Aianduse ja aiakujunduse blogi tegijatele.

Eelmisel kevadel sai lõpule üks etapp. Tartu ja Maaülikooli etapp.

Kolm aastat Tartu ja Tallinna vahel sõitmist, tohututes kogustes loetud artikleid, uusi mõtteid ja tuuli, väga toredaid kaaslasi, inspireerivaid lektoreid ja loenguid. Kodutöid ulmelistes kogustes. Kohati tüütuid ja igavaid, kohati sukeldudes põnevusega edasiviivate linkide ja info sügavustesse.

Kolm aastat on tagantjärele pikk aeg – jah kolm, sest kahega ei jõudnud kuidagi.  Milline kergendus, kui hoiad lõpuks käes kokkuköidetud diplomitööd ja teha on veel vaid viimane ülesanne – toimetada see õigeks ajaks ülikooli…Töö kaitsmine tundus peale pikka pingutust selleks ajaks juba käkitegu…

Kergendusest sai lõpuaktuse ajaks väike kurbus – Tartu oli saanud omaseks, kursusekaaslased sõpradeks…kohtutud paljude vaimustavate inimestega…

Siinkohal tervitused kõigile Tartusse EMÜ Põllumajandus- ja Keskkonnaintituuti ning Marikale, Mallele, Silverile, Ingale, Katrinile, Margele, Erkile, Taavile, Anule, Janele, Kairele, Kerstile, Eglele!

Kuna paljud, kes aitasid mind lõputöö küsitlusele vastamisel olid ka huvilised, millest siis õieti juttu oli ja kuidas tulemused tulid ?  Lisan siia väikese osa diplomitööst: sissejuhatuse ja kokkuvõtte.

Kui oled huviline ja sooviksid rohkem lugeda – kirjuta mulle evely@aiaidee.ee !

Biotoopide järeleaimamine ja inimeste eelistused puhkemaastikena käsitletavates aedades, parkides.

Magistritöö linna- ja tööstusmaastike korralduse erialal

Juhendaja: MSc Peeter Vassiljev

Tartu 2012

Sissejuhatus

Looduse tervistav mõju inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele on leidnud teaduses üha enam tõestust. Kui suur ja milline on looduskeskkonna mõju inimestele ning kuidas loodust kui ressurssi meid ümbritsevas keskkonnas saaks inimese tervise huvides paremini ära kasutada, on küsimus, mida palju uuritakse ja nendel teadmistel on suur osatähtsus meie igapäevases elus.

Millised tingimused ja võimalused peavad olema loodud inimestele ümbritsevas keskkonnas, et oleks võimalik taastuda igapäevasest stressist ning väsimusest, mis kaasneb tänapäeva ühiskonna kiire elutempo ja majanduslike väljakutsetega. Inimesed vajavad taastumiseks sobivat keskkonda, et tulla toime igapäevaste tööde ja tegemistega. Kui stressirikas seisund mõjutab inimest pikaajaliselt, siis kulutab see psühholoogilisi varusid väga oluliselt. Näiteks võib tuua keskendumisvõime ja tähelepanu. Taastumiseks on inimestele vajalik olla paeluvas ja temaga kokkusobivas keskkonnas, on vaja leida võimalus ”olla eemal” tavapärasest rutiinist ning ümbritsevast.

Vastuoluna inimese enda suurenevatele taastumisvajadustele, jääb kogu aeg vähemaks taastumiseks sobivaid paiku. See on seotud sellega, et suur osa lääne ühiskonna inimestest elab linnades ning nende suhe loodusega on muutunud juhuslikuks ja harvaks. Linnad suurenevad, tihenevad ning neis ei ole piisavalt parke ja rohealasid. Samuti ei ole metsik loodus alati igal pool kõigile kättesaadav. Eriti puudutab see lapsi ja vanemaid inimesi. Linnad on suured ja seetõttu võivad lähimad looduslikud paigad olla liiga kaugel, et igapäevaselt oleks võimalik looduses käia. Paljud looduslikud alad väljaspool linna on saanud tööstuse ja põllumajanduse käsutusse ning kaugele sõitmine nõuab palju ressurssi. Linnakeskkonnas elades on loodus harva kättesaadav luksus.

