-
Tere! Minu nimi on Evely Karvak ja ma olen aiakujundaja. Loodan, et leiad minu lehelt palju kasulikku ja inspireerivat.
BUGA 2011 Saksamaal Koblenzis.
Üks aiandusnäitus – kolm erinevat paika, erinevaid kujundusi ja ideid.
Saksamaa üks tänavuaastasi tähtsamaid kultuurisündmusi BUGA 2011 e. Bundesgartenschau toimub alates aprillikuust ja jätkub veel 16 oktoobrini Rheinland-Pfalzi liidumaal Koblenzis. Pikaajaliste traditsioonidega aiandusmess toob kokku hulgaliselt külalisi nii Saksamaalt kui ka igalt poolt maailmast. Külalisi oodatakse 3 miljoni ringis. Näituseks on uuendatud ja kohandatud kolm erinevat ajalooliselt tähtsat paika linnas.
Bundesgartenschau – BUGA
…on paikaajaliste traditsioonidega aiandusnäitus Saksamaal, mis toimub iga kahe aasta tagant Saksaamaa erinevais paigus. Näitusel on 60 aastane ajalugu. Esimene BUGA toimus 1951 aastal Hannoveris. Otseviited kõikide teiste linnade ja nendes toimunud messide tuvustustele leiab Wikipeediast ja aiandusnäituse koduleheküljelt. Ulatusliku aianduslike ja maastikuarhitektuuriliste väljapanekutega aidatakse kaasa korraldavate linnade arengule ja tutvustatakse Saksamaa erinevaid linnu ning ajaloolisi paiku.
Üldise ülevaade aiandusnäituse ajaloole leiab Andrew Theokase raamatust. – „Grounds for Review. The Garden Festival in Urban Planning and Design.“
Sel aastal toimub aiandusnäitus Koblenzi linnas,
mis on rohkem kui 2000 aastase ajalooga. BUGA 2011 ametlikult kodulehelt leiab kogu vajaliku info. Linn koostöös Saksamaa Aianduse Keskliiduga on näituseks põhjalikult valmistunud. Selleks on rajatud uusi ja korrastatud juba olemasolevaid vaatamisväärsusi. Koblenzi linna, mis on asustatud Reini ja Moseli ühinemiskohta, ja 2002. aastal UNESCO kultuuripärandi nimekirja võetud Reini oru piirkonna edasiseks arendamiseks näevad Linna ja liidumaa võimud selles ürituses suurt tähtsust linna ning kogu piirkonna arengule ning ei ole selle huvides kartnud teha suuri kulutusi. Esialgsete arvestuste järgi maksab BUGA korraldamine 25 miljonit eurot, poole sellest rahast on eraldanud linn. Ennustuste kohaselt külastab BUGA ajal linna umbes kolm miljonit inimest ning turistide voog peaks jätkuma ka hiljem. See tähendab paljusid töökohti ning linna jäetud raha.
Näituseks on uuendatud ja kohandatud 3 erinevat ajalooliselt tähtsat paika linnas. Ühel pool jõge asub Deutsches Eck e. Saksa nurk oma lilleaedadega. Seal asub kahe jõe kokkusaamiskoht – kokku saavad Rein ja Mosel ning jõgede kaldapromenaadid. Nurgast asuvalt vaateplatvormilt avaneb vaade üle jõe Ehrenbreitsteini kindlusele, mis on suuremaid omasuguseid maailmas.
Teine koht on 18. sajandil ehitatud Kuurvürsti lossi juures. Keskajast kuni 19. sajandini oli loss Koblenz Trieri kuurvürstidena tegutsevate peapiiskoppide residentsiks. Hiljem Preisi kroonprintsi elukohaks ja erinevate riiklike asutuste tegutsemise kohaks. Siiani on olnud loss külastajatele suletud, kuid BUGA avas uksed nii näituse ajaks, kui ka edaspidiseks.
Ja kolmas Reini paremal kaldal mäe otsas olev Ehrenbreitsteini kindlus. Üle poole näitusel mõeldud alast asub teisel kaldal ja sinna pääseb just selle ürituse tarbeks ehitatud Saksamaa pikima köisraudteega. Õhusõit on 850 m pikkune. Ehitis maksis 12 miljonit eurot ja võttis aega 14 kuud. Gondel viib 35 reisijat korraga üle jõe 4 minutiga. Tunnis saab gondel üle jõe transportida 7600 inimest. Ülesõidukohas on jõe laius 287 m.Tõstuk üle Reini oli aiandusnäituse üks tähtsamaid rajatisi, kuna vastasel juhul oleks 7 km pikkune ühendustee näituse erinevate osade vahel bussiga mäkke sõites võtnud aega pea pool tundi ja tippkülastuspäevadel oleks pidanud väljuma 50 bussi iga 1,5 minuti järel ja nii 1000 korda päevas. Praeguste plaanide kohaselt on mõeldud tõstuk jätta kohapeale kuni 2013 aastani.
