-
Tere! Minu nimi on Evely Karvak ja ma olen aiakujundaja. Loodan, et leiad minu lehelt palju kasulikku ja inspireerivat.
Postitused teemal: Ehitamine
Aiatööde ootuses…mulda ja sõnnikut…
Kevad hakkab juba looma ja tihti on aiapidajatel mureks kuidas saada aiatööde tarbeks mulda, liiva, sõnnikut, multši ja igasugu muud träni, mida sõiduauto tagaistmele ei mahuta.
Reklaamiksin välja ühe võimaluse.
Sillutaja OÜ pakub veoteenust liiva, killustiku, mulla, sõnniku, multši, freesturba, kruusa, täitepinnase, asfaldipuru jm vedamiseks.
Lisaks sellele on ka võimalus nende abil saada väiketraktori abi järgmistel töödel : pinnase väljakaevamine, killustikaluste rajamine, planeerimis- ja laadimistööd, vee- ja kanalisatsioonikraavide kaevamine.
Kõigest saad rphkem teada, kui vaatad Sillutaja OÜ kodulehele või helistad telefonil 50 929 36
Aiapidu talvel. Miks ka mitte?
Suvised grillipeod aias on üsna igapäevane meie elu osa. Nagu ka üldse soojema aja saabudes kogu elu ja paljude tegevuste kolimine õue, terrassile, rõdule ja aeda. Talvisel ajal pakime jälle aiamööbli kokku, katame lõkke – ja grillikohad ning elu koondub tuppa. Aeda jääb vaid vaikelu, mida saab aknast nautida. Kui mitte arvestada viimaste lumerohkete aastate igapäevaseid lumerookimisi, lastega lumememme ehitamisi ja lumehunnikutest kelguliu laskmisi, aga üldjuhul ei ole talvel aias suuremat elu käimas.
Samas aga miks mitte aiapidu – grillipidu ka talvel? Nagu öeldakse ei ole ju olemas halba ilma on vaid ebasobivad riided. Peoruum aias on suur ja avar – ruumi on palju. Paari viimase aasta lumeuputusele toetudes on suur eeldus olemas, et kogu peol vajamineva mööbli ja sisustuse saab ehitada lumest. Ja ei mingit muret, et kellelegi ei jagu toole või lauaruumi ja ka kogu sisustus on täiesti uus ja erakordne. Kogu peoruumi koristamisega ei ole samuti mingit muret – kevadel sulab mööbel lihtsalt ära. Aia valgustamiseks pimedal ajal saab ehitada lumelaternaid ja teha lõket.
Kogu vajamineva mööbli ehitamine lumest võtab veidi aega – kuid annab hea doosi värsket õhku ja punased põsed. Lisaks ei ole enam muret kuhu panna lumerookimisest ülejäänud lumi – kõik läheb ehitusmaterjaliks. Ka on lumest ehitamine lastele päris meeltmööda tegevus ning tavapärase lumememme ehitamise asemel saab peo tarbeks vajalikel ehitustöödel ja kavandamisel ennast lausa arhitektina tunda.
Viimasel talvel ei olnud ehitamine väga keeruline – vaja vaid paksu lume sisse käigurajad kaevata ja tee pealt ülejäänud lumi lauaks ja toolideks vormida. Õhtu hakul enne krõbedamat külma tuleb veidi vett lumemööbli pinnale piserdada, et öösel külmaga saaks kõik tugevamaks ning püsivamaks. Nendele kohtadele kus istutakse ja nõusid asetatakse on hea lume peale väike vahekiht panna – käiku läksid kõik matkamatid, kaltsuvaibad ja laudlinad. Vastasel juhul sulavad soojad teetassid ja pirukakausid ennast lauast läbi. Ka istumise alla on head vahekihid kaltsuvaibad ja lambanahad. Pikalt küll istuda ei maksa – muidu trügib külm naha vahele. Mis iganes liikumismängud, tantsud ja võistlused annavad sooja ja hoiavad tegevuses. Ja muidugi on oluline külalistele eelnevalt teada anda, et pidu toimub õues, et kõik teaksid aastaajale sobivalt riietuda.