Linnades on taastavateks keskkondadeks pargid, kus on võimalik igapäevaselt kokku puutuda rohelise keskkonnaga. Samas on tihti pargid liiga kunstlikud keskkonnad, ülerahvastatud ja lärmakad. Neis ei ole piisavalt eraldumisvõimalust ja turvaliselt mõjuvaid paikasid mõtisklemiseks või omaette olemiseks. Suured murualad ja lillepeenrad parkides ja rohealadel nõuavad pidevat hooldust ning seoses sellega suuri kulutusi. Palju on parke, kus põhiliseks osaks kujunduses on murualad ja suured puud. Seal ei ole tihti piisavalt tegevusvõimalusi ja selline avatud keskkond ei aita eemalduda ümbritsevast. Pargid võiksid olla nii köitvad, et ka mööda sõites vaatamisel tekitaksid nii palju huvi ja emotsioone, et inimesed sooviksid parki minna ka puhkepäevadel ja pikemalt aega veetma.

Aedlinnades ja äärelinnades inimeste elamisi ümbritsevad aiad on tihti pigem aianduslikud, kujunduses on domineerimas võõramaised liigid, pügatud taimevormid või tegeletakse oma tarbeks söögi kasvatamisega. Kodused aiamaad lisavad küll vaheldust ja puhkust igapäevase tööga seotud tegevustest, kuid samas lisavad inimestele kohustusi. Kontorihoonete ja töökohtade ümbruse pargid ja haljasalad on enamuses vaid murualad mõne lillepeenra ja istepinkidega. Ka see keskkond on kunstlikult loodud ja vajab regulaarset hoolitsust. Lisaks on ka puhkamiseks mõeldud paiku liiga vähe.

Teada on et paljud inimesed eelistavad puhkamiseks ja taastumiseks looduslikku keskkonda. Loodust hinnatakse meeldivaks, vaimset ja füüsilist taastumist toetavaks ning mõtlemist ja järelduste tegemist soodustavaks keskkonnaks. Looduslikele paikadele omistatakse head võimet taastada tähelepanu– ja keskendumisvõimet. Samuti on teada, et igale paigale on paremini kohandatav tema kliima ja looduslike tingimustega rohkem sobivate koosluste kasutamine ja ümbritsevate tingimustega arvestamine. Kui inimestele meeldib loodus, kas neile meeldib ka loodus linnas? Kas neile meeldib rohkem lihtsalt ilus, meeldiv ja harmooniline keskkond või looduslik kooslus? Kui pargikujundus on sarnane loodusliku biotoobiga, on see eelistatum, kui tavaline – harjumuspärase kujundusega park? Kas üldse inimestele meeldib puhata rohkem looduslikus keskkonnas või kujundatud keskkonnas? Kohaliku omapära kasutamine kujunduses, loogilisus, harjumuspärasus ja sobivus ümbritseva keskkonnaga võiks teha roheala inimesele paremini omaks võetavamaks ja seega sobida paremini taastumiseks. Kas looduslikuga sarnanev keskkond võimaldab inimesel paremini taastuda?

Uuema aja trendid ja liikumised aiakunstis ja linnahaljastuses liiguvad suunas, kus lähtutakse ökoloogilisest tervikust ja levinud ideedeks on inimese ja looduse lähendamine, looduse toomine linna ning looduslike koosluste kasutamine. Sellised suunad ja vajadused on loodusest eemalduvas ühiskonnas vältimatud, kuid äärmuslik looduslikkuse rõhutamine ei rahulda samuti kõiki vajadusi. Nurme (2003) leiab, et kujunduslahendustes tuleb püüda leida kokkupuutepunkte erinevates stiilides, sest abstraktselt mõtlevat tänapäeva inimest ei rahulda alati n-ö „metsik loodus“ täiesti funktsionaalse arhitektuuriruumi sees või ümber. Ent metsiku looduse saab linnaruumiga seostada läbi ümbrusega sobivate abstraktsete detailide või raamistuse, püüdes leida mõistlikke kompromisse kunsti, looduse ja funktsionaalsuse vahel.

