-
Tere! Minu nimi on Evely Karvak ja ma olen aiakujundaja. Loodan, et leiad minu lehelt palju kasulikku ja inspireerivat.
Postitused teemal: Kevad
Päev pildis – mai teine nädal aias
Aias on juba päris tore – midagi on ära õitsenud ja aina uusi õisi lisandub. Rohelust iga päevaga juures. Vanemates peenardes, kuhu veidi umbrohtu on ikka juba kogunenud ja juurejuppe maa sisse ajaga jäänud – käib äge umbrohuvõitlus. Esimene rohimine on tähtis – hiljem kasvavad taimed suureks ja umbrohule ei jää enam ruumi. Mõned peenrad, mis hilja sügisel ümber kujundasin, mulla läbi kaevasin ja multšisin, on küll peaaegu umbrohuta.
Aeda lisaks toodud ja ostetud koormaga muld on ikka nii umbrohtu täis, et kole kohe. Aga lootus on, et kui esimesed kõige väekamad umbrohud peenralt laiutamast eemaldada, siis hiljem kasvavad taimed paksuks ja tihedaks ning umbrohul pole enam jõudu ja asu.
Päev pildis – mai esimene nädal aias.
Oli nii vihma kui päikest ja ikka veidikese haaval läheb soojemaks ka. Vihm jagab värskust igale poole ja annab vajalikku jõudu taimedele maa seest väljatulekuks.
Päev pildis – aprilli viimane nädal aias
Nii kiirelt kõik käibki , just oli lumi maas ja kõik ootasid kevadet, aga paistab, et nüüd on käes küll – kevad vähemalt. Nüüd peab siis suve ootama hakkama.
Päikest sel nädalal natuke juba oli paista ja kohe kõik kerkib maast nagu võluväel. Jaa ja mitte ainult lilled vaid ka naadid tunduvat teadvat, et kevad on käes. Naatidega on aga teatavasti nii, et kui neile kohe kevadel varakult teada ei anna, et siin pole õige koht, siis hiljem läheb juba raskeks.
Nii, et läheb salatisöömiseks ma mõtlen… mitu head asja korraga, peenrad puhtaks, vitamiinid terviseks ja kokkuhoitud salatimaterjali arvelt võib kohe endale äkki midagi lubada .
Päev pildis – aprilli kolmas nädal aias
Vaikselt, vaikselt liigub kevade poole. Viimased lumehunnikud on kadunud ja varsti on oodata krookuste pidu.
Päikest on vaja!
Ma ei uskunud oma silmi…esmaspäeva õhtul jälle lumi maas – seekord oli see õnneks märg ja vesine… lootus jäi, et hommikuks on maa puhas.
Ei midagi targemat hommikul – meil on käes 17 aprill ja taas on lumi maas. Loodetavasti sulab see ikka ükskord ära ja lõpuks siiski selgub, et suvi sel aastal vahele ei jää…
Kevadel vara, kui õieti kuskil veel värvi ei ole, siis on esimesed krookuste õied nagu kuskilt mujalt pärit. Värvi intensiivsus paneb silmad kissitama ja tunne on selline, et kogu värv on nende lillede peale ära kulunud…
Õnneks siiski sulatas vihm lõpuks ometi lume ja nädala lõpuks saabus suur soe ka kaasa. Loodetavasti oli nüüd see lumi küll viimane sel aastal.
Kui kaugel oli kevad eelmisel aastal sel ajal – saab vaadata eelmise aasta postitustest. Siis aga tundub, et kolmandal nädalal aprillis 2011 ei olnud peale aiaelanike midagi vaatamisväärset. Krookuseid olen pildistanud alles täitsa aprilli lõpus ja lundki on veel aias täiesti saadaval olnud.
Ja kuidas on kevadel kõige parem endale järgmiseks kevadeks unistuste õitsev aed planeerida, selleks on ka praegu väga õige aeg.
Päev pildis – aprilli teine nädal aias
Selle postituse pealkiri peaks tegelikult olema – parem hilja, kui mitte kunagi. Sest õigupoolest on aprilli teisest nädalast küll nüüd hulk aega juba möödas….aga ajaloo ja järjepidevuse huvides siiski – parem hiljem.
Aprilli esimesel nädalal maha sadanud lumi sulab vaikselt taas, kuid kõige varem välja tulnud suureõieliste krookuste õied rikkus küll seekord lumi ära. Nad on kortsus ja ega seda säravat õitsemist ma sel kevadel veel näinud ei ole.
Äkki nendes peenardes siiski, kus siiani paksem lumi veel peal oli, kui uus lumevaip saabus ja lilled ei olnud veel jõudnud oma pead välja ajada. Lootus jääb.
Kui päikest pole, on ilm nukker ja ka taimedel pole jõudu ennast maa seest välja ajada.
Ootame – ootame!
Eelmisel aastal aprillis, kas oli juba rohkem õisi? Vaadates omaenda blogisse tundub, et vist mitte…sest muidu oleks ma kindlasti fotoaparaadiga ümber maja ringi jooksnud ja mingi jälg oleks sellest ikka maha jäänud – aga ei ühtegi pilti aprilli teisest nädalast.
