-
Tere! Minu nimi on Evely Karvak ja ma olen aiakujundaja. Loodan, et leiad minu lehelt palju kasulikku ja inspireerivat.
Päev pildis – aprilli viimane nädal aias
Nii kiirelt kõik käibki , just oli lumi maas ja kõik ootasid kevadet, aga paistab, et nüüd on käes küll – kevad vähemalt. Nüüd peab siis suve ootama hakkama.
Päikest sel nädalal natuke juba oli paista ja kohe kõik kerkib maast nagu võluväel. Jaa ja mitte ainult lilled vaid ka naadid tunduvat teadvat, et kevad on käes. Naatidega on aga teatavasti nii, et kui neile kohe kevadel varakult teada ei anna, et siin pole õige koht, siis hiljem läheb juba raskeks.
Nii, et läheb salatisöömiseks ma mõtlen… mitu head asja korraga, peenrad puhtaks, vitamiinid terviseks ja kokkuhoitud salatimaterjali arvelt võib kohe endale äkki midagi lubada .
Päev pildis – aprilli kolmas nädal aias
Vaikselt, vaikselt liigub kevade poole. Viimased lumehunnikud on kadunud ja varsti on oodata krookuste pidu.
Päikest on vaja!
Ma ei uskunud oma silmi…esmaspäeva õhtul jälle lumi maas – seekord oli see õnneks märg ja vesine… lootus jäi, et hommikuks on maa puhas.
Ei midagi targemat hommikul – meil on käes 17 aprill ja taas on lumi maas. Loodetavasti sulab see ikka ükskord ära ja lõpuks siiski selgub, et suvi sel aastal vahele ei jää…
Kevadel vara, kui õieti kuskil veel värvi ei ole, siis on esimesed krookuste õied nagu kuskilt mujalt pärit. Värvi intensiivsus paneb silmad kissitama ja tunne on selline, et kogu värv on nende lillede peale ära kulunud…
Õnneks siiski sulatas vihm lõpuks ometi lume ja nädala lõpuks saabus suur soe ka kaasa. Loodetavasti oli nüüd see lumi küll viimane sel aastal.
Kui kaugel oli kevad eelmisel aastal sel ajal – saab vaadata eelmise aasta postitustest. Siis aga tundub, et kolmandal nädalal aprillis 2011 ei olnud peale aiaelanike midagi vaatamisväärset. Krookuseid olen pildistanud alles täitsa aprilli lõpus ja lundki on veel aias täiesti saadaval olnud.
Ja kuidas on kevadel kõige parem endale järgmiseks kevadeks unistuste õitsev aed planeerida, selleks on ka praegu väga õige aeg.
Päev pildis – aprilli teine nädal aias
Selle postituse pealkiri peaks tegelikult olema – parem hilja, kui mitte kunagi. Sest õigupoolest on aprilli teisest nädalast küll nüüd hulk aega juba möödas….aga ajaloo ja järjepidevuse huvides siiski – parem hiljem.
Aprilli esimesel nädalal maha sadanud lumi sulab vaikselt taas, kuid kõige varem välja tulnud suureõieliste krookuste õied rikkus küll seekord lumi ära. Nad on kortsus ja ega seda säravat õitsemist ma sel kevadel veel näinud ei ole.
Äkki nendes peenardes siiski, kus siiani paksem lumi veel peal oli, kui uus lumevaip saabus ja lilled ei olnud veel jõudnud oma pead välja ajada. Lootus jääb.
Kui päikest pole, on ilm nukker ja ka taimedel pole jõudu ennast maa seest välja ajada.
Ootame – ootame!
Eelmisel aastal aprillis, kas oli juba rohkem õisi? Vaadates omaenda blogisse tundub, et vist mitte…sest muidu oleks ma kindlasti fotoaparaadiga ümber maja ringi jooksnud ja mingi jälg oleks sellest ikka maha jäänud – aga ei ühtegi pilti aprilli teisest nädalast.
Päev pildis – aprilli esimene nädal aias.
Nüüd oli siis Tallinnas kord käes, et talv saabus lihavõttenädalal uuesti. Esmaspäeva hommikul vaja uuesti lumelabidas ja hari kätte võtta. Pole üldse lõbus…ja käredat pakast ööseks ning lund jagus samuti terveks nädalaks. Brr…
Kuid linnud on alles ja väga häälekad…isegi õhtul poole üheksa paiku käis aias nii kõva lärm, et pani lausa mõtlema, et mis nüüd lahti.
Nädala keskpaik rõõmustab jälle päikesepaistega…lumi sulab taas ja muru hakkab uuesti paistma ning kuldkollased krookused rõõmustavad silma.
Suur Reede ja jälle lumi…ja kohe mõnuga sajab. Ikka terve päeva järjest ja jälle on paks lumi maas. Tunne on selline, et sel aastal jäävad kevad ja suvi vahele. Külmakraadid näitasid öösiti – 10 lähedasi näitusid.
Igal kevadel taban end mõttelt, et sel aastal kevadet ei tulegi…sel aastal on kevad hilisem…külmem…vihmasem…
Kuidas oli eelmistel aastatel? Aaastaring blogis on peaaegu märkamatult täitunud ja nüüd saab pilku heita möödunud kevade ilmale ning aia arengule. Vaata siia ! Päev pildis – aprilli esimene nädal 2011.
Kevadiste sibullillede õitsemist olen nautinud ka eelmisel kevadel. Seepärast ongi ootus nii suur.