Söögiks ja joogiks sobib külmal ajal hästi kõik kuum ja aurav. Kuum tee termoses ja värskelt grillitud kuumad palad on hea valik. Ka soojad suupisted ja pirukad maitsevad hästi. Värskes õhus maitseb toit alati hästi ja mugav on tarbida selliseid palasid, mida saab kohe käest ära süüa.
Ja kui kõik ettevalmistused on tehtud, siis jääb üle vaid pöidlad pihku pista ja loota, et ilmataat ei mängi vingerpussi ning üllatusliku sulailma ja vihmaga kogu peosaali ära ei sulata.
Fotod: Tarmo Roop ja Jürgen Karvak
Artikkel on ilmunud ajakirjas “Kodukiri” 2012 jaanuari numbris.
Ja pidu sai teoks tänu erakordselt lumerohkele talvele ja ilusale ilmale 2011 veebruaris ning korraldamiseks tegelikult panid ideeseemne minus kasvama hoopis ühed teised toredad talvised peod ja kokkusaamised. Tervitused Teile ja aitäh Kristiina ja Risto!
Mis veel kõike aias teha saab? Jaga meiega !
Lumest aiakaunistused.
Külm ja ilus- aiakaunistused.
Suurte lumest küünlajalgade meisterdamist saab ette planeerida vaid siis, kui järjekordselt on meid tabanud erakordselt lumerikas talv – kõik kohad on lund täis ning ainult vaja välja mõelda, kuhu seda panna või mida uut ja huvitavat lumest teha võiks.
Kui aga juhtub olema selline aasta, kus lund saab pikisilmi oodatud, siis jääb vaid üle varuda suur prügikott ja kannatlikult oodata sobivate ilmaolude ja vaba aja kokkulangemist. Vähese lume puhul on tore see, et teedelt ja autoplatsilt kokkukraabitud lumi saab tavapäraste lumehunnikute asemel aiakunistuste vormi.
Kui lumi on kerge ja hästi kokkuhakkav, saab lumevormidele kõige lihtsamalt ilusa kuju anda. Aga kujusid annab meisterdada ka mõõdukate külmakraadide ajal: siis on vaja ainult lund kokkupressides seda aeg- ajalt veepritsist veidi niisutada, nii kleepub ta hõlpsamalt ja võtab paremini vormi.
Tee nii:
- Lõika kotil põhi lahti, (nüüd on see kahest otsast avatud)
- Hakka kotti lund kühveldama , seda aeg- ajalt tihendades ja küünlasilindritele korrapärast kuju andes. Liiga kõvasti ei või suruda, külmaga on kott rabe ja kerge purunema ning kogu tööd tuleb otsast alustada.
- Kui kott on peaaegu ääreni täis, tõmba see ettevaatlikult silindri ehk küünlajala ümbert ära.
- Küünla jaoks võiks kaevata üles silindri sisse sügavamad augud, et tuul leeki ära ei kustutaks.
- Külmakraade oodates võib silindri väljast poolt veepritsi kasutades veega üle pritsida – siis saab küünlajalg jäiselt tugevam ja püsib kauem.
Artikkel ilmunud ajakirjas „Kodukiri” veebruar 2011
Mängud aias – keks.
Keksumäng aias.
Keksumängud on põnevad mängud olnud juba ammust aega. Oma lapsepõlves kivilinnas elades oli hea keksukastid joonistada kriidiga asfaldile ja need hüppe- ja osavusmängud olid laste suured lemmikud. Eramaja hoovis võib leida joonte tõmbamiseks kõvema tasase liivase või mullase platsi ja saab ka hüppekeksu päris edukalt mängida.
Juuresolev keksukast sai mõtetes tegelikult alguse sellest, et muruplatsi sees oli koht, kuhu üldsegi ei tahtnud muru kasvama jääda. Lapsed ja loomad armastasid seal teeradu sirgemaks lõigata ja lõputu võitlus platsi roheliseks jäämise vastu lõppes mõttega, et kui seal kohapeal nii väga tahetakse olla, siis olgu kohal ka mingi tegevus ja mõte.
