-
Tere! Minu nimi on Evely Karvak ja ma olen aiakujundaja. Loodan, et leiad minu lehelt palju kasulikku ja inspireerivat.
Postitused teemal: Lillepeenrad
Aianipp. Peidus puhkekoht peenra sees
Värvide pillerkaar segapeenras. Selles peenras on hulgaliselt erinevaid püsililli. On kevade lõpp ja suve algus – tulbid ja lõosilmad hakkavad õitsemist lõpetama ja suvised lilled alustavad hooga. Neiusilmad juba õies ning kortslehed samuti loovad õisikuid
Missugune näeb aed välja, kui seda vaadata seespoolt. Mitte muru pealt nagu tavaliselt, et peenar on sinu ees. Vaid siis, kui sa oled üleni seal sees.
Nii, et oled üleni eraldatud ümbritsevast ja keegi ei saa sind segada. Sa ei näe kaugele ja ka sind ei paista peaaegu välja – ainult värvid ja vormid…
Kirju ja vahelduv pind ühtlaselt suurel alal mõjub lõpuks hoopis ühesugusena ning suurest kirjust ei eraldu väga teravalt üksikuid eredalt väljapaistvaid soolotaimi. Samade taimede näiliselt juhuslik kordus. Kõik see värvide, vormide ja kõrguste mäng saab sind endasse haarata ning annab võimaluse eralduda, laseb mõtetel puhata ja selgineda.
Kas sinul on selline eraldumispaik aias?
Unistame – kuidas seda luua ?
Selle väiksema ala võib eraldada ümbritsevast veidi kõrgema hekiga, kõrvaloleva hoone seinaga, ronitaimedega, kõrgemate puude ja põõsastega, müüridega maapinanst kõrgemale tõstetud peenardega. Rohelus ja ühtlasem taust loob eraldatuse ning annab ühtlasema tagapõhja peenarde kirevusele. See piire pole alati ühtlane ja tervenisti suletud, seal saab olla vaheldust ja salapära ning on rohkem piire pilgule.
Seal paigas on mõned käigurajad või tee mida mööda pilk saab liikuda. See annab suuna ja veidi avarust ning jagab. Eraldab peenraid väiksemateks, võimaldab mugavamat hooldust.
Siin on puhkekoht eraldatud pügatud hekiga. taust on hea ja tuult ei tunne samuti.
Erinevat tooni rohelised lehed kombineerituna tumedamat lillat ja oranzi tooni õitega. Puidust tokkidele on kasvamas lopsakad õisoad.
Selles puhkepaigas on pink või tool. mis kaugemalt vaadates mõjub ka kui skulptuur. See pink kutsub istuma ja jälgima mängu ka teisest vaatenurgast. Istudes oled eraldatud muust maailmast ja sinu ümber on ainult lopsakas rohelus või värvide mäng.
Vaheldust ja kõrgust saab lisada ronitaimedega ja nende jaoks püstitatud tokkide või võrestikega, väikeste põõsastega peenraala sees, kivimüüridega kõrgemaks tõstetud peenardega, suurte anumatega, mis lilli täis istutatud.
Peenar võib olla kirju – segades omavahel sobivaid toone. Kuid see saab olla ühevärviline, kus palju erinevait roheliste toone ja vaid mõni värv veel lisaks.
Mis taimi sinna peenrasse valida?
Sobivad taimed, mis on parajalt tugevad ja hoiavad ennast ise püsti.
Vali peenrasse segamini erineval ajal õitsevaid taimi, siis on kogu aeg mõned õied
Kevadiseks õiteiluks istuta juba sügisel sibullilli.
Segupeenardesse sobib lisada ka kaunilt mõjuvaid toidutaimi. Salatid ja kapsad on uhke värvi ja lehestruktuuriga.
Istutus peaks olema pigem tihe, nii, et taimed sulavad üksteise sisse.
Pildid on erinevad rohelised toonid nii valgete triipudega kui leidub ka kollakamaid toone. Kõik see on kombineeritud siniste õitega. Peenras näen hostasid, sõnajalgu, brunneraid. Kerajad madalad põõsad tagapool tulevad õite ja lehtede kaootilisusest esile oma tagasihoidlikkusega. Siin annab rohelist piiret ronitaimedesse uppunud majasein.
Sellel pildil tekitavad pilgupiirde kõrgemad põõsad ja lehtpuud. Kontpuud peenra sees on pügatud väiksemaks. Püsikutest leian pildil tiarellid, kurekellad ja longus ebahüatsindi.