Looduslike koosluste ja liikide kasutamine linnahaljastuses: väikeste äärelinna elurajoonide vahelistel aladel, kasutuks muutunud tööstusrajoonide taastamisel ja uute elurajoonide ehitamisel äärelinnadesse on muutunud üha enam kasutatavamaks Euroopas: lilleniidud, kõrgemad kõrrelised, õitsev ristik murualadel, kohalikud puuliigid. Looduslähedaste liikide kasutamine, ümbritsevaga kokku sobiva loomuliku elukeskkonna kujundamine ning keskkonnale kasuliku maastikukujunduse eelistamine on saanud paljudes uutes lahendustes eelistatuks. Tihti on see lähenemine veel avalikkusele harjumatu ja võõras. Kõikidele inimestele ei meeldi pelgalt looduslik keskkond võrreldes klanitud ja pügatud pargikeskkondadega. Vaatamata sellele, et see on ökoloogiliselt kasulik ja eeldatavalt väiksemate hoolduskuludega. Kuid järjest enam muutub suhtumine looduslikkusesse linnakeskkondades. Suurenenud on avalikkuse ja linnade rohealade planeerimise ning hoolduse eest vastutavate elukutsete esindajate teadlikkus ja huvi. Soov luua rohkem naturaalseid, looduslähedasi ning vähem hooldust või ressurssi vajavaid maastikke linnades on olnud populaarne.

Üldiselt on tunnustatud teadmised, et kontakt loodusega on fundamentaalselt vajalik inimese tervise ning heaolu jaoks ja neid kasutegureid on hakatud järjest rohkem uurima keskkonnapsühholoogide seas. Nendest uurimustest saavad infot, kuidas luua rohkem elamisväärseid elukeskkondi, nii planeerijad, arendajad, insenerid, arhitektid ja otsustajad. Nii saab tagada, et inimest ümbritsev keskkond oleks samal ajal esteetiliselt paeluv, kui ka ökoloogiliselt toimiv. Paremad teadmised inimeste eelistustest võimaldavad konstrueerida rohkem külgetömbavaid maastikke ja samal ajal parandada ökoloogilisi küsimusi (Zheng jt, 2011). Põhiküsimusteks ja -probleemideks, kui rääkida inimesele sobiva ja tervisliku keskkonna loomisest tänapäevases linnastunud ja tehnoloogilises maailmas, on:

• Loodusega kontakti puudumine või vähesed võimalused linnades. Inimestele igapäevaseks taastumiseks ja puhkamiseks kättesaadavate võimaluste loomine ja tervisliku elukeskkonna tagamine.

• Kohale või paigale iseloomulikud kooslused, nende kasutamine ning inimese vajadustega sobitamine. Looduslikule keskkonnale peab jääma piisavalt ruumi ja avarust, et mitte saada kahjustatud ning inimesel oleks võimalik kasutada looduse tervistavaid mõjusid igapäevaselt tervise heaks nii kodu kui ka töökoha läheduses. Avalike roheliste ruumide piisavalt hea kättesaadavus on ressurss ja vajadus inimeste hea tervise tagamiseks.

• Taastumiseks vajaliku keskkonna rajamise ja hoolduse otstarbekus ning kulutused on suuresti sõltuvad sellest, kui palju on olemasolevat keskkonda, mida saab ära kasutada. Planeerides säilitada juba olemasolevaid kooslusi ja võimalikult palju looduslikku, saab samuti ehitada või kohandada inimesele sobiva ja vajaliku keskkonna. Arvestades rajamisel ja planeerimisel eelkõige selles paigas juba olemasolevate sobivate keskkonnatingimustega, kaasnevad hiljem väiksemad hoolduskulud, kuna olemasolev taimestik on kohanenud paigale iseloomulike tingimustega ja on seal vastupidavam. Paikade taastamisel ja uute rajamisel on võimalus mitte kasutada võõrliike ja kulukamat hooldust vajavaid ilutaimi.

• Inimese ja looduse suhestumine linnakeskkonnas. Kas looduse toomisel linnakeskkonda – kunstlikult loodud looduslikud keskkonnad või allesjäetud loodus linnades võiksid olla inimesele taastumiseks sobivamad paigad võrrelduna harjumuspäraste suurte puude ja murualadega parkides? Kas see on sobiv keskkond inimestele pingete lahustamiseks igapäevases elus, töö- ja kooliväsimusest taastumiseks? Kuidas tajub inimene looduslähedast keskkonda linnamajade vahel – kas meeldivana või hoopis ebaloomuliku ja võõrana?

Töös on püstitatud kaks hüpoteesi ja seatud uurimiseesmärgid:

Hüpotees 1 – Inimestele meeldib puhata rohkem looduslähedases pargis kui kunstlikult kujundatud ilupargis /keskkonnas. või haljasalal.

Hüpotees 2 – Loodusliku biotoobi jäljendamine linnakeskkonna puhkealadel soodustab puhkamist, mõtisklemist, taastumist.