Ehitamine algas platsi mahamõõtmisega. Kastide vahesid sai natuke suurendatud võrreldes traditsioonilise keksukastiga, seda selleks, et teha mängu natuke raskemaks suurematele lastele ja nii sobitus plats ka paremini murusse. Mõte oli valada ruudud betoonist ja tugevduseks sai iga ruut endale ümber puidust lihtsa raami. Ruudukujulised kastid valati täis betoonsegu. Veel poolpehmesse betooni sai vajutatud ilusatest natuke pruunikat värvi lapiku kujuga kividest numbrid. Kivid on valitud sileda pinnaga, et hüppamisel jalg kuskile taha ei takerduks. Peale betooni kivistumist sai vahed täidetud kasvumullaga ja külvatud muruseeme. Nüüd jäi üle veel mõned nädalad mängimisega oodata, et värskelt külvatud muru ära ei tallaks.
Numbrikeks koosneb ruutudest ja numbritest. Ruudu numeratsioon ei ole määratud, vaid kastid võib märgistada igas mängus isemoodi. Kivisse valatud numbrite puhul tuleb hüppejärjekord lihtsalt enne mängu kokku leppida. Numbrikeks on ainult hüppemäng: ruudustik läbitakse numbrite järjekorras. Vahelduda võib hüppamise moodus: 1) koosjalu hüppamine, 2) paremal jalal, 3) vasakul jalal, 4) tagurpidi. Sõltuvalt mängijatest võib mängu raskendamiseks mängu pikendada ja varieerida- näiteks hüpata numbreid vastupidises järjekorras, hüpata kinnisilmi.
Mäng koosneb tavaliselt hüppevoorudest e. klassidest. Igas klassis võib ruudustikku läbida kokkulepitud arv kordi. Esimesel korral läbitakse kõik kastid, teisel korral alustatakse kastist nr. 2, kolmandal kastist nr. 3 jne. Igas voorus on ülesanded erinevad. Vea korral tuleb mängijal loovutada mängujärg järgmisele hüppajale.
Lõpetuseks niipalju, et muru keksukasti kõrval on siiamaani edukalt kasvama jäänud. Väiksemad lapsed koos vanematega on ka leidnud numbritega kastidele mõnevõrra teise kasutusviisi. Liikudes kastidel öeldud arvude järgi saab numbreid õppida või meelde tuletada. Samuti ka leida vastuseid lihtsamatele 10 piires jäävatele liitmis- ja lahutamistehetele.
-
- Keksumäng murus
-
- Hüppa ühel jalal või kahel jalal…
-
- hetk peale muru külvamist
-
- Umbes kuu aega pärast ehitamist.
-
- Numbrid on teist värvi kivikestest
-
- Hüpata on lõbus
-
- Ehitamise aegu
Artikkel on ilmunud ajakirjas “Kodukiri” aastal 2007.
Mida veel võib teha aia mängulisemaks muutmisel? Lauamängud õues – kabe aias – loe siit.
Ja vesi…mitte just ainult mängimiseks. Teistmoodi vesi aias.
Pajuonn valmib vähese vaevaga.
Üks vibalik ja hästi painduv pajuvits on parim onni ehitusmaterjal ning üks omatehtud pajuonn parim laste mängupaik.
Pajuonn pole aga tavaline ehitis, mille rajamisega teed algust siis, kui tuju tuleb. Selle töö tarvis tuleb ära tabada õige aeg ja alustada just siis. Meie pere oli pajukoopa või -onni mõtet mõlgutanud juba pikemat aega. Kuna parim ehitusaeg on aga üsna lühike, siis juhtus mitu kevadet, et õige hetk sai maha magatud.
Kõige parem aeg onni ehitada on varakevadel, kui pajud ei ole veel lehte läinud, aga maa on juba piisavalt soe ja ka niiske, et pajuoksad ikka kasvama läheksid. Juba lõigatud oksad tuleb ka kohe ära istutada.
Ühel kevadel, kaks aastat tagasi, aga kõik klappis – oli olemas nii ilus ilm, tahtmine ehitada kui aednik Mati Laane käest saadud imeilusad erkkollase koorega pajuoksad. Kasutasime hõberemmelga sorti ‘Gold’, mille noored oksad on kevadel hästi kollased. Lisaks on ´Gold´ kiirekasvuline sort, mis ilma pügamata ja vormis hoidmata kasvab lõpuks suureks puuks.