Siin pildil võimutseb hele roosa ja roheline. Kortslehed ja kirbutatrad on täitnud kõik praod ja õitsevad ohjeldamatult. Erinevat roosat tooni kurekellad on ka leidnud endale koha nende vahel Ülejäänud taimed annavad veel ainult rohelisi toone.
Kõik pildid on tehtud Hyde Hall aias Inglismaal Essexis 2013 aasta maikuu viimastel päevadel.
Enamus taimi, mis pildil näha, on ka meil kasvamiseks täiesti olemas.
Artikkel ilmunud ajakirjas “Aed” 2014 aastal.
Korrapärane aed või segasumma suvila?
Tihti võib aiapidaja sattuda dilemma ette. Tahaks aias näha korda. Tahaks, et kõik oleks paigas, et igal taimel oleks oma koht, et nad püsiksid etteantud piirides. Aga teiselt poolt – tore oleks näha oma aias rohkem liike, palju erivärvilisi sorte, seda ja teistsugust lehevärvi ja sibullilli ja maitsetaimi ja köögivilju … kui palju on põnevaid taimi! Nii see läheb ja juba ongi segadus käes. Kõik need erinevad mõtted – kokku kõlab üsna võimatult.Ruumi on vähe, või hoopis palju, kuidas jagada taimi, kuidas sättida värve ? Kuidas aed jagada nii, et kõigele tekiks oma koht ja kõige erineva sobitamine ei oleks nii keeruline ?
Võimalusi, kuidas seda teha on kindlasti päris mitut moodi, kuid üheks minu lemmikuks segasumma taltsutamisel on madalad piirded. Lihtsalt peenarde piiramine madalate hekkidega, puiduga, metalliga, kividega, muruga, teeradadega on üsna levinud. Kuid siinkohal mõtlen just sellist piiramist, kus aeda või aiaosasse luuakse madalate piirete abil muster või struktuur ja selle mustri sees saab olla segadus erinevatest taimedest, liikidest, värvidest. Ja kord jääb. Ääris hoiab korda ning sisu saab olla täiesti erinev kuid üldmulje püsib korrastatud.
Siin ei saa välja tuua mingeid reegleid, kuidas peaks tegema või millist piiret kasutama? Fantaasial pole piire. Kuid kindlasti üheks levinumaks piirdeks on madalad pügatud hekid. Kõige enam saab inspiratsiooni selliste kujunduste jaoks ajaooliste aedade juurest, kus suured ja avarad aiad on täis hekimustreid ja taimed hekkides sees on tihti kirevad ja erinevad.
Aga ka moodsamates kujundustes võib selliseid võtteid näha. Sibullilledele saab madalatest hekkidest kauni serva, samuti roosidele ja eriti mõnusalt mõjuvad hekimustri sees erinevate värvidega ja tihedalt istutatud taimede segaistutused. Toredad on ka ebaühtlaselt või lainjalt pügatud madalad hekid või hoopis püsikupiirded.
Samas võib kasutada ka madalaid metallservi või puidust piirdeid. Võib kujundada mustri veidi kõrgemale tõstetud peenardest. Muster ise saab olla just nii lihtne või keeruline, kui süda igatseb ja kuidas kõige paremini maja ja muude paikadega aias kokku klapib.
Omapärast mustrit saab kujundada lisades madalale hekile ka erivärvilisi pügatud taimedest laamasid või kujundeid.
Millistest taimedest saab teha madalat hekki?
Pöetavaks hekiks sobivad:
Jaapani enela väiksemakasvulised sordid – ‘Little Princess’, ‘Nana’ jt.
Kaselehine enelas ‘Thor’
Maadjas enelas
Tume aroonia ‘Hugin’
Harilik liguster
Läikiv tuhkpuu
Harilik pukspuu – pukspuu on hästi aeglase kasvuga ja kardab varakevadist keskpäevast päikest. Seevastu talub väga hästi pügamist.
Elupuude madalakasvulised sordid ‘Tiny Tim’, ‘Danica’
Mägimänd ‘Mops’ – mägimändi peab pügama jaanipäevaeelsel ajal, enne, siis kui kasvud on veel noored.
Vabakujuliseks ääriseks sobivad:
samuti Jaapani enelad – neid lõigatakse igal kevadel ca 10 cm peale tagasi ja siis saabki ääriseks madala veidi lainja servaga rea.
