Aiakujundus | Aiaidee - ideed, nõuanded ja õpetused Sinu aia kujundamiseks.

Postitused teemal: Aiakujundus

Muru rajamisest lihtsalt ja loogiliselt

märts 23, 2015 Evely Kirjuta esimene kommentaar

Muru – tundub lihtne, kuid vaatamata oma lihtsale väljanägemisele on ilus murulapp väga töömahukas ning ideaalselt tiheda muruplatsi rajamine õnnestub harva.

Seepärast võiks endalt küsida, kas alati on vaja ideaalset nn. Inglise muru või sobib ka veidi ebaühtlasem roheline niidetav plats? Kas alati on ikka vaja kulutada aias tunde niites, väetades, õhutades, riisudes, kastes, umbrohte välja kaevates – kui järgmisel päeval, kui me lõpetame – elab loodus ikka oma elu – alustab tasahilju, kuid järjekindlat – tuul pillutab umbrohuseemneid laiali, päike kuivatab, pikad vihmad toovad liigniiskust, varjud teevad kasvu hõredaks ja muru samblaseks.

Miks meile muru?

Muru toob aeda vaheldust ja avarust ning laseb värvilistel lillepeenardel paremini mõjule pääseda. Muruplats loob sobiva pinna mängimiseks ja pelgalt vastniidetud muru üksi teeb aia väljanägemise korrastatuks.

Muru rajamiseks vajalikud tingimused.

Muru armastab päikest, seetõttu tuleks valida päikesepaisteline või poolvarjuline koht. Päris varjus jääb muru väga hõredaks ja sammaldub, seal võiks kasutada pigem pinnakattetaimi või madalaid püsililli.
Pinnas peaks olema viljakas, kuid kergesti vett läbilaskev. Muru ei taha kasvada happelisel pinnal.
Märjas ja hapus pinnases ning liigvarjus võtab võimust sammal, kevadeti on palju surnud laike ja murus hakkavad kasvama seened.
Liiga liivasel, kuival ja toitainetevaesel pinnal kuivab murukamar suvel läbi ja muru kolletub kergesti.
Kasvumulla kiht peaks olema piisavalt paks, ca 20 cm. Kui mullakiht on liiga õhuke – on kastmisvajadus suurem ja toitaineid vähe. Mulla huumuskiht võiks olla kogu muru osas ühepaksune.
Mullas ei tohiks olla kahjulikke keemilisi ühendeid.

Millest alustada?

Tasanda maapind ja eemalda kõik umbrohujuured. Anna pinnale u 1-2% väike kalle hoonetelt äärealade poole. Nii teki murupinnale kohti, kuhu vesi või jää saaksid jääda pikalt seisma ja kahju tegema. Ideaalset mulda on tihti raske leida, mullaolude parandamiseks lisa kergetele muldadele raskemat huumusmulda, turvast või savikat mulda ning raskematele muldadele turvast või turbakomposti ja jämedamat liiva. Sega pinnased omavahel, et struktuur oleks ühtlane. Mulla pealmine kiht peab olema peenelt sõmer, ilma kivideta ja kobestatud, see võimaldab seemnetele ühtlast külvi.

Enne muru külvamist kasta ja tihenda pinnast. Peale seda jäta plats paariks nädalaks seisma, et umbrohuseemned saaksid idaneda. Seejärel rohi umbrohi välja, sega pinnase pealmine kiht ning jäta uuesti seisma. Sama protseduuri võib korrata mitu korda, et muld saaks võimalikult umbrohuvabaks.

Muru külv.

Muru külvamiseks on kõige sobivamad ajad varakevad ja hilissuvi. Suve teisel poolel tehtud külvid on rohkem kaitstud umbrohtumise eest.
Sega seemnesegu enne külvamist kindlasti uuesti läbi, sest erinevate liikide seemned on erineva raskuse ja suurusega ning seemned ei pruugi olla ühtlaselt segunenud.
Külva tuulevaikse ilmaga. Jaga seemnesegu kahte ossa ja külva muruplats üle 2 suunas.
Liiga tihedalt külvamine ei taga tihedat muru vaid on pigem kahjuks. Õiget külvinormi on lihtne kontrollida – olenevalt seemne suurusest ( seemne suurus oleneb liigist) peaks näpuotsa-suurusele pinnale sattuma 3-6 seemet.
Rehitse seeme mulda. Külvi võid katta õhukese liiva või turba multšikihiga. Muruseeme ei tohiks jääda sügavamale kui 1 cm.
Rulli kogu pind üle. Rulliga üle käimine annab seemnele parema kontakti maapinnaga ja nii tärkab seeme kiiremini ja ühtlasemalt. Peale rullimist ei tohiks platsil enam kõndida.

Kas kasta ja kuidas kasta?

Vastselt külvatud muruseemne kastmisvajaduse kohta on erinevaid teooriaid.
Kui kastma ei hakka kohe peale külvamist, siis seeme võtab niiskuse mullavarudest ja kasvatab oma juure sügavamale ning moodustub ilus ja tugev juur. Kuid kui siis tuleb vihma on vaja peale seda jälgida, et noor muru nüüd enam läbi ei kuivaks.

Teine teooria ütleb, et seemne edukaks tärkamiseks on vaja igal juhul kasta – 1 – 2 korda päevas. Seni kui muru on kasvanud piisavalt tugevaks ja saab hakkama ilma toetava veeta.
Oma kogemusest olen märganud, et taimed harjuvad oma tingimustega. Kui sa kastad neid kogu aeg, siis nad vajavadki rohkem vett. Kui sa pikendad veidi vahesid kuid jälgid, et kuivus ei oleks hukutav, siis lisavee vajadus väheneb tunduvalt. Kastes peaks pinnas märjaks saama umbes 10 cm sügavuselt

Millal niitma hakata?