Meie soov oli teha tugevam onn, mis oleks juba kohe alguses tihe. Seepärast ei pistnud me maasse lihtsalt üksikuid vitsu, vaid okstest pundid. Onni põhiplaan sai neljakandiline, et mahutuks paremini kitsasse aiasoppi. Sisse-väljapääse sai kaks ning üks nendest algab veidi pikema, kitsama ja madalama tunneliga. Kui plaanid selged, siis on lihtne edasi tegutseda.
Jupita, istuta, kasta
Esmalt tuleb ette valmistada nii istutusmaterjal kui -koht. Lõikasime oksad ühepikkusteks 60sentimeetristeks juppideks ja köitsime 6-8 kaupa kokku naturaalsest kiust nööriga, mis kaotab aja jooksul ilmastikutingimuste mõjul oma tugevuse ja läheb ilmselt millalgi katki. Selleks ajaks on taimed juba suured ja üksteisega läbi põimunud ning ei vaja enam toestust. Kindlasti peaks aga aeg-ajalt kontrollima, kas nöör jämedamaks kasvanud okstesse kuskil sisse ei sooni.
Kaevasime valmis 20 sentimeetri sügavuse kraavi, kuhu panime iga 10-15 sentimeetri tagant pundi pajuoksi. Kui oksapundid nö. istutatud ja kraav kinni aetud, tuli hoolitseda selle eest, et oksad kuivale ei jääks ja saaksid juurduma hakata. Veab, kui loodus selle eest hoolitseb.
Kuna minu aias on liivane pinnas, pidin oksapunte hoolsalt iga päev kastma ja nii paar nädalat, seni kuni oksad lehte läksid. Lehtede ilmumisel võiks kastmisega olla eriti hoolas, et taim uute arenevate juurtega kuivale ei jääks. Mida kauem ja suuremaks pajud on kasvanud, seda vähem lisahoolt nad vajavad – teadagi on paju üsna sitke ja vastupidav taim. Samas ei tohi ka edaspidi pajud kuivale jääda.
Painuta, seo, püga
Nüüd jäi üle ainult kasvamist oodata. Kui oksad parasjagu kasvanud, tuli ette võtta järgmine töö – onni kujundamine. Selleks painutasime oksi üksteisega veidi risti, algul nii seestpoolt kui väljastpoolt, et tekiksid kitsamad seinad, ja sidusime omavahel kinni. Kujundustööd tuli teha järjepidevalt vastavalt okste kasvamisele. Kui pajud olid piisava kõrguse saavutanud (järgmisel suvel), koolutasime nad pealt katuseks. Sidumiseks kasutasime taas naturaalsest kiust nööri.
Kindlat kuju aitab hoida onni pügamine. Koobas kasvab iga aastaga järjest tihedamaks ja oksad jämedamaks. Loomulikult üritavad noored pajuvõrsed ka igas suunas laiali kasvada. Onni tuleb pügada nagu hekki nii seest kui väljast. Kuna onni sees on vähem valgust, siis seal oksad nii kiiresti ei kasva. Iga pügamine muudab lehestiku ja oksastiku tihedamaks.
Arvestama peab sellega, et okste kasvukiirus ja kõrgus sõltub sellest, mis pajuliigi okstest sai onn tehtud. Kiiremakasvulisest liigist saab küll kiiremini valmis onni, kuid selle hooldamisega on hiljem rohkem tööd. Seda, et pajuonn, hakkaks end mööda aeda laiali kasvatama, ei tasu karta.Paju on taim, mis näiteks erinevalt harilikust sirelist, moodustab harva juurevõsu. Küll aga uuenevad pajud kännuvõsust ja ka siis, kui oks satub painduma vastu maad, ajab ta juured alla.
Praegu kevadel ongi ehitamise aeg käes.
Lugu on ilmunud ajakirjas ” Kodukiri ” 2009 aasta kevadel.
Mida veel võiks ehitama hakata? Vaata järele !
Või kui Sa juba oled ehitanud – jaga meiega ka!
