad jämedamaks. Loomulikult üritavad noored pajuvõrsed ka igas suunas laiali kasvada. Onni tuleb pügada nagu hekki nii seest kui väljast. Kuna onni sees on vähem valgust, siis seal oksad nii kiiresti ei kasva. Iga pügamine muudab lehestiku ja oksastiku tihedamaks.

Arvestama peab sellega, et okste kasvukiirus ja kõrgus sõltub sellest, mis pajuliigi okstest sai onn tehtud. Kiiremakasvulisest liigist saab küll kiiremini valmis onni, kuid selle hooldamisega on hiljem rohkem tööd. Seda, et pajuonn, hakkaks end mööda aeda laiali kasvatama, ei tasu karta.Paju on taim, mis näiteks erinevalt harilikust sirelist, moodustab harva juurevõsu. Küll aga uuenevad pajud kännuvõsust ja ka siis, kui oks satub painduma vastu maad, ajab ta juured alla.

Praegu kevadel ongi ehitamise aeg käes.

Lugu on ilmunud ajakirjas ” Kodukiri ” 2009 aasta kevadel.

Mida veel võiks ehitama hakata? Vaata järele !

Või kui Sa juba oled ehitanud – jaga meiega ka!

Istuta jõulupuu aeda.

oktoober 14, 2011 Evely Kirjuta esimene kommentaar

Jõulupuu aias.

Jõulupühad ja kuuse ehtimine on traditsioon, mis on nii laialt levinud, et paljud ei oska pühadeaega ilma selleta täiuslikuks pidada. Ka maja ümbruse ehtimine on aastalõpu pidude ajal on eriti aktuaalne. Kaunistatud aknad ja puud aedades jagavad meie ümber pidulikku meeleolu ja teevad pimedad õhtud valgemaks.

Paljud sooviksid maja lähedusse aeda istutada kuusepuu, mida saaks pühade ajal ehtida ja vahest ka jätta kuuse hoopis tuppa toomata. Mõnda aega tagasi kuulus paljude majade juurde eesaeda justkui kohustuslikult hõbekuusena tuntud- torkav kuusk. Nüüdseks on ka need mitte väga kiirekasvulised puud oma täissuurusesse kasvanud ning ehtimiseks hästi enam ei sobi. Ka meie traditsiooniline jõulupuu -harilik kuusk kasvab liiga ruttu suureks ja võimsaks metsapuuks. Alt laiuvate vormidega puude juures peab veel arvestama, et tihedate okstega puu ei võimalda enda all kasvada muul taimestikul.

Kuid aga- kui vaadata aeda hoopis teise pilguga? Ehtida võib ka muid puid ja põõsaid peale kuuskede. Härmatise ja lumega on toredad ka valguskettidega kaunistatud nii igasugu igihaljad puud ja põõsad, kui ka raagus väiksemad puud või hoopis tihedad põõsad. Piduliku tunde ja valguse annavad aeda ka võreseinal lehtedeta ronitaimede väätidele sätitud ehistuled.

Kui aga ikka soov istutada jõulupuud. Kuidas valida sobivat puud ja head kohta?

Hea on, kui saad arvestada tulevase jõulupuuga juba aiaplaani tehes.
Koduaias võiks eelistada aeglasema kasvuga liike ja sorte- need jäävad kauemaks silma kaunistama.
Arvesta puu kasvamisel tema lõpliku suuruse, laiusega ning kasvukiirusega. Hea on, kui saad puu diameetri aeda maha märkida või aiaplaanile tema täiskasvanud suuruses joonistada. ( kiiresti kasvavad puud kasvavad üldjuhul liiga suureks ja aeglaselt kasvavad jäävad pikemaks veel väikeseks)
Arvestama peab, et puu juured ulatuvad vähemalt sama kaugele, kui võraoksad.
Asukohta valides kaalu, kuidas puu aknast paistab. Kas on võimalik ehitud puud ka toast nautida või saab seda ainult õues vaadata.
Enamus jõulupuuks sobivaid liike vajavad valget kasvukohta, kus saab neil areneda tihe ja kompaktne võra.
Kui mõtled kiirekasvulise liigi ja pügamise peale, siis peab arvestama, et puu kaotab oma loomuliku kasvukuju ning pügama peab järjepidevalt- ilusa võra hoidmiseks ei tohi pügamisel ühtegi aastat vahele jätta
Arvesta tekkiva puu varju pikkusega- eriti akende ja terrasside suunal. Vari on erinevatel aastaaegadel pikem ja lühem.
Üksikult kasvavad okaspuud on tihti koerte märgistamise lemmikkohtadeks- seda okaspuud ei talu.
Kui tahad elektriliste jõuluküünaldega kaunistada veidi majast kaugemal asuvat puud, siis planeeri juba varem puu alla pistikupesa post. Elektrikaabel paigaldatakse kaitsva plasttoruga pinnasesse ja posti ise saab sobivasse kohta paigutada piigi abil. Kahara puu all jääb abivahend peaagu märkamatuks. Õues kasuta vaid ilmastikuindlaid tooteid.

Sobivaid liike ja sorte:

Serbia kuusk (Picea omorika) – tema eeliseks on harilikust kuusest aeglasem kasv ja kitsas sihvakas võrakuju- jäädes ka täiskasvanuna 1,5 2 m laiuseks. 15 aastaselt ligi 15 m kõrgune. Talub ladva ja okste kärpimist, et hoida puud sobivas suuruses. Okkad pealt tumerohelised, alt sinakasvalkjad.
Serbia kuuse sort’ Nana’ – tihekoonusja kujuga. Kasvab 4- 7 m kõrguseks. Kasvab aastas 2- 4 cm. Laius 1,5 m ringis.
Torkava kuuse (Picea pungens)-aeglasekasvuline sort‘ Hopsii’- rohekashalli okka, kompaktse ja kitsama kasvukujuga. Peab arvestama, et torkav kuusk ei talu niiskust ja kõrget põhjavett, vajab hea drenaažiga viljakat pinnast. Väga valgusnõudlik. Kasvab 8- 10 m kõrguseks.
Kanada kuusk ‘Conica’– väga aeglasekasvuline. Kasvab 20 aastaga umbes 1,5 m kõrguseks. Hästi tihe ja kompaktne. Vajab valget kasvukohta , kuid ei talu üldse varakevadist kõrvetavat päikest. Varjutada kevadel.
Korea nulg ( Abies koreana)– aeglasekasvuline, kasvab 2 meetriseks umbes paarikümne aastaga. Täiskasvanuna 4- 7 m kõrgune. Okkad tumerohelised, alt valkjad. Korea nulg hakkab varakult käbisid kandma ja talub hästi saastunud õhku. Sort ‘Silberlocke’ – on veel aeglasema kasvuga.
Mäginulg ( Abies lasiocarpa) – sort ‘Compacta’ -hõbehalli okkaga, väga aeglasekasvuline kopaktse kasvukujuga puu. Paarikümne aastaga kasvab ca 2- 3 m kõrguseks ja 1,5 m laiuseks.