Esimene niitmine tehakse, kui muru on 6-8 cm kõrgune ja lõikekõrguseks tuleb valida 4-5 cm, et taimed hakkaksid hargnema ja pind muutuks tihedamaks. Seda ei ole hea teha väga kuuma ja päikeselise ilmaga. Edaspidi hoitakse muru korrapäraselt niites 3-5 cm kõrgusena. Umbes 1-2 cm kõrgemalt niidetakse varjulistes kasvukohtades ja põuasel ajal.
Ühe niitmisega tohib maha niita kolmandiku kuni pool murulible kõrgusest. Muru kasvamise kiirus ja niitmise vahed sõltuvad väga ilmastikust. Suvel niidetakse tihedamalt, hiljem harvemini. Liig sage niitmine on kahjulik ja põuaperioodil ei tohi madalalt niita. Kõige enam kahjustab hästi madal ja harv niitmine.
Inglise murult tuleks muruniide kokku koguda, taluaia muru puhul ei ole see vajalik, kuid märja või kastese muruniite kogumike all võib taimkate hävineda. Muruniite võib jätta maha, kui see on umbes 2cm pikk, siis kõduneb see muru vahele ära ning annab mulda toitaineid.

Kevadisi muruhooldustöid juba olemasolevale murule:

Kevade poole jälgida, et murule ei tekiks jääkoorikut. Kahju teevad ka lumisel ja porisel ajal sissetallatud rajad.
Muru riisutakse kevadel, kui muld on juba tahenenud. Liiga märjal murul pole soovitav talluda.
Kevadine muru õhutamine vähendab sambla tekkimise võimalust.
Sammal tekib murusse, kui seal on kõrreliste kasvuks ebasobivad kasvutingimused, ebapiisav või ühekülgne väetamine, liigniiskus, kuivus, vari, liiga madal niitmine ja regulaarne niite mahajätmine. Samblatõrjevahendid hävitavad sambla, kuid ei kõrvalda põhjust.
Kevadel ja suve esimesel poolel toidetakse muru kiiretoimeliste lämmastikku sisaldavate väetistega, mis soodustab kiiret kasvu, sügisel ei tohiks lämmastikkurohket väetist kasutada.
Kevadel antakse väetist, kui ööpäevane keskmine temp on tõusnud vähemalt üle 5 kraadi, muru on alustanud kasvamist ning on täiesti roheline.
Võib valida ka kaasaegsed pikaajalise toimega mineraalväetised, mis annavad toitaineid mitu kuud järjest. See teeb muruhoolduse lihtsamaks ja vähem töömahukaks.
Väetist ära puista märjale murule, siis väetisegraanulid jääved murulible külge kinni ja kõrvetavad taime. Kindlasti kasta peale väetise külvamist seni, kui see on sulanud. Erinevad väetised sulavad erineva kiirusega.
Võimalus on ka murupinnale väetiseks laotada orgaanilist kompostmulda. Seda tehakse koos õhustamisega.
Ühtlase murulapi parandamisel on oluline kasutada sama muruseemnesegu, mida kasutati külvamisel, muidu jäävad murusse üldisest foonist erinevad laigud.

Loe lisaks ka https://www.aiaidee.ee/pugatud-muru-asemele/

Lugu on ilmunud ajakirjas “Aed” 2014 aastal.

Värsket rohelist oma aiast. Kuidas planeerida?

märts 05, 2013 Evely Kirjuta esimene kommentaar

Oma ürdipeenar või köögiviljaaed, ise kasvatatud söögitaimed – peagi saabuv hooaeg innustab kindlasti paljusid aiaomanikke veidi värsket lauale ka ise kasvatama ja mõtlema, kuhu, kus ja kuidas?

Paar marjapõõsast, salatipeenrad või väikese ürdiaia nurgakese annab peaaegu igasse aeda ära mahutada. Kel ruumi vähe võib piirduda terrassil pottides või kastides lillede asemel toidutaimede kasvatamisega. Ürditaimed on meeldiva lõhnaga ja silmale ilusad vaadata. Toidutegijatele on ürdiaed ka uute maitsete katsetamiseks ning tore paik kiiresti kättesaadavate lisandite ja kaunistuste tarbeks.

Kui kogemus taimede ja aiandusega on väike, siis esialgu tasubki kätt proovida ürditaimede ja lihtsamate söögitaimede kasvatamisega. Kombineerides püsikutaimi ja seemnete külvamist, saab kokku ka üsna säästliku eelarvega söödava peenra. Alguses tasuks vältida taimi, mis nõuavad pikemaajalist ettekasvatamist – kuid kogemuste ja oskuste kasvades võib ka keerulisemate tegevuste juurde asuda.

Toas seemneid ette kasvatades, kipub tihti olema liiga vähe valgust ja liiga palju sooja ning taimehakatised kipuvad välja venima. Nii jõuavad vahel osad taimed juba sooja ilma oodates, õue istutamise ajaks, hukka minna.

Kui oled alles alustamas taimede kasvatamisega, siis kergem on tegutseda ajal, kui muld õues on juba nii piisavalt soojenenud, et mitmeaastaseid ürte saab kohe peenrasse istutada ja salatitaimed, maitseroheline ning kiiremakasvulised üheaastased lilled kannatavad juba õue peenrale külvata.