Järgmises aiandusnäitust tutvustavas postituses plaanin tutvustada ja näidata erinevaid kohti ja muud huvitavat nähtut lähemalt.
Kus kasvatada ripplilli ?
Linnupuurist lilledele…
Selle suve rippuvad suvelilled olid minul puuris. Vana korvi moodi rippott oli eelmisel aastal oma elu ära elanud ja kevadel mõtlesin, et kuhu küll. Ühtegi head ideed sel hetkel pähe ei lipsanud.
Aga..nagu tavaliselt…liiguvad ideed sel puhul sobival hetkel… aitäh Annelile, kes Nõmme naabrivalve koristustalgutel oma kuurist linnupuurile minu näol uue omaniku leidis. Ja nii sai ka puur teise võimaluse ja mina omale ripppoti.
Potti sai pandud üks tomatitaim ja paar rippuvat Mehhiko vanikkuljuse taime Cobaea scandens. Sügise poole on linnupuurist saanud tore puhmas.
Mehhiko vanikkuljus- Cobaea scandens -kasvab kodumaal Mehhikos 20 m kõrguseks taimeks. Meil jääb tavaliselt 3-5 meetri pikkuseks. Taim tuleb istutada soojale ja päikselisele kohale, niiskesse, kuid hästi dreneeritud mulda. Õitsema hakkab augustis – septembris. Alguses on õied kreemrohelised, hiljem lillaka värvusega.
Kuidas kasvavad lilled aga uues ja tehnoloogilises lillepotis – võid lugeda postitusest “Click & Grow – tehnoloogia ja aiandus”
Kui sul on ka sel suvel olnud põnevaid lillepotte- jaga mõtteid kommentaarides.
Lihtne kõrgpeenar.
Kõrgpeenra ehitamise mõte tuleb tavaliselt siis, kui on vaja luua eritingimusi mõnele taimele – kuivalembestele alpitaimedele või ürtidele, hapulembestele kanarbikele ja rododele või rammusamat mulda vajavatele tarbetaimedele.
Samuti võimaldab kõrgpeenar vaadet huvitavamaks muuta: peenra tõstmisega saab ehitada aeda erinevaid tasapindu, viia kokku erineval kõrgusel olevaid pindu, kasutada taimestamiseks kaldpindu, muutes need astmelisteks terrassideks.
Kõrgpeenra servad ehitatakse enamasti looduslikest materjalidest:
- looduskivid – erinevad maakivid, õhemad või paksemad paekivitükid
- puidust servad – puitprussid, paksemad lauad, puitliiprid, pakud, puitvaiad
- välistingimustesse sobivad tellised
- servaks võivad olla ka haopunutised või oksapunutised
- moodsamate kujunduste juures kasutatakse betooni, metallserva – nii roostevaba kui juba roostes – või kividega täidetud metallvõrestikke.
Kõrgpeenral on mitmeid plusse:
- märja ja vihmase kevadega võimaldab kõrgpeenar alustada taimede kasvatamist varem – kõrgemad kohad saavad varem jagu liigniiskusest
- kõrgpeenras saab kasvatada niiskust pelgavaid taimi
- väga hästi kasvavad kõrgpeenras kuivust taluvad taimed
- kõrgemale tõstetud peenraid on mugavam ja lihtsam hooldada
- väiksemad taimed on kõrgemal paremini nähtavad
- eraldatud peenrasse saame kergemini luua taimedele neile sobivad tingimused
Alpitaimed armastavad sooja kasvukohta ja kuivemat pinnast. Nad kannatavad küll talvist külma, kuid mitte niiskust. Neile on vaja väga hea drenaažiga kasvukohta. Sobiva aluspinnasega kõrgpeenar on just alpitaimedele sobiv ja vajalike tingimustega koht.
Alpitaimede jaoks võiks peenar olla maapinnast vähemalt 25 cm kõrgem. Põhi tuleks täita killustiku või suuremate kividega umbes kolmandiku ulatuses. Kasvukohaks valida päikesepaisteline lõunapoolne koht, kuhu päike paistab enamuse päevast. Kuna vee läbilaskmine on alpitaimedele väga oluline, siis võib lisada kolmandiku osas killustikku või kruusa ka kasvumullale.
