Kogu uisutatava luha pikkus oli umbes 4 kilomeetrit ja tagumisse otsa jõudmine oli näiliselt üsna kiire – kõik on ju nii põnev ja siis ei märka aega.

Tagapool hakkas üleujutus vähenema ja sõita sai rohututtide vahel.

Ettevaatiku pilku oli vaja vaid elektrikarjuse traatide suhtes. Suvest olid jäänud mitmesse kohta elektrikarjuse aiad. Need on üsna loodusega ühte värvi ja hooga  sisse sõites võib asi päris valusalt lõppeda.

Esimese hooga ei saanud kuidagi jääpinna pealt aru, kas tegemist on lahtise veega või  hoopis jääga. Hiljem selgus, et tegelikult siiski olid kõik kohad jääs. Nii need, mis nägid välja nagu voolav vesi ja ka need, kus tundus, et on ihtsalt augu koht. Kogu jää oli täis erinevaid mustreid ja jäätunud loodus liikumist tähistavaid kujundeid.

Järgmise pildi peal tundub, nagu seisaksime lahtise veega jõe kaldal. Aga jõekujuline moodustis oli täiesti jääs ja jõge seal koha peal üldsegi ei ole. 

Kui kogu päev oli sombune ja imeõrna uduvihmane – siis päeva õhtusse hiilides saabus valge udu, mis tegi õhu piimjaks ja müstiliseks. 

Kogu jää oli sile nagu klaas ja nägi välja nagu vesi. Pidin ennast kogu aeg mõttes veenma, et mu silmad ja taju petavad mind, sest pilt oli nii reaalne nagu laiutaks kõikjal vesi. Seega siiski täiega ebaraalne :) Aeg-ajalt siiski sundis mõistus mind mu taju kontrollima kepiga jääd toksides…kuid alati osutus kaotajaks taju ja jalge all oli ikkagi jää.

Ja taju ütles, et ma uisutan vee peal :)

Seega me satume segadusse, kui midagi ei vasta sellele, mida me oleme harjunud nägema. Aga see ajas elevile ja kohati tundsin end nagu Alice imedemaal.  

Lõunane tankimine.  Järgmisel pildidl on nüüd lahtise jõe koht ja selja taga on päriselt lahtise veega jõgi. 

Kui plaanid ise looduslikule jääle uisutama minna, siis võta kaasa sõber ja tarvitusele kõik ettevaatusabinõud, et uisutamine oleks turvaline.

Kogu teema on hästi kokku võtnud suure kogemusega talviste matkade korraldaja 360 kraadi ja kirjutanud oma blogis Matkauisutamise turvalisusest. Vaata järgi.