Thunbergi kukerpuu madalakasvulised sordid
Ning mitmed reas istutatud püsikud – Korea kitseenelas, pehme kortsleht, hostad, faasseni naistenõges, aedruut, helmikpöörised, tähklavendel, harilik liivatee ‘Compactus’
Millele veel peab tähelepanu pöörama heki valimisel ja kuidas üldse valida hekipõõsast?
Artikkel ilmunud ajakirjas ”Kodukiri” 2012 juunikuus.
Söök ja lilled
Aprillis on aeg käes, kus viimasedki lumeriismed on sulanud ja aiaomanikud käivad oma valdustes ringi, et talve jooksul kogunenud ideid ja mõtteid teoks tegema hakata. Järjest rohkem on kuulda soove, et soovitakse lisaks lilleilule ka veidi toitu kasvatada. Väiksemates linnaaedades on tihti ruumiga kitsas käes, kuid alati on hea natuke salatit, maitserohelist ja miks ka mitte värsket köögivilja oma aiast käepärast võtta.
Äärelinnade vanemates aedades oleme harjunud nägema peenraid, marjapõõsaid ning viljapuid. Nooremates aedades ja uuemates elurajoonides on sageli aiad vaid ilutaimede päralt.
Segaaed või segaistutused e. ‘toidutaimede ja ilutaimede koos kasvatamine on üks viis kuidas ühendada ilu – ja tarbeaeda väikestel pindadel nii, et mõlemaid korraga kasvatada saaks. Sellisel viisil pääseb väikeses aias eraldi peenramaad rajamisest. Toredad on nii üheaastased segapeenrad, köögiviljad püsikute vahel kui ka suuremad konteinerid segaistutustega.
Linnas toidu kasvatamise kohta on kuulda ka kahtlevaid seisukohti. Rääkida võib õhusaastest, kuid ise me ju siin elame ja hingame sedasama õhku. Võrreldes poest söögi ostmisega saame aga valida millega taimi väetame ja pritsime. Looduslike valikutega saame selle keemia osakaalu vähendada, kasutades pritsimisel taimeleotisi, umbrohtumise vastu võideldes rohimisega ja väetisena kasutades kompostmulda.
Linnas kasvatavate söögitaimedesse talletuv saaste mõõdeti ära Linnalabori poolt 2008 aastal ja sellel teemal kirjutatud raamat „ Söödav linn“ on olemas nii paberväljaandena ning saab ka lugeda internetist http://issuu.com/linnalabor/docs/soodav_linn
Kuhu istutada?
Tarbetaimed eelistavad kasvamiseks enamuses ikkagi päikesepaistelisemat ja tuulevarjulisemat kasvukohta. Hea on ka need aiaosad, mis autode parkimisplatsile ja sõiduteele lähemal asuvad jätta vaid ilutaimede päralt ning kasutada söögitaimede jaoks rahulikumat tagaaia ruumi. Kui ilutaimede peenrad on juba olemas, siis saab olemasolevate taimede vahele tühjematesse kohtadesse või veidi taimi ümber paigutades ja nende vahele ruumi tekitades valida toidutaimede jaoks sobivaid auke. Hea on valida kohad püsikute vahel ja jätta puude ning põõsaste alused ilutaimedele. Suuremates peenardes kasutada peenra äärtele lähemaid kergemini ligipääsetavaid asukohti.
Mida istutada?
Paljud köögiviljad ja maitsetaimed on väga kaunid oma väljanägemiselt, värvikate lehtede või kirevate õitega. Samuti on toidutaimede seas palju huvitava lehestruktuuri ja põnevate viljadega taimi. Kasvatades koos ilu- ja söögitaimi saab rajada väljapaistvaid kooslusi. Lisandub ka uudsuse moment-igal kevadel saab toidutaimede kohtadesse istutada uudistaimi ja teistsuguseid sorte nii peenarde väljanägemisega katsetades ja värvigammat vahetades.
Palju on aretatud uusi sorte erksate lehe ja viljade värvidega. Samuti on köögiviljade seas väga erinevat rohelise tonaalsust. Esindatud on kollakad, hallid, erksad heledad ja tumedad rohelised toonid. Paljud köögiviljataimed on väärt kasvatamist juba ainuüksi selle pärast, et nad näevad hiiglama uhked välja. Lisaks sobivaid naabreid valides saame vähendada kahjurite ja haiguste ohtu.