Tavapäraselt saabuvad sellised ilmad meil maikuus. Kuid erandeid on alati. Lihtne on meeles pidada, et enamus taimi saavad areneda, kui ööpäeva keskmine soojus on üle 5 soojakraadi. Üllatuslike öökülmade vastu saab taimi kaitsta katteloori laotamisega peenrale.

Kuidas plaane seada?

Planeerimise juures on hea läbi mõelda:

Kui palju mul on selle jaoks ruumi

Tihti väiksemas aias pole mõeldav, et saab sealt varuda saagi kogu talveks, aga sobivaid taimi salati ja tee sisse panemiseks ning laua kaunistamiseks ja lõhnastamiseks saab kasvatada ka väiksel pinnal.

Kui palju mul on aega taimede eest hoolitseda?

On oluline arvestada palju aega ja soovi on end aiale pühendada. Olenevalt tarbeaia iseloomust – kas kasvatada rohkem püsikuid või üheaastaseid taimi, valida lihtsamaid või keerulisemaid liike – on peenarde hea väljanägemine sõltuvuses sinna pühendatud ajast.

Kui palju ma sooviksin saada saaki?

Siin on kindlasti olemas seos – mida rohkem saaki, seda rohkem on vaja aega ja ruumi.

Kuhu planeerida ?

Igapäevaselt vajaminevaid ürditaimi võib ka juba olemasolevasse aeda ära mahutada. Siis planeerides ürte ja rohelist köögivilja püsilillepeenrasse teiste taimed vahele. Sellisel juhul on soovitav kasutada kogu peenras orgaanilist väetist või lisada taimede toitmiseks kompostmulda.

Suurem töö on rajada söödavate taimede tarbeks eraldi aiaosa, kus võib neid kasvatada korrapärastes peenardes, kujundada mustreid aiateede, hekkide ja värvidega kombineerides või sobitada taimed vabakujuliste gruppidega peenardesse.

Parim koht maitse- ja ravimtaimedega aiaosale on tuulte eest varjus päikesepaisteline kasvukoht. Ala on hea ümbritseda heki, müüri või ronitaimedega.

Mugav on rajada söögitaimedega aiaosa köögi lähedale, siis on värsked taimed alati lähedalt võtta. Plaane seades tuleks mõelda, milliseid taimi rohkem tarvitatakse ja neile varuda rohkem ruumi. Mingi aiaosa võiks jätta ka uute ja põnevate taimede katsetamiseks. Uute sortide seas on palju erinevaid kirjute ja värviliste lehtedega sortide taimi. Kõige uuemaid ja haruldasemaid sorte saab tihti hankida vaid seemnetena.

Kui aias on vähe ruumi- saab ürte kasvatada pottides või hoopiski ka rõdul või terrassil lillekastides. Ürdid pole nii värvikirevad kui lilled, kuid nende seas on väga erinevate huvitavate lehevärvustega ja hea lõhnaga taimi.

Paber ja pliiats.

Planeerimise ajal on hea oma plaanid ja mõtted üles joonistada. Paberil tekib ülevaade kui palju on ruumi ja mis sinna õieti ära mahub. Mida vähem omad kogemusi, seda väiksema maatüki ja vähemate taimedega on mõistlik alustada

Ürdiaed areneb kogu aeg koos oma peremehega, nii kuidas arenevad vajadused ja maitseeelistused. Peenardega askeldamist on hea võtta kui pidevalt muutuvat ning arenevat loomingulist protsessi.

Mis taimi valida ?

Maitsetaimede hulgas on ühe- ja kaheaastaseid taimi ning püsikuid. Ürditaimed on enamuses vähenõudlikud, leplikud mullastiku ja hoolduse suhtes. Suurem osa ürte vajab päikeselist kohta ja hea drenaažiga mitte liiga rammusat pinnast. Maitsetaimed ei vaja palju väetamist. Mõned rammusamat mulda vajavad liigid on: karulauk, palderjan, varemerohi, kikkaputk, piparmünt, mädarõigas, hapuoblikas, murulauk.

Taime kasvukoha nõudmisi saab ka aimata tema välimuse järgi – hallikate, kõvade või nahkjate lehtedega taimed vajavad täispäikest ja kuiva pinnast. Näiteks: piparrohi, basiilik, majoraan, portulak, kummel, tüümian, iisop, lavendel, aedsalvei, pune, koirohi, aedruut, liivatee, sidrunpuju. Laiade roheliste ja pehmete lehtedega taimed aga taluvad poolvarju. Näiteks lõhnav varjulill, karulauk, taliportulak, aedtill, kurgirohi, kress, koriander, põld-võõrkapsas, petersell, aed-harakputk, estragon, apteegitill, leeskputk, murulauk, lehtküüslauk, sidrunmeliss, talisibul, kikkaputk, palderjan, piparmünt, hapuoblikas.

Kui peenrad on maja lähedal ja tahaks, et aed näeks kogu aeg ilus välja, siis tasub istutada püsimaitsetaimi ja üheaastasi segamini. Nii ei teki olukorda, et peenramaa jääb millalgi täiesti tühjaks. Ära söödud salatite asemele võib külvata uued ja kiirekasvulised salatid või söödavad lilled. Näiteks põld-võõrkapsast e. rukola salatit, kurgirohtu, saialille, kummelit, suurt mungalille, koriandrit.