Uurimiseesmärgid:

• Selgitada kas inimestele meeldib kasvukohale omase looduslikule biotoobile sarnane kujundatud haljasala rohkem, kui tüüpiline park muru ja puudega või liigirikas park lopsakate lillepeenardega.

• Selgitada kas visuaalselt looduslikule biotoobile sarnane kooslus mõjutab/soodustab inimeste psühholoogilist taastumist ja vaimse koormuse mahavõtmist.

• Uurida inimeste isiklikke eelistusi puhkealal olevate elementide ja soovitavate tegevuste suhtes kodu või töökoha lähedalasuvas haljasalal/pargis

Autori siirad tänusõnad kuuluvad esmajoones juhendajale, Peeter Vassiljevile, kelle suur toetus, asjatundlik juhendamine ja abi küsitlusmaterjalide ettevalmistamisel olid töö valmimisel väärtus omaette. Aitäh, Tarmole, oma loodusfotode jagamise eest küsitluse tarbeks. Samuti olen väga tänulik kõigile 101 le inimesele, kes olid nõus küsitluslehe täitmisega uuringus osalema.

Kokkuvõte

Käesoleva uurimustöö eeesmärgiks oli selgitada inimeste eelistusi, emotsioone ja keskkonna tajutavat taastavust (keskkonna rekreatiivust) looduslähedase keskkonna jäljendamisega linna puhkemaastikel. Metsikust loodusest sarnast ja tuttavat toodi inimese igapäevasesse ellu – linna puhkealadele.

Analüüsi aluseks oli Tallinna inimeste seas läbiviidud küsitlus. Küsimustikule, mille jaoks oli koostatud kaheksa erineva konstrueeritud pargimaastikuga pildilehte, vastas kokku 101 inimest. Ke-Tsung Han (2003) poolt välja töötatud enesehindamise meetod keskkonna rekreatiivsuse selgitamiseks võimaldab mõõta keskkonna taastavat potentsiaali stressist taastumisele. Konstrueeritud oli kuus looduslähedaste biotoopidega kujundatud pargikeskkonda (mustika palumännik, kadakane rannaniit, kanarbiku nõmmemännik, rannaroostik, puisniit, rabamännik) ja võrdluseks kaks linnakeskkonnas harjumuspärasemalt tajutavat pargikujundust. Üks kujundus nendest meenutas Eestis rohkem tuntavat pargikujundust, kus on ülekaalus suured puud, pöetava muru pinnad, mõned ilupõõsad ning õitsvad lilled. Teine – samuti suurte puude, põõsaste ja murupinnaga, kuid samas ka liigirohkete ja lopsakate lillepeenardega rohkelt taimestatud park.

Töö otsis kinnitust kahele hüpoteesile. Esimese kohaselt oletati, et inimestele meeldib puhata rohkem looduslähedases pargis kui kunstlikult kujundatud ilupargis või haljasalal. Teise hüpoteesi kohaselt soodustab loodusliku biotoobi jäljendamine linnakeskkonna puhkealadel puhkamist ja taastumist.

Töö toetub taastavate keskkondade kohta tehtud uurimustele ja tähelepanu taastumise teooriale (Kaplan ja Kaplan, 1989), kus taastumist käsitletakse lähtuvalt keskendumis- ja tähelepanuvõimest. Samuti ka Ulrichi psühhofüsioloogilise stressi vähendamise käsitlusele (Ulrich, 1983), mille lähtepunkt on psühhofüsioloogiline stressiseisund, kus keskkonna teatud elemendid ja omadused soodustavad selle stressi vähenemist. Paljudes uurimustes peetakse looduslikke keskkondi võrreldes teiste keskkondadega esteetilisemaks, meeldivamaks ja paremaks taastavamaks keskkkonnaks võrreldes linnakeskkonnaga.

Käesolevas töös selgitati, kas inimestele meeldib looduslikule biotoobile sarnaselt kujundatud haljasala rohkem, kui tüüpiline park muru ja puudega või liigirikas park lopsakate lillepeenardega. Kas visuaalselt looduslikule biotoobile sarnane kooslus mõjutab inimeste psühholoogilist taastumist ja vaimse koormuse mahavõtmist. Samuti uuriti inimeste eelistusi puhkealal olevate elementide ja soovitavate tegevuste suhtes kodu- või töökoha lähedal asuval haljasalal. Uuriti inimeste poolt endale antud keskkonnateadlikkuse hinnete ja erinevate koosluste eelistamise ning keskkonna tajutava taastavuse seoseid.