- Ilusa lehevärviga on – kapsad, lehtkapsad ja salatid, salveid, punaselehised peedid, lehtpeedid, spargelkapsad, lillkapsad, basiilikud.
- Koheva ja ilusa lehestruktuuriga – käharpetersell, lehtkapsad, lehtpeedid, artišok, lillkapsad, spargelkapsad, salveid, salatid, rabarber, porgandid
- Ilusate õitega – murulauk, oad, mungalill, kartul, till, maapirn, apteegitill,
- Erksate viljadega – lehtpeet, lillkapsa värvilised sordid, oad, kõrvits, rullkõrvits e. kabatšokk, baklazaan, tomatid, kapsad.
- Pinnakatteks sobivad – metsmaasikas, suur mungalill e. ‘kress, aed- liivatee
Osad köögiviljad valmivad pikka aega ning on ilusad kogu hooaja vältel – nende muutuvad värvid ja areng toovad aeda vaheldust. Võiks valida taimi, mille vili juba arenemise ajal näeb tore välja, neid saab korjata osade kaupa, või nii, et lehestik jääb alles. Kapsaste, peetide ja lehtpeetide hulgas on selliseid palju ja erinevates värvides. Salatisordid pakuvad samuti põnevaid värvitoone ja nende seas on nii kiiremini kasvavaid kui aeglasemalt valmivaid sorte. Mõnedel moodustub pea, mida kasutatakse tervikuna, mõnedel saab lehti tarvitada pikema aja jooksul ühekaupa. Rabarberilt lehti ja varsi regulaarselt ära lõigates saad pikendada tema kasutusaega. Maisi teiste taimede vahel ühekaupa kasvatades lisame peenrale kõrgust.
Väikesesse aeda võib valida ilupuude asemel hoopis viljapuid, mis on eriti kasulikud, kuna neil on püsiv välimus, õiteaeg ja viljaaeg. Kevadisel ajal õitsevad vaimustavalt kirsid ja õunapuud. Vali väiksemasse aeda madala- või keskmisekasvulisi sorte. Viljapuud kasvavad ka üsna edukalt päris pikka aega suurtes konteinerites. Veidi tülikad peenras on enda ümber juurevõsusid ajavad luuviljalised. Marjapõõsad on ilusad nii vara lehtides, õitsedes, kui ka marjadega ajal.
Ronitaimedest saab istutada lõunapoolsetele tugiseintele või võrestikele viinapuid. Kõrgekasvulised oad jõuavad suve jooksul kiiresti tekitada rohelise seina. Võrestike najal võib kasvatada samuti väikseid kõrvitsaid, pudelkõrvitsaid, kresse, rullkõrvitsaid või isegi kurke.
Paljud dekoratiivsed maitsetaimed kannatavad hästi pügamist ja nii saab neid tarbida ja nautida samaaegselt. Korrapäraselt võrseid näpistades hoiad taimed kompaktsed, soodustad uute lehtede ja õite arengut – nii pikendad taime kasvuaega. Kannikesed, kummel, kurgirohi ja saialill külvavad ennast tihti ise ning täidavad suve jooksul edukalt veidi tühjemaks jäänud kohti.
Toredalt õitsevaid maitsetaimi: kummel, kurgirohi, saialill, kannike, iisop, murulauk, tilli, pune, liivatee, kress, päevalilled. Kress kasvab kiiresti seemnest ja katab väga hästi igasugu auke ning talub pügamist.
Konteinerisse sobivad kõrgemad ja suuremad esiletõstmist väärivad taimed – viljapuud, baklazaanid, kabatsokid, kõrvitad, artisokk. Rõdukastidesse sobivad suvelillede vahele väga hästi roheliseks petersell ja salatid. Minu üheks lemmikkoosluseks on juba varakevadel aprillis välja istutatavad ja kerget külma taluvad väikeseõielised sarvkannikesed koos käharpeterselliga.
Kuidas valida?
Segaaeda planeerides ja söödavaid taimi valides on tähtsad mitu omadust:
- taimede maitseomadused
- välimus
- saagikus
- haiguse- ja kahjurikindlus
- kasvuaeg
Taimedele istutuskohti valides on hea arvestada saagi valmimisaega. Hajutada erineva valmimisajaga taimed terve peenra peale ilutaimede ja püsikutega segamini. Muidu tekib olukord, kus kogu samal ajal valminud saak saab söödud ja peenrasse jäävad suured tühjad laigud. Soovitada võib ka vältida väga mürgiste taimede kasvatamist segapeenardes. Lihtsalt igaks juhuks.