Enamus kodumaise päritoluga liike võib külvata otse avamaale ja nad ei ole väga külmakartlikud. Varast külvi taluvad aedtill, petersell, saialill, kurgirohi, aed- harakputk ja köömen.

Igale taimele tuleb leida sobiv koht. Enamik ürte pärineb lahjadelt ja suhteliselt toitainetevaestelt ja mitte liiga niisketelt muldadelt. Märga mulda soovivateks eranditeks on jahedama kliimaga ja niisketelt aladelt pärit taimed. Näiteks: karulauk, palderjan, varemerohi, kikkaputk, piparmünt, mädarõigas, hapuoblikas ja murulauk.

Samuti on erinev nõudlikkus valguse suhtes. Varju vajavad lõhnav varjulill, karulauk, merisalat, taliportulak. Varju taluvad petersell, aed harakputk, aedmonarda, mesiputk.

Hooldus

Mitmeaastased ürditaimed vajavad kevadel ja suvel kärpimist, et ergutada noori kasve kasvama. Korrapärane lehtede ja võrsete näpistamine hoiab taimed vormis ja kompaktsed. Äraõitsenud õisikud lõigatakse, kui ei soovi seemneid saada. Õisikute lõikamine lihtsustab ka hooldust – taim külvab muidu valminud seemned ja järgmisel hooajal tärkavad kõik liigid segamini.

Rohimine on hoolduse juures kõige suurem töö. Tugevama kasvuga taimede ümber võib umbrohtumise ja hioolduse vähendamiseks katta pinna õlemultsiga.

Maitsetaimede kasvamist võivad segada ka haigused ja kahjurid. Taimed on tugevamad, kui neil on sobiv kasvukoht ja head kasvutingimused. Ürdiaias ei ole soovitav kasutada keemilisi tõrjevahendeid – seega tuleks hakkama saada keskkonnasõbraliku kahjuritõrjega. Taimsed leotised- kõrvenõgesest, põldosjast, soolikarohust, küüslaugust, sibulast või mädarõikast, millega pritsitakse kahjurite korral. Rohelise seebiga pritsimine. Teod saab väikestelt pindadelt hommikul kastega ja peale vihma käsitsi ära korjata.

Taimede istutamisel on hea arvestada ka sobivaid naabreid, mis oma lõhna ja juurte eritiste kaudu peletavad kahjureid. Näiteks küüslauk peletab maasikakahjureid, leeskputke lehed peletavad mutte. Aed-liivatee, salvei, piparmünt ja basiilik mõjuvad peletavalt kapsaliblikatele. Aedtill, sibulad, küüslauk ja porrulauk kaitsevad porgandit porgandikärbse eest, porgand tõrjub sibulakärbest, aed- piparrohi tõrjub oa lehetäisid. Küüslauk aitab rooste- ja jahukasteseente vastu, koirohi kaitseb sõstraid rooste eest.

Kui mõned taimed haigestuvad, siis tuleks need põletada, ülejäänud orgaanilised jäätmed sobivad hästi komposteerimiseks. Külvamisel tasub kasutada alati uuemaid või haigustele vastupidavaid sorte. See teeb edaspidise hoolduse palju lihtsamaks. Tähtis on ka õige külviaja valik.

Artikkel on ilmunud ajakirjas ” Aed” 2013 märtsikuus.

Kuidas mujal maailmas kasutatakse tarbetaimi hoopis laiemalt ka linnahaljastuses – loe siit.

Loe ka artiklit: Aedviljad aias – iluks ja söögiks.

Söök ja lilled

november 12, 2013 Evely Kirjuta esimene kommentaar

Aprillis on aeg käes, kus viimasedki lumeriismed on sulanud ja aiaomanikud käivad oma valdustes ringi, et talve jooksul kogunenud ideid ja mõtteid teoks tegema hakata. Järjest rohkem on kuulda soove, et soovitakse lisaks lilleilule ka veidi toitu kasvatada. Väiksemates linnaaedades on tihti ruumiga kitsas käes, kuid alati on hea natuke salatit, maitserohelist ja miks ka mitte värsket köögivilja oma aiast käepärast võtta.

Äärelinnade vanemates aedades oleme harjunud nägema peenraid, marjapõõsaid ning viljapuid. Nooremates aedades ja uuemates elurajoonides on sageli aiad vaid ilutaimede päralt.

Segaaed või segaistutused e. ‘toidutaimede ja ilutaimede koos kasvatamine on üks viis kuidas ühendada ilu – ja tarbeaeda väikestel pindadel nii, et mõlemaid korraga kasvatada saaks. Sellisel viisil pääseb väikeses aias eraldi peenramaad rajamisest. Toredad on nii üheaastased segapeenrad, köögiviljad püsikute vahel kui ka suuremad konteinerid segaistutustega.

Linnas toidu kasvatamise kohta on kuulda ka kahtlevaid seisukohti. Rääkida võib õhusaastest, kuid ise me ju siin elame ja hingame sedasama õhku. Võrreldes poest söögi ostmisega saame aga valida millega taimi väetame ja pritsime. Looduslike valikutega saame selle keemia osakaalu vähendada, kasutades pritsimisel taimeleotisi, umbrohtumise vastu võideldes rohimisega ja väetisena kasutades kompostmulda.

Linnas kasvatavate söögitaimedesse talletuv saaste mõõdeti ära Linnalabori poolt 2008 aastal ja sellel teemal kirjutatud raamat „ Söödav linn“ on olemas nii paberväljaandena ning saab ka lugeda internetist http://issuu.com/linnalabor/docs/soodav_linn

Kuhu istutada?