Happelist mulda vajavad taimed
Turbapeenra rajamiseks on kõige lihtsam viis teha aeda kõrgpeenar. Turbaala ääristatakse puupakkude, maakivide, puitserva või turbapätsidega. Hapulembeste taimede puhul ei tohi kasutada peenraäärena pinnast aluseliseks muutvat paekivi. Hapulembeste taimede jaoks võiks peenra põhja muust pinnasest eraldada. Selleks tuleb vooderdada kõrgpeenra põhi vett läbilaskva peenravaiba või geotekstiiliga ja täita peenar turba või hapulembeste taimede jaoks segatud mullaseguga.
Kõrgpeenar tarbetaimedele
Kõrgpeenra võib rajada ka taimejäätmete peale, korralikult vormistatud servadega peenra kõige alumisse kihti pannakse kõigepealt veidi peeneks hakitud oksajäätmeid, siis peale tagurpidi keeratud rohumättaid või taimejäätmed, puulehti ja sõelumata kompostmulda. Pealmisesse kihti panna sõelutud kompostmulda, kuhu saab juba istutada või külvata taimi. Sellisel viisil rajatud kõrgpeenras saab kasvatada veidi rammusamat pinnast vajavaid tarbetaimi- köögivilju, salateid, supirohelist ning maasikaid.
Tee nii:
Planeeri
- Selle järgi, milliseid taimi soovid kõrgpeenras kasvatada, vali kasvukoht, taimede valgusvajadus ning mulla koostis.
- Sobita kõrgpeenra kuju ja suurus ülejäänud aia kujundusega.
- Esimeseks käeharjutuseks ära vali liialt kõrget peenraserva – juba 25-45 cm kõrgune serv on päris nähtava kõrguste vahega ja seisab lihtsamini püsti.
Ehita
- Madalamad kivimüürid looduskivist laotakse killustikpadjale kuivmüürina – ilma mördita, kividevahelised vuugid täidetakse mulla või liivaga. Külmakergituste vältimiseks tehakse kõrgpeenra serva alla tihendatud killustikust või kruusast 20-30 cm paksune aluskiht. Kivide alumine serv võiks ulatuda veidi maapinna alla. Kõrgpeenar täidetakse seest istutusmullaga. Kasvumulla alla kõrgpeenra sisse pannakse killustikust või kruusast dreeniv kiht.
- Müüri paksus sõltub natuke kõrgusest ja võiks olla 1/3 kuni ¼ valmis müüri kõrgusest. Tavaliselt laotakse müürid ja tugimüürid väikese 10 – 15 % kaldega, nii, et müür oleks alt veidi laiem.
- Maakividest kuivmüüril laotakse suuremad kivid alla, väiksemad pealepoole. Lihtsama ja madalama kõrgpeenra jaoks on optimaalne on umbes 3-4 rida kive. Vahedesse pannakse mulda ja ka keskelt täidetakse peenar mulllaga.
- Puidust servadega peenra servad kinnitatakse omavahel ja toestatakse nurkadest ning ka ca 60 cm tagant maa sisse löödud puidust vaiadega. Mullaga kokkupuutes olev puit tuleb töödelda niiskuskaitsevahendiga. Kui kasvatame peenras tarbetaimi ei ole soovitav kasutada mürgiseid immutusvahendeid.
Istuta
- Vali kõrgpeenrasse ühesuguseid kasvutingimusi vajavad taimed.
- Taimed istutatakse sisse pärast müüri valmimist. Müüri külgedele kivipragudesse tehakse pulgaga ette diagonaalselt auk, kuhu istutatakse taim, et juured jõuaksid kõrgpeenra keskele sügavamasse mulda. Kõrgpeenart kastetakse keskelt.
- Leota taimi enne istutamist vees, et mullapall oleks piisavalt märg. Pärast istutamist kasta taimi kindlasti.
Hea mõte
- Kividevahelistesse aukudesse saab istutada vähest mulda vajavaid taimi. Paljud taimed otsivad seal ise laienedes ja kasvades endale kinnituskoha või kasvatavad vartele lisajuured kohtades, kus vars toetub mullale. Selleks sobivad hästi enamus kiviktaimlasse sobivad liigid.
Artikkel ilmunud ajakirjas “Kodukiri ” septembris 2010
Veel aiapidajale kasulikke artikleid minu blogis.
Päev pildis – septembri viimane nädal aias.
Sügis käes – sügis käes ka minu aias.