Valida võiks kompaktsemaid sorte, mis püsivad ise püsti ja ei hakka liialt laiutama. Vaba istutuse korral lase taimedel kasvada üksteise sisse.
Kuidas istutada?
Üheaastaseid kultuure võib istutada hajusalt püsikute kõrvale ja vahele. Kui taimed pärast saagikoristust likvideeritakse, siis peenrasse jäävad tühjad kohad ei hakka domineerima. Samuti on pika kasvuajaga taimed mugavad kasvatada. Veidi suurematesse vabadesse laikudesse ning madalamate taimede vahele saab ka seemneid külvata, kuid eelistada tasuks ettekasvatatud ning juba tugevaid taimi, siis ei kao nad juba olemasolevate taimede vahele ära. Kõrrelised taimede vahel lisavad õhulisust ja põnevust.
Tekkivad tühimikud saab uuesti täita istutades juurde noori ettekasvatatud taimi, neid valides kiiremakasvuliste seast – salatid, petersell, külvata kressi või saialille seemneid. Taimede ettekasvatamine võimaldab paremini ruumi ära kasutada ja jätta vähem tühjade kohtadega aega peenrasse. Mõned käharpeterselli taimed ja peasalatid võib asendustaimedena alati varuks hoida. Lehti kasvatatavaid köögivilju saab istutada varakevadiste sibullillede kohale, mis suure sooja saabudes on juba ära õitsenud. Korrapärasust saab toonitada sirgetesse ridade istutamisega või äärishekkidega.
Artikkel ilmunud ajakirjas “Kodukiri” aprillis 2013
Et aed hukka ei läheks…
Puhkus
Kesksuvi on kõige magusam aeg, kus ennast lõdvaks lasta. Puhkused, ärasõidud, ootamatud plaanid ja kohustustevabam elu on tihti suvekuude sisu. Juuli ja ka august on tavapäraselt kõige kuumemad kuud aastas. Siis armastatakse pikemalt kodust ära olla ning kohustustega ennast vähem koormata. Isegi, kui on plaanis puhata kodus, siis tahaks rohkem logeleda- kui näpud mullas tegemata töid teha- võiks olla nautimise ja puhkamise aeg. Seda on tihti lihtsam öelda, kui teha, sest juulikuu on taimede kohapealt ikkagi kasvamise kuu.
Rohimine
Juba täis kasvanud ja tihedamalt sisustatud peenardes on taimed suveks oma suuruse saavutanud ja kevadel varakult ära rohitud umbrohi ei jõua enam taimedega võistelda ning lillepeenardega ongi selleks ajaks tööd vähem.
Rohimisel on hea kasutada abiks väikest harki, mis aitab lihtsamalt umbrohtu koos juurtega kätte saada ja ka kobestab taimede ümbruses olevat mullapinda.
Muru
Põhiline mille peale kulub aega- on muru niitmine. Muru on aias väga hooldust vajav kujunduselement. Ilma pideva niitmiseta omandab kiirelt korratu väljanägemise ja siis ei saa kohe ühe korraga madalaks niita. Kindlasti jäävad puhkuse ajal vahele mõned niitmise korrad. Kesksuvel ei ole küll muru kasv nii kiire ja niita võib harvemini, kuid kui siiski on muru liiga pikaks kasvanud, siis peaks niitma tavapärasest 1- 2cm kõrgemalt. Hea niitmiskõrgus on 3 – 6 cm kõrguselt, arvestades, et kunagi ei tohiks muru niita rohkem, kui kolmandiku kuni poole võrra rohu pikkusest. Heasse korda saab pikaks kasvanud muru jälle, kui niita mõned korrad tihedamalt ja kõrgema kõrgusega, siis anda vahepeal aega kosumiseks ja seejärel niita tavapärase kõrgusega.
Kastmine
Kui igapäevaselt taimi suure hoolega kasta, siis muutuvad taimed neile antavast lisaveest kiirelt sõltuvaks ja kastmisest ilma jäädes kahjustuvad kiiremini. Kasta vaid vajadusel- ehk harjuta taimi harvema kastmisega, kuid siis anna vett rohkesti. Ainult peenra pealispinna kastmisel jääb juurestik maapinna lähedale ja sõltub rohkem neile antavast kastmisveest. Kui taimed ei ole liig tiheda kastmisega harjunud, sunnib see taimi kasvatama oma juured sügavamale, kust saab niiskust paremini kätte.