Tarbetaimed eelistavad kasvamiseks enamuses ikkagi päikesepaistelisemat ja tuulevarjulisemat kasvukohta. Hea on ka need aiaosad, mis autode parkimisplatsile ja sõiduteele lähemal asuvad jätta vaid ilutaimede päralt ning kasutada söögitaimede jaoks rahulikumat tagaaia ruumi. Kui ilutaimede peenrad on juba olemas, siis saab olemasolevate taimede vahele tühjematesse kohtadesse või veidi taimi ümber paigutades ja nende vahele ruumi tekitades valida toidutaimede jaoks sobivaid auke. Hea on valida kohad püsikute vahel ja jätta puude ning põõsaste alused ilutaimedele. Suuremates peenardes kasutada peenra äärtele lähemaid kergemini ligipääsetavaid asukohti.

Mida istutada?

Paljud köögiviljad ja maitsetaimed on väga kaunid oma väljanägemiselt, värvikate lehtede või kirevate õitega. Samuti on toidutaimede seas palju huvitava lehestruktuuri ja põnevate viljadega taimi. Kasvatades koos ilu- ja söögitaimi saab rajada väljapaistvaid kooslusi. Lisandub ka uudsuse moment-igal kevadel saab toidutaimede kohtadesse istutada uudistaimi ja teistsuguseid sorte nii peenarde väljanägemisega katsetades ja värvigammat vahetades.

Palju on aretatud uusi sorte erksate lehe ja viljade värvidega. Samuti on köögiviljade seas väga erinevat rohelise tonaalsust. Esindatud on kollakad, hallid, erksad heledad ja tumedad rohelised toonid. Paljud köögiviljataimed on väärt kasvatamist juba ainuüksi selle pärast, et nad näevad hiiglama uhked välja. Lisaks sobivaid naabreid valides saame vähendada kahjurite ja haiguste ohtu.

Ilusa lehevärviga on – kapsad, lehtkapsad ja salatid, salveid, punaselehised peedid, lehtpeedid, spargelkapsad, lillkapsad, basiilikud.
Koheva ja ilusa lehestruktuuriga – käharpetersell, lehtkapsad, lehtpeedid, artišok, lillkapsad, spargelkapsad, salveid, salatid, rabarber, porgandid
Ilusate õitega – murulauk, oad, mungalill, kartul, till, maapirn, apteegitill,
Erksate viljadega – lehtpeet, lillkapsa värvilised sordid, oad, kõrvits, rullkõrvits e. kabatšokk, baklazaan, tomatid, kapsad.
Pinnakatteks sobivad – metsmaasikas, suur mungalill e. ‘kress, aed- liivatee

Osad köögiviljad valmivad pikka aega ning on ilusad kogu hooaja vältel – nende muutuvad värvid ja areng toovad aeda vaheldust. Võiks valida taimi, mille vili juba arenemise ajal näeb tore välja, neid saab korjata osade kaupa, või nii, et lehestik jääb alles. Kapsaste, peetide ja lehtpeetide hulgas on selliseid palju ja erinevates värvides. Salatisordid pakuvad samuti põnevaid värvitoone ja nende seas on nii kiiremini kasvavaid kui aeglasemalt valmivaid sorte. Mõnedel moodustub pea, mida kasutatakse tervikuna, mõnedel saab lehti tarvitada pikema aja jooksul ühekaupa. Rabarberilt lehti ja varsi regulaarselt ära lõigates saad pikendada tema kasutusaega. Maisi teiste taimede vahel ühekaupa kasvatades lisame peenrale kõrgust.

Väikesesse aeda võib valida ilupuude asemel hoopis viljapuid, mis on eriti kasulikud, kuna neil on püsiv välimus, õiteaeg ja viljaaeg. Kevadisel ajal õitsevad vaimustavalt kirsid ja õunapuud. Vali väiksemasse aeda madala- või keskmisekasvulisi sorte. Viljapuud kasvavad ka üsna edukalt päris pikka aega suurtes konteinerites. Veidi tülikad peenras on enda ümber juurevõsusid ajavad luuviljalised. Marjapõõsad on ilusad nii vara lehtides, õitsedes, kui ka marjadega ajal.

Ronitaimedest saab istutada lõunapoolsetele tugiseintele või võrestikele viinapuid. Kõrgekasvulised oad jõuavad suve jooksul kiiresti tekitada rohelise seina. Võrestike najal võib kasvatada samuti väikseid kõrvitsaid, pudelkõrvitsaid, kresse, rullkõrvitsaid või isegi kurke.

Paljud dekoratiivsed maitsetaimed kannatavad hästi pügamist ja nii saab neid tarbida ja nautida samaaegselt. Korrapäraselt võrseid näpistades hoiad taimed kompaktsed, soodustad uute lehtede ja õite arengut – nii pikendad taime kasvuaega. Kannikesed, kummel, kurgirohi ja saialill külvavad ennast tihti ise ning täidavad suve jooksul edukalt veidi tühjemaks jäänud kohti.

Toredalt õitsevaid maitsetaimi: kummel, kurgirohi, saialill, kannike, iisop, murulauk, tilli, pune, liivatee, kress, päevalilled. Kress kasvab kiiresti seemnest ja katab väga hästi igasugu auke ning talub pügamist.

Konteinerisse sobivad kõrgemad ja suuremad esiletõstmist väärivad taimed – viljapuud, baklazaanid, kabatsokid, kõrvitad, artisokk. Rõdukastidesse sobivad suvelillede vahele väga hästi roheliseks petersell ja salatid. Minu üheks lemmikkoosluseks on juba varakevadel aprillis välja istutatavad ja kerget külma taluvad väikeseõielised sarvkannikesed koos käharpeterselliga.