Veel pilte varakevadisest Austriast, kus oli veel piisavalt külm lillede jaoks, kuid veidike värskust lilledega kulub alati ära. Rõõmsaid varakevadisi lillepottide ja rõdukastide kujundusi.
Pajuonn valmib vähese vaevaga.
Üks vibalik ja hästi painduv pajuvits on parim onni ehitusmaterjal ning üks omatehtud pajuonn parim laste mängupaik.
Pajuonn pole aga tavaline ehitis, mille rajamisega teed algust siis, kui tuju tuleb. Selle töö tarvis tuleb ära tabada õige aeg ja alustada just siis. Meie pere oli pajukoopa või -onni mõtet mõlgutanud juba pikemat aega. Kuna parim ehitusaeg on aga üsna lühike, siis juhtus mitu kevadet, et õige hetk sai maha magatud.
Kõige parem aeg onni ehitada on varakevadel, kui pajud ei ole veel lehte läinud, aga maa on juba piisavalt soe ja ka niiske, et pajuoksad ikka kasvama läheksid. Juba lõigatud oksad tuleb ka kohe ära istutada.
Ühel kevadel, kaks aastat tagasi, aga kõik klappis – oli olemas nii ilus ilm, tahtmine ehitada kui aednik Mati Laane käest saadud imeilusad erkkollase koorega pajuoksad. Kasutasime hõberemmelga sorti ‘Gold’, mille noored oksad on kevadel hästi kollased. Lisaks on ´Gold´ kiirekasvuline sort, mis ilma pügamata ja vormis hoidmata kasvab lõpuks suureks puuks.
Meie soov oli teha tugevam onn, mis oleks juba kohe alguses tihe. Seepärast ei pistnud me maasse lihtsalt üksikuid vitsu, vaid okstest pundid. Onni põhiplaan sai neljakandiline, et mahutuks paremini kitsasse aiasoppi. Sisse-väljapääse sai kaks ning üks nendest algab veidi pikema, kitsama ja madalama tunneliga. Kui plaanid selged, siis on lihtne edasi tegutseda.
Jupita, istuta, kasta
Esmalt tuleb ette valmistada nii istutusmaterjal kui -koht. Lõikasime oksad ühepikkusteks 60sentimeetristeks juppideks ja köitsime 6-8 kaupa kokku naturaalsest kiust nööriga, mis kaotab aja jooksul ilmastikutingimuste mõjul oma tugevuse ja läheb ilmselt millalgi katki. Selleks ajaks on taimed juba suured ja üksteisega läbi põimunud ning ei vaja enam toestust. Kindlasti peaks aga aeg-ajalt kontrollima, kas nöör jämedamaks kasvanud okstesse kuskil sisse ei sooni.
Kaevasime valmis 20 sentimeetri sügavuse kraavi, kuhu panime iga 10-15 sentimeetri tagant pundi pajuoksi. Kui oksapundid nö. istutatud ja kraav kinni aetud, tuli hoolitseda selle eest, et oksad kuivale ei jääks ja saaksid juurduma hakata. Veab, kui loodus selle eest hoolitseb.
Kuna minu aias on liivane pinnas, pidin oksapunte hoolsalt iga päev kastma ja nii paar nädalat, seni kuni oksad lehte läksid. Lehtede ilmumisel võiks kastmisega olla eriti hoolas, et taim uute arenevate juurtega kuivale ei jääks. Mida kauem ja suuremaks pajud on kasvanud, seda vähem lisahoolt nad vajavad – teadagi on paju üsna sitke ja vastupidav taim. Samas ei tohi ka edaspidi pajud kuivale jääda.
Painuta, seo, püga
Nüüd jäi üle ainult kasvamist oodata. Kui oksad parasjagu kasvanud, tuli ette võtta järgmine töö – onni kujundamine. Selleks painutasime oksi üksteisega veidi risti, algul nii seestpoolt kui väljastpoolt, et tekiksid kitsamad seinad, ja sidusime omavahel kinni. Kujundustööd tuli teha järjepidevalt vastavalt okste kasvamisele. Kui pajud olid piisava kõrguse saavutanud (järgmisel suvel), koolutasime nad pealt katuseks. Sidumiseks kasutasime taas naturaalsest kiust nööri.
Kindlat kuju aitab hoida onni pügamine. Koobas kasvab iga aastaga järjest tihedamaks ja oksad jämedamaks. Loomulikult üritavad noored pajuvõrsed ka igas suunas laiali kasvada. Onni tuleb pügada nagu hekki nii seest kui väljast. Kuna onni sees on vähem valgust, siis seal oksad nii kiiresti ei kasva. Iga pügamine muudab lehestiku ja oksastiku tihedamaks.
Arvestama peab sellega, et okste kasvukiirus ja kõrgus sõltub sellest, mis pajuliigi okstest sai onn tehtud. Kiiremakasvulisest liigist saab küll kiiremini valmis onni, kuid selle hooldamisega on hiljem rohkem tööd. Seda, et pajuonn, hakkaks end mööda aeda laiali kasvatama, ei tasu karta.Paju on taim, mis näiteks erinevalt harilikust sirelist, moodustab harva juurevõsu. Küll aga uuenevad pajud kännuvõsust ja ka siis, kui oks satub painduma vastu maad, ajab ta juured alla.
Praegu kevadel ongi ehitamise aeg käes.
Lugu on ilmunud ajakirjas ” Kodukiri ” 2009 aasta kevadel.
Mida veel võiks ehitama hakata? Vaata järele !
Või kui Sa juba oled ehitanud – jaga meiega ka!