Multšimine
Peenraid võib hoolduse lihtsustamiseks multšida koorepuruga, multšikihi alla võib lisada veel kihi ajalehti. Multškate peaks olema küllaltki tihe 6- 10 cm kuid ulatuma taime juurekaelast veidi eemale, et ei lämmataks taimi. Multškate aitab säilitada niiskust, vähendada umbrohtumist, hoiab mulla jahedana, vähendab niiskuse aurustumist mullast.
Istutamine
Uusi taimi istutades tuleks kontrollida, et aiandist saadud pottides ei oleks tülikaid umbrohtusid ja eemaldada need enne istutamist. Enne on hea hoolikalt läbi mõelda, kus taim kasvama hakkab, millised on seal kasvutingimused- mullastik, valgus ja soojus. Õiges kohas ja sobivates tingimustes kasvav taim nõuab vähem inimese hoolitsevat kätt.
Mitte ainult puhkuse ajaks vaid ka kõikide aiahooldustööde vähendamiseks on abi korralikult läbimõeldud aiaplaani tegemisest, kus on arvestatud, et iga taim kasvab temale kõige sobivamas kohas. Kuiva ja päikest armastavad asuvad just päikesevalguses ning varjutaimed pimedamas pooles. Siis väheneb ka kordades kastmise ja hoolduse vajadus ning taimed saavad lihtsamini ilma kõrvalise abita hakkama.
Konteinerid
Rõdukastidesse ja konteinertaimedesse võib jätta puhkuse ajaks isetehtud kastmissüsteemi näiteks plastikpudelitest, mis on täidetud veega ja asetatud tagurpidi mulda, auk korgis nii, et kujuneb omamoodi tilkkastmissüsteem.
Aia planeerimisel:
- Planeeri vähem murupinda.
- Istuta taimed tihedamalt.
- Kasta harvemini, aga korraga rohkem.
- Istuta aeda ainult kasvu- ja valgustingimustega sobivaid taimi.
- Konteineritesse vali päikesepaiselistesse kohtadesse kuuma taluvaid ja vähest niiskust vajavaid paksulehelisi taimi. Rikkalikult õitsevad lopsakad taimed on suurema veevajadusega.
- Vähest hoolt vajavasse aeda vali heitlehiseid puid ja põõsaid- päästab rohimisest ja niitmisest, põõsastega on kõige vähem tööd ja nad saavad puhkuse ajal edukamalt üksinda hakkama.
- Ära soeta juurevõsusid ajavaid taimi.
- Kiviktaimlasse sobib istutada põõsaste ja okaspuude kääbusvorme. Ei vaja palju hooldust.
- Kõrrelised on peaaegu hooldusvabad, eriti vaesel ja liivasemal ning kuival pinnal. Vali puhmikutena kasvavaid, mitte risoomidega levivaid liike.
- Turbaaaed on hoolduse suhtes lihtsam, turvas seob endaga vett mida jätkub isegi põuaperioodi üleelamiseks. Turbaaias on vähe umbrohtu, kuna paljud ei suuda happelises mullas kasvada. Sealt on neid ka lihtne eemaldada.
- Veesilma asemele planeeri aeda väike anum või kividega veeelement, mitte väike ja madal aiatiik.
- Arukas maa planeerimine ja jagamine kergendab edasist hooldust.
- Planeeri oma aed nii, et oleks võimalik jätta aeda rohkem materjali, kui sealt ära visata.
- Enne puhkusele minekut:
- Toesta kõrgeks kasvavad nõrgemate vartega püsikud ja raskete marjadega põõsad juba enne puhkusele minekut. Siis ei vaju lilled ja põõsad ootamatult üksteisele selga ja ei lämmata teineteist.
- Konteinertaimedele tasub muretseda kastmissüsteem, mis hoiab mulla pikemalt niiske ja tõsta väiksemad potid enne puhkusele minekut varjulisemasse kohta.
Kiirelt korda peale puhkust:
Puhkuselt tulles leiame tihti aias eest pildi, kus siin- seal peenrast turritamas heinakõrred, õitsemise lõpetanud õietutid ja vabadesse kohtadesse ilmunud umbrohud. Kui peenrad on piisavalt lopsakad ja tihedalt taimedega täidetud, siis umbrohi ei pääse hästi kasvama. Kui on olemas õitsvad aktsenttaimed, siis jäävad ka mõned naadid rohelises massis märkamatuks.