Kuidas valida?

Segaaeda planeerides ja söödavaid taimi valides on tähtsad mitu omadust:

taimede maitseomadused
välimus
saagikus
haiguse- ja kahjurikindlus
kasvuaeg

Taimedele istutuskohti valides on hea arvestada saagi valmimisaega. Hajutada erineva valmimisajaga taimed terve peenra peale ilutaimede ja püsikutega segamini. Muidu tekib olukord, kus kogu samal ajal valminud saak saab söödud ja peenrasse jäävad suured tühjad laigud. Soovitada võib ka vältida väga mürgiste taimede kasvatamist segapeenardes. Lihtsalt igaks juhuks.

Valida võiks kompaktsemaid sorte, mis püsivad ise püsti ja ei hakka liialt laiutama. Vaba istutuse korral lase taimedel kasvada üksteise sisse.

Kuidas istutada?

Üheaastaseid kultuure võib istutada hajusalt püsikute kõrvale ja vahele. Kui taimed pärast saagikoristust likvideeritakse, siis peenrasse jäävad tühjad kohad ei hakka domineerima. Samuti on pika kasvuajaga taimed mugavad kasvatada. Veidi suurematesse vabadesse laikudesse ning madalamate taimede vahele saab ka seemneid külvata, kuid eelistada tasuks ettekasvatatud ning juba tugevaid taimi, siis ei kao nad juba olemasolevate taimede vahele ära. Kõrrelised taimede vahel lisavad õhulisust ja põnevust.

Tekkivad tühimikud saab uuesti täita istutades juurde noori ettekasvatatud taimi, neid valides kiiremakasvuliste seast – salatid, petersell, külvata kressi või saialille seemneid. Taimede ettekasvatamine võimaldab paremini ruumi ära kasutada ja jätta vähem tühjade kohtadega aega peenrasse. Mõned käharpeterselli taimed ja peasalatid võib asendustaimedena alati varuks hoida. Lehti kasvatatavaid köögivilju saab istutada varakevadiste sibullillede kohale, mis suure sooja saabudes on juba ära õitsenud. Korrapärasust saab toonitada sirgetesse ridade istutamisega või äärishekkidega.

Artikkel ilmunud ajakirjas “Kodukiri” aprillis 2013

Terrassid ja rõdud lilleliseks

november 26, 2013 Evely Kirjuta esimene kommentaar

Suur suvi on kätte jõudnud ja esimesed kevadel pottidesse istutatud külmakindlad võõrasemad jõuavad juunis välja venida ning hoolimata hilisest kevadest oma värskuse kaotada. Mida istutada konteineritesse rõdudele ja terrassidele, et see oleks uus ja värske ning samas vähenõudlik? Ehk kuidas oma elu lilledega hubasemaks teha ?

Mida põnevat võiks rõdu- ja terrassikonteineritesse istutada?

1. Segaistutused

Päris huvitavaid kombinatsioone saab tekitada, kui konteinerisse on lilled istutatud segamini köögiviljade ja maitsetaimedega. Paljud maitsetaimed on hästi vastupidavad ja lopsaka kasvuga. Erinevat tooni rohelised lehed aitavad lilleõitel paremini välja paista ja särada.

Minu söödavad lemmikud koos õitsevate lilledega kasvama ja neile taustatoone andma on käharpetersell, madalakasvuline till, erinevad salatid ning madalakasvuline rõdutomat. Ka erinevate lehevärvidega kapsastega saab luua põnevaid kooslusi.

Samuti on toredad erinevad erksavärvilised lehtsalatid, põldvõõrkapsas e. Rukola ning kapsad. Lisades maitsetaimi istutustesse on taimede suureks kasvades sealt hea võileiva peale värskeid lehti ampsata.

Kõrrelised konteinerites – on samuti vähesemat hooldust vajav valik. Päikese kätte ja palavasse kohta vali hallikate ja peenete lehtedega kuivust ning päikest armastavad liigid – stepirohi, igihaljas kaerand. Poolvarjulistesse kohtadesse vali kuuma päikest mitte armastavad liigid – näiteks tarnad.

Sukulendid – kuumadel ja lõunapoolsetel terrasidel ning rõdudel võib tavapäraste rõdulillede asemel kasutada troopilisi sukulente e. turdtaimi. Neid oleme tavapäraselt harjunud nägema toalilledena.

Liike, mis sobivad sisustama suvekonteinereid:

Aaloede (Aloe) perekonda kuuluvad liigid
Agaavid ( Agave)
Havortiad (Haworthia )
Kalanhoed (Kalanchoe)
Kestvikud ( Aeonium )
Turdlehed (Crassulaceae)
Soomuslehikud (Echeveria)

Eraldi lisaksin siia ka veel Tõlvpuud (Cordyline ) nt. Lõuna – tõlvpuu (Cordyline australis), mille punaselehised sordid on väga efektsed nii suvel konteinertaimena, kui talvel toalillena.

Kuna enamus taimi on pärit 9 – 10 kliimatsoonist, siis sügise poole taimi tuppa viies peab jälgima, et taimed ei jääks liiga hilja peale, enamus neist ei kannata temperatuuri alla 0 kraadi ja mõnede jaoks on isegi 0 – 10 lähedased plusskraadid liiga külmad.