Uurimuse tulemusi kokku võttes saab öelda, et inimeste jaoks ei ole olulist vahet, kas on tegemist looduslähedase keskkonnaga, milles on kasutatud looduslikke liike ning metsikust loodusest tuttavaid kooslusi, või ilupõõsaste ja võõrliikidega sisustatud pargialaga. Linnakeskkonnas peavad inimesed lihtsalt rohelust samaväärseks võrreldes tükikese loodusega. Roheala või park üleüldse on linnas elades inimese igapäevase elu kontekstis sama väärtusega, kui loodus. Loodusliku biotoobi jäljendamine linnakeskkonna puhkealadel võimaldab väga hästi puhkamist ja taastumist. Kui üldiselt peetakse looduslike keskkondi rohkem taastavateks, siis selle uurimuse tulemusena ei saa öelda, et looduslähedane keskkond tooduna linna mõjub inimestele taastavamalt, kui muu puhkamiseks loodud ala. Puhkamise ja taastumise seisukohalt ei ole oluline looduslikkus vaid keskkonna omadused üldiselt. Puhkeala peab sobima inimese individuaalsete vajadustega ning sel peavad olema taastavale keskkonnale iseloomulikud omadused ja väärtused.

Käesoleva uurimuse tulemustena jaotusid keskkonnad meeldivuse ja rekreatiivsuse näitajatelt kaheks grupiks. Ja seda oluliste erinevustega. Kolm looduslähedase kujundusega parki (mustika palumännik, kanarbiku nõmmemännik, puisniit) ning kaks linnakeskkonnale harjumuspärasema kujundusega pargimaastikku olid nii meeldivuse kui tajutava taastavuse näitajate keskmiste numbrite võrdlemisel omavahel sarnased. Kolm looduslähedase kujundusega pargimaastikku (kadakane rannaniit, rannaroostik, rabamännik) eraldusid nendest selgelt madalamate keskmiste hinnetega, kuid jäid omavahel võrdväärseteks.

Eelistatumaks kodulähedase puhkeala juures peeti aknast avanevat ilusat vaadet. Järgnevate soovitavate elementidena toodi välja suured puud ja värvilised lillepeenrad. Ka töökoha juures pargis osutus kõige olulisemaks ilus vaade aknast. Järgnesid suured puud ja sillutatud teed. Enam soovitud tegevused puhkeala külastades olid: jalutamine, mõtisklemine, sõpradega kohtumine ja sportimine.

Loodusteadlikkus ei avaldanud tuntavat mõju inimeste eelistustes ja keskkonna tajutavas rekreatiivsuses. Inimeste kõrgem loodusteadlikkus ei pannud neid eelistama looduslähedasemaid keskkondi puhkemaastikena. Samas ilmnes küll, et rohkem loodusteadlikud inimesed näitasid üles suuremat positiivsust üldiselt madalamalt hinnatud looduslähedaste keskkondade suhtes.

Käesoleva töö kokkuvõtteks võib öelda, et inimestele igapäevaseks taastumiseks ja puhkamiseks kättesaadavate võimaluste loomine ja tervisliku elukeskkonna tagamine on väga oluline, inimesed tunnevad puudust sellistest võimalustest kohtades, kus rohelus on vähem kättesaadav. Puhkealade loomise juures on olulised läbimõeldud lahendused, heakord ja huvipakkuv disain. Keskkond peab vastama inimeste isiklikele eelistustele, siis seal tahetakse olla ja seda kasutatakse tihemini. Pargi kujundus peab pakkuma seal viibijatele esteetilist kogemust või väärtust, kuid ei pea olema heaks taastumiskogemuse saamiseks loodusega sarnane.

Puhkamiseks ja taastumiseks on vaja teistsugust keskkonda, kui vaid tehismaterjalidega kusntlik linnaruum – teed, majad, betoon ja kivid jne. Igapäevane võimalus mingiks ajaks eemalduda, peatuda, mõtiskleda on väga oluline inimeste jaoks. Tuntakse vajadust sotsiaalse suhtlemise järgi vabas õhus ning otsitakse võimalust eraldumiseks. Puhkekeskkonna ja roheluse abil näiline ruumiline eraldamine ümbritsevast tehislikust linnaruumist mõjub inimestele taastumist soodustavamalt.

Ingliskeelne kokkuvõte EMÜ Raamatukogu digitaalarhiivis – EMÜ Dspace.