- Liiga pikaks veninud lilled lõika tagasi.
- Hea ja värske mulje saab kiiresti, kui puhastada umbrohust ja prahist peenra äärepoolsed alad. Lõika ära kuivanud lehed ja õitsenud õietutid. Korratuks teeb aia väljanägemise ka tuulega põõsaste alla kogunenud kuiv aiapraht ning äraõitsenud õied.
- Lõika värskelt peenraservad.
- Lõika kiviplaatide ja sillutise ning müüride servadesse jäävad kõrgemad murututid.
- Näpista rooside äraõitsenud õied- ergutab taimi uuele õitsemisele.
Peenraserva lõikamine:
- Pane peenraserva otstesse tokid ja sea endale nööriga ette sirge joon, mille järgi lõigata.
- Lõigata saab terava labidaga või peenraserva kantimiseks mõeldud tööriistaga.
- Liigu tööriistaga mööda nööri ja lõika ülekasvanud murukamar sirge joonega.
- Rohi peenrast välja üleliigsed mururibad.
- Kui tööd teha regulaarselt on sissekasvanud muruosa väiksem ja on vaja vaid anda uus sirge joon peenrale. Lõigata saab edukalt ka kaarjooni.
- Peenra mullapind vahetult serva ääres jääb murupinnast madalam.
Artikkel on ilmunud ajakirjas “Kodukiri” 2010 juulikuus.
Kas sul on ka häid nippe, mis aitavad aeda korras hoida väiksema vaevaga? Siia võib julgelt jagada…
Mis toimus juulis eelmisel aastal – saab ka järgi vaadata…
Mullast ja peenravaibast…
Lugesin hiljuti Aino Möldri raamatut “Haljasalade kasvupinnased ja multšid”. Lisaks paljule muule kasulikule infole oli mul heameel lugeda ka spetsialisti kirjutatud peatükki peenravaiba või peenrakanga kasutamise miinustest multšikihi all.
See on meetod, mis aiapidajate ja hulgas juba aastaid kirgi kütnud. Osad on tulised pooldajad, osad tulised vastased. Kas ikka on hea ja kas ikka saab umbrohuvaba aia? Siinkohal tsiteeriksin peatükki raamatust. Võibolla aitab kellelgi otsuseid teha…
Mina oma aias samuti peenravaipa ei kasuta, kuid uue istutusala rajamisel panen multsikihi alla kihi ajalehti… ja arvan, et olen leidnud enda jaoks sobiva meetodi.
Peenravaiba kasutamine multšikihi all.
Taimestikuga istutsualade multšimisel orgaanilise multšiga ei ole soovitatav laotada multši alla peenaravaipa. Kuigi usutakse, et peenravaip on heaks abivahendiks umbrohtumise ärahoidmisel, näitab tegelikkus midagi muud. Peenravaiba kasutamisel esinevad järgmised probleemid.
- Peenravaip ei hoia ära juurumbrohtude teket. Need tungivad peenravaibast läbi, kuid nende kättesaamine läbi peenravaiba on võimatu.
- Peenravaiba all tekib sageli anaeroobne keskkond, millega kaasneb mikrofloora muutumine juurte piirkonnas ning sedakaudu ka mulla roiskumine.
- Peenravaip põhjustab vee kondenseerumist multsi ja kasvupinnase vahel, mistõttu mitmeaastastel taimedel (eelkõige puittaimedel) areneb pindmine juurestik.
- Peenravaip takistab väetiste viimist kasvupinnasesse.
- Avaldumata jääb multši kavupinnast parandav mõju, kuna humifitseerunud multšimass ei saa seguneda kasvupinnasega.
Eeltoodud põhjustel eemaldatakse varem paigaldatud peenravaip sageli istutusalalt. Umbrohujuurtega läbikasvanud peenravaiba kättesaamine ning selle all olnud kasvupinnase korrastamine on aga tülikas ning aeganõudev töö. Kui kasutatakse mineraalseid multsše , on peenravaiba kasutamine erinavate kihtide segunemise vältimiseks paratamatu.
Aino Mölder
Raamatust „Haljasalade kasvupinnased ja multšid“ Luua 2012