Püsililled konteinerites. Päikesepaisteliste kohtade konteinerid võib sisustada ka kiviktaimla püsililledega. Nende õitsemine on küll lühiajalisem, kuid vajavad vähem kastmist ning armastavad päikest ning kuumust. Värvi saab juurde tuua valides kirjute või värviliste lehtedega liike. Tumepunaste lehtedega kukeharjad ning kollakad või hallikad liivateed. Suvelilledest näiteks portulak, maitsetaimedest kirjute ja erksate lehtedega aedsalveid.

Konteinerisse sobivad ka hästi neiusilmad, värviliste lehtedega helmikpöörised, kurerehad, akakapsas, hostad, kellukad, kannikesed ja enamus kiviktaimlasse sobivad taimed.

Nõud ja anumad. Miks mitte kasutada lillekonteinerite jaoks midagi tavapäratut? Midagi, kuhu tavaliselt lilli ei istutata, kuid mis on kodus üle jäänud ja käepärast võtta. Vana metallist sõel, keedupott või hamstripuur näiteks.

Oluline on, et kohas, kus sajab peale vihma, et oleks taimeanuma põhjas auk, kust saab ära voolata liigne kastmisvesi, muidu taimed hukkuvad vees.

Kasvumulda võib lisada istutamise ajal mõnda pikaajalist väetist kuna konteineris ei ole taimedele piisavalt toitaineid.

Alati on toredam koos mitu anumat. Kasuta erinevaid konteinereid moodustades neist grupid, milles mõned taimed korduvad. See ühendab kujunduse sobivaks.

Milliseid värve kasutada? Aiamood käib tavaliselt riidemoega käsikäes. Erksate toonide pidu konteinerites püüab pilku. Neoonvärvides roosakates ja lillakates toonides õisi on pelargoonide seas küll.

Igal aastal värvide seas lemmikut valiv Pantone Color Institute on selle aasta tooniks ( Color of the year 2013 ) valinud Pantone 17-5641- Emerald Green’ i. See on elav, särav, lopsakas roheline. Seega roheline on moes täiega.

Moodsaks lähenemiseks sobib just eriti hästi rõdu või terrassi konteineraiandus, sest seda sisustame igal aastal nagunii uute taimedega. Lisaks aitavad moodsat muljet luua sobivasee tooni võõbatud aiamööbel, lauanõud või padjakatted ja linikud.

Emerald Green rohelist tooni pildinäiteid olen kogunud oma Pinteresti lehele. http://pinterest.com/evelykarvak/color-of-the-year-2013-emerald/

Artikkel on ilmunud ajakirjas “Aed” juunis 2013

Et aed hukka ei läheks…

juuli 24, 2012 Evely Üks kommentaar

Puhkus

Kesksuvi on kõige magusam aeg, kus ennast lõdvaks lasta. Puhkused, ärasõidud, ootamatud plaanid ja kohustustevabam elu on tihti suvekuude sisu. Juuli ja ka august on tavapäraselt kõige kuumemad kuud aastas. Siis armastatakse pikemalt kodust ära olla ning kohustustega ennast vähem koormata. Isegi, kui on plaanis puhata kodus, siis tahaks rohkem logeleda- kui näpud mullas tegemata töid teha- võiks olla nautimise ja puhkamise aeg. Seda on tihti lihtsam öelda, kui teha, sest juulikuu on taimede kohapealt ikkagi kasvamise kuu.

Rohimine

Juba täis kasvanud ja tihedamalt sisustatud peenardes on taimed suveks oma suuruse saavutanud ja kevadel varakult ära rohitud umbrohi ei jõua enam taimedega võistelda ning lillepeenardega ongi selleks ajaks tööd vähem.

Rohimisel on hea kasutada abiks väikest harki, mis aitab lihtsamalt umbrohtu koos juurtega kätte saada ja ka kobestab taimede ümbruses olevat mullapinda.

Muru

Põhiline mille peale kulub aega- on muru niitmine. Muru on aias väga hooldust vajav kujunduselement. Ilma pideva niitmiseta omandab kiirelt korratu väljanägemise ja siis ei saa kohe ühe korraga madalaks niita. Kindlasti jäävad puhkuse ajal vahele mõned niitmise korrad. Kesksuvel ei ole küll muru kasv nii kiire ja niita võib harvemini, kuid kui siiski on muru liiga pikaks kasvanud, siis peaks niitma tavapärasest 1- 2cm kõrgemalt. Hea niitmiskõrgus on 3 – 6 cm kõrguselt, arvestades, et kunagi ei tohiks muru niita rohkem, kui kolmandiku kuni poole võrra rohu pikkusest. Heasse korda saab pikaks kasvanud muru jälle, kui niita mõned korrad tihedamalt ja kõrgema kõrgusega, siis anda vahepeal aega kosumiseks ja seejärel niita tavapärase kõrgusega.

Kastmine

Kui igapäevaselt taimi suure hoolega kasta, siis muutuvad taimed neile antavast lisaveest kiirelt sõltuvaks ja kastmisest ilma jäädes kahjustuvad kiiremini. Kasta vaid vajadusel- ehk harjuta taimi harvema kastmisega, kuid siis anna vett rohkesti. Ainult peenra pealispinna kastmisel jääb juurestik maapinna lähedale ja sõltub rohkem neile antavast kastmisveest. Kui taimed ei ole liig tiheda kastmisega harjunud, sunnib see taimi kasvatama oma juured sügavamale, kust saab niiskust paremini kätte.