Linnuparved lendavad hoogsalt iga päev lõuna poole… nii et peagi see talv siis tulemas ei ole. Aias on veel viimased hetked istutamiseks ja ümberkorraldusteks sest kunagi ju ei tea, millal lumi maha sajab. Ja siis algab hoolsal aiapidajal logelemise aeg.
Aga praegu on veel värvid täies hoos – eriti paistab see välja, kui päike ennast näitab.
Iluõunapuu viljad on praegu eriti ahvatleva väljanägemisega ja Faasseni naistenõges õitseb juba teist ringi. Ma enam ei mäletagi millal ta ilma õiteta oli.
Pihlamarjad, lehtkapsad, kukeharjad, ja lehtpeedid ning loomulikult harilik metsviinapuu ei koonerda sügiseste värvidega.
Kõrrelistel on praegu kõrgaeg… hommikuse kastega ja päikesekiirtes on eriti kuldsed toonid. Rootsi tuhkpuu ‘Skogholm’ on ennast ehtinud üleni punaste marjadega. Ja isegi harilik laanesõnajalg oma pruuniks tõmbunud lehtedega sobib sügisesesse aeda nagu valatud.
Kaselehine enelas ‘Thor’ näitab ennast sel sügisel veidi tagasihoidlikumates toonides. Mais tarbeaias ei ole veel päris valmis saanud – ju sai liiga hilja peenrasse. Peenramaalt sai ära koristatud kõik , mis vähegi veel hamba alla tahtis proovida. Millegipärast hakkas minu kõrvits alles nüüd vastu sügist ohtralt õisi tegema, nii et kõrvitsa sain vaid ühe… kuid õlis praetud kõrvitsaõied maitsevad ka väga hästi…ja nii neid õisi korjates see pimedus saabuski.
Mis veel sügisestest aiasaadustest maitsvat teha saab? Vaata siia.
Päev pildis- septembri kolmas nädal aias.
Kollane sügis.
Sügis tuleb…vaikselt hakkavad lehed varisema ja taimed, millelt võib leekivat sügisvärvust oodata, vahetavad karva.
Miks lehed muutuvad sügiseti värviliseks ? Päris põhjalikult on kirjutanud sellest ilmaasjadega hästi kursis olev Jüri Kamenik.
Jutust selgub, et kolm kõige olulisemat põhjust, miks lehed värvi muudavad on valguspäeva lühenemine, päikesevalguse spektraalkoostise muutus ja temperatuuri ööpäevase amplituudi muutus – just suured temperatuuri kõikumised, ca 12- 15 kraadi ja rohkem.
Kui vaadata asja mitte nii teaduslikult ja vaid tähelepanekute järgi, siis jah, just karged ööd ja selge taevas on sügisel need, mis värvid aeda toovad. Kaasa aitab ka veel see, kui maa ei ole liialt märg ja päevad on päikeselised. Varjus kasvavatel taimedel on samuti harva erksaid toone, päike aitab kuldsele sügisele kõvasti kaasa.
Sügise staar püsilillepeenras on vaieldamatult kukehari. Kindel valik on meil aiandusärides hästi kättesaadav sort ‘Herbstfreude’ – mis on kindlalt hästi edenev ja annab alati sügisel ilusat värvi. Minu aias oli kukehari juba ammu enne mind ja kahjuks sorti ma ei tea. Kukehari tahab heaks edenemiseks lahjema pinnasega kasvukohta ja päikest. Varjus on ta hõre ja närb ning väetist visates võib ka sinnapoole vaid näpuotsaga jagada, muidu kasvab püsikupöösas üleliia lopsakaks ja vajub laiali.
Hiina siidpöörised on nüüd juba mõnda aega aias kasvanud ja nüüd on õisikuid juba päris uhkesti. Algusaastatel ta ei tahtnud eriti õisi näidata. Tore taim- sahiseb tuulga, kollane värvus alustab hiilivalt altpoolt ja vasksed õisikud on uhked. Hea koht selle taime jaoks on tegelikult selline, kus saab teda veidi piirata – näiteks muruniidukiga ümbert sõites. Minu aias on ta peenras ja kipub kogu aeg endale liiga palju ruumi tahtma.
Teine tulemine – Tanguutia elulõng. Soe suvi ja sügis on elulõnga uuesti õitsema ärgitanud. Kollased õied sobivad sügisesse hästi.
Mida võid teha toredate aiakujundussaadustega…sellest kirjutasin juba eelmisel korral.
Kas sinu aias on ka midagi nüüd sügisel uuesti õide puhkenud?