Multšimine

Peenraid võib hoolduse lihtsustamiseks multšida koorepuruga, multšikihi alla võib lisada veel kihi ajalehti. Multškate peaks olema küllaltki tihe 6- 10 cm kuid ulatuma taime juurekaelast veidi eemale, et ei lämmataks taimi. Multškate aitab säilitada niiskust, vähendada umbrohtumist, hoiab mulla jahedana, vähendab niiskuse aurustumist mullast.

Istutamine

Uusi taimi istutades tuleks kontrollida, et aiandist saadud pottides ei oleks tülikaid umbrohtusid ja eemaldada need enne istutamist. Enne on hea hoolikalt läbi mõelda, kus taim kasvama hakkab, millised on seal kasvutingimused- mullastik, valgus ja soojus. Õiges kohas ja sobivates tingimustes kasvav taim nõuab vähem inimese hoolitsevat kätt.

Mitte ainult puhkuse ajaks vaid ka kõikide aiahooldustööde vähendamiseks on abi korralikult läbimõeldud aiaplaani tegemisest, kus on arvestatud, et iga taim kasvab temale kõige sobivamas kohas. Kuiva ja päikest armastavad asuvad just päikesevalguses ning varjutaimed pimedamas pooles. Siis väheneb ka kordades kastmise ja hoolduse vajadus ning taimed saavad lihtsamini ilma kõrvalise abita hakkama.

Konteinerid

Rõdukastidesse ja konteinertaimedesse võib jätta puhkuse ajaks isetehtud kastmissüsteemi näiteks plastikpudelitest, mis on täidetud veega ja asetatud tagurpidi mulda, auk korgis nii, et kujuneb omamoodi tilkkastmissüsteem.

Aia planeerimisel:

Planeeri vähem murupinda.
Istuta taimed tihedamalt.
Kasta harvemini, aga korraga rohkem.
Istuta aeda ainult kasvu- ja valgustingimustega sobivaid taimi.
Konteineritesse vali päikesepaiselistesse kohtadesse kuuma taluvaid ja vähest niiskust vajavaid paksulehelisi taimi. Rikkalikult õitsevad lopsakad taimed on suurema veevajadusega.
Vähest hoolt vajavasse aeda vali heitlehiseid puid ja põõsaid- päästab rohimisest ja niitmisest, põõsastega on kõige vähem tööd ja nad saavad puhkuse ajal edukamalt üksinda hakkama.
Ära soeta juurevõsusid ajavaid taimi.
Kiviktaimlasse sobib istutada põõsaste ja okaspuude kääbusvorme. Ei vaja palju hooldust.
Kõrrelised on peaaegu hooldusvabad, eriti vaesel ja liivasemal ning kuival pinnal. Vali puhmikutena kasvavaid, mitte risoomidega levivaid liike.
Turbaaaed on hoolduse suhtes lihtsam, turvas seob endaga vett mida jätkub isegi põuaperioodi üleelamiseks. Turbaaias on vähe umbrohtu, kuna paljud ei suuda happelises mullas kasvada. Sealt on neid ka lihtne eemaldada.
Veesilma asemele planeeri aeda väike anum või kividega veeelement, mitte väike ja madal aiatiik.
Arukas maa planeerimine ja jagamine kergendab edasist hooldust.
Planeeri oma aed nii, et oleks võimalik jätta aeda rohkem materjali, kui sealt ära visata.
Enne puhkusele minekut:
Toesta kõrgeks kasvavad nõrgemate vartega püsikud ja raskete marjadega põõsad juba enne puhkusele minekut. Siis ei vaju lilled ja põõsad ootamatult üksteisele selga ja ei lämmata teineteist.
Konteinertaimedele tasub muretseda kastmissüsteem, mis hoiab mulla pikemalt niiske ja tõsta väiksemad potid enne puhkusele minekut varjulisemasse kohta.

Kiirelt korda peale puhkust:

Puhkuselt tulles leiame tihti aias eest pildi, kus siin- seal peenrast turritamas heinakõrred, õitsemise lõpetanud õietutid ja vabadesse kohtadesse ilmunud umbrohud. Kui peenrad on piisavalt lopsakad ja tihedalt taimedega täidetud, siis umbrohi ei pääse hästi kasvama. Kui on olemas õitsvad aktsenttaimed, siis jäävad ka mõned naadid rohelises massis märkamatuks.

Liiga pikaks veninud lilled lõika tagasi.
Hea ja värske mulje saab kiiresti, kui puhastada umbrohust ja prahist peenra äärepoolsed alad. Lõika ära kuivanud lehed ja õitsenud õietutid. Korratuks teeb aia väljanägemise ka tuulega põõsaste alla kogunenud kuiv aiapraht ning äraõitsenud õied.
Lõika värskelt peenraservad.
Lõika kiviplaatide ja sillutise ning müüride servadesse jäävad kõrgemad murututid.
Näpista rooside äraõitsenud õied- ergutab taimi uuele õitsemisele.

Peenraserva lõikamine:

Pane peenraserva otstesse tokid ja sea endale nööriga ette sirge joon, mille järgi lõigata.
Lõigata saab terava labidaga või peenraserva kantimiseks mõeldud tööriistaga.
Liigu tööriistaga mööda nööri ja lõika ülekasvanud murukamar sirge joonega.
Rohi peenrast välja üleliigsed mururibad.
Kui tööd teha regulaarselt on sissekasvanud muruosa väiksem ja on vaja vaid anda uus sirge joon peenrale. Lõigata saab edukalt ka kaarjooni.
Peenra mullapind vahetult serva ääres jääb murupinnast madalam.