-
Tere! Minu nimi on Evely Karvak ja ma olen aiakujundaja. Loodan, et leiad minu lehelt palju kasulikku ja inspireerivat.
Uisujää Soomaal Tõravere luhal 18.12.2016
Kogu uisutatava luha pikkus oli umbes 4 kilomeetrit ja tagumisse otsa jõudmine oli näiliselt üsna kiire – kõik on ju nii põnev ja siis ei märka aega.
Tagapool hakkas üleujutus vähenema ja sõita sai rohututtide vahel.
Ettevaatiku pilku oli vaja vaid elektrikarjuse traatide suhtes. Suvest olid jäänud mitmesse kohta elektrikarjuse aiad. Need on üsna loodusega ühte värvi ja hooga sisse sõites võib asi päris valusalt lõppeda.
Esimese hooga ei saanud kuidagi jääpinna pealt aru, kas tegemist on lahtise veega või hoopis jääga. Hiljem selgus, et tegelikult siiski olid kõik kohad jääs. Nii need, mis nägid välja nagu voolav vesi ja ka need, kus tundus, et on ihtsalt augu koht. Kogu jää oli täis erinevaid mustreid ja jäätunud loodus liikumist tähistavaid kujundeid.
Järgmise pildi peal tundub, nagu seisaksime lahtise veega jõe kaldal. Aga jõekujuline moodustis oli täiesti jääs ja jõge seal koha peal üldsegi ei ole.
Kui kogu päev oli sombune ja imeõrna uduvihmane – siis päeva õhtusse hiilides saabus valge udu, mis tegi õhu piimjaks ja müstiliseks.
Kogu jää oli sile nagu klaas ja nägi välja nagu vesi. Pidin ennast kogu aeg mõttes veenma, et mu silmad ja taju petavad mind, sest pilt oli nii reaalne nagu laiutaks kõikjal vesi. Seega siiski täiega ebaraalne :) Aeg-ajalt siiski sundis mõistus mind mu taju kontrollima kepiga jääd toksides…kuid alati osutus kaotajaks taju ja jalge all oli ikkagi jää.
Ja taju ütles, et ma uisutan vee peal :)
Seega me satume segadusse, kui midagi ei vasta sellele, mida me oleme harjunud nägema. Aga see ajas elevile ja kohati tundsin end nagu Alice imedemaal.
Lõunane tankimine. 
Järgmisel pildidl on nüüd lahtise jõe koht ja selja taga on päriselt lahtise veega jõgi.
Kui plaanid ise looduslikule jääle uisutama minna, siis võta kaasa sõber ja tarvitusele kõik ettevaatusabinõud, et uisutamine oleks turvaline.
Kogu teema on hästi kokku võtnud suure kogemusega talviste matkade korraldaja 360 kraadi ja kirjutanud oma blogis Matkauisutamise turvalisusest. Vaata järgi.
Aiapidu talvel. Miks ka mitte?
Suvised grillipeod aias on üsna igapäevane meie elu osa. Nagu ka üldse soojema aja saabudes kogu elu ja paljude tegevuste kolimine õue, terrassile, rõdule ja aeda. Talvisel ajal pakime jälle aiamööbli kokku, katame lõkke – ja grillikohad ning elu koondub tuppa. Aeda jääb vaid vaikelu, mida saab aknast nautida. Kui mitte arvestada viimaste lumerohkete aastate igapäevaseid lumerookimisi, lastega lumememme ehitamisi ja lumehunnikutest kelguliu laskmisi, aga üldjuhul ei ole talvel aias suuremat elu käimas.
Samas aga miks mitte aiapidu – grillipidu ka talvel? Nagu öeldakse ei ole ju olemas halba ilma on vaid ebasobivad riided. Peoruum aias on suur ja avar – ruumi on palju. Paari viimase aasta lumeuputusele toetudes on suur eeldus olemas, et kogu peol vajamineva mööbli ja sisustuse saab ehitada lumest. Ja ei mingit muret, et kellelegi ei jagu toole või lauaruumi ja ka kogu sisustus on täiesti uus ja erakordne. Kogu peoruumi koristamisega ei ole samuti mingit muret – kevadel sulab mööbel lihtsalt ära. Aia valgustamiseks pimedal ajal saab ehitada lumelaternaid ja teha lõket.
Kogu vajamineva mööbli ehitamine lumest võtab veidi aega – kuid annab hea doosi värsket õhku ja punased põsed. Lisaks ei ole enam muret kuhu panna lumerookimisest ülejäänud lumi – kõik läheb ehitusmaterjaliks. Ka on lumest ehitamine lastele päris meeltmööda tegevus ning tavapärase lumememme ehitamise asemel saab peo tarbeks vajalikel ehitustöödel ja kavandamisel ennast lausa arhitektina tunda.
Viimasel talvel ei olnud ehitamine väga keeruline – vaja vaid paksu lume sisse käigurajad kaevata ja tee pealt ülejäänud lumi lauaks ja toolideks vormida. Õhtu hakul enne krõbedamat külma tuleb veidi vett lumemööbli pinnale piserdada, et öösel külmaga saaks kõik tugevamaks ning püsivamaks. Nendele kohtadele kus istutakse ja nõusid asetatakse on hea lume peale väike vahekiht panna – käiku läksid kõik matkamatid, kaltsuvaibad ja laudlinad. Vastasel juhul sulavad soojad teetassid ja pirukakausid ennast lauast läbi. Ka istumise alla on head vahekihid kaltsuvaibad ja lambanahad. Pikalt küll istuda ei maksa – muidu trügib külm naha vahele. Mis iganes liikumismängud, tantsud ja võistlused annavad sooja ja hoiavad tegevuses. Ja muidugi on oluline külalistele eelnevalt teada anda, et pidu toimub õues, et kõik teaksid aastaajale sobivalt riietuda.
Söögiks ja joogiks sobib külmal ajal hästi kõik kuum ja aurav. Kuum tee termoses ja värskelt grillitud kuumad palad on hea valik. Ka soojad suupisted ja pirukad maitsevad hästi. Värskes õhus maitseb toit alati hästi ja mugav on tarbida selliseid palasid, mida saab kohe käest ära süüa.
Ja kui kõik ettevalmistused on tehtud, siis jääb üle vaid pöidlad pihku pista ja loota, et ilmataat ei mängi vingerpussi ning üllatusliku sulailma ja vihmaga kogu peosaali ära ei sulata.
Fotod: Tarmo Roop ja Jürgen Karvak
Artikkel on ilmunud ajakirjas “Kodukiri” 2012 jaanuari numbris.
Ja pidu sai teoks tänu erakordselt lumerohkele talvele ja ilusale ilmale 2011 veebruaris ning korraldamiseks tegelikult panid ideeseemne minus kasvama hoopis ühed teised toredad talvised peod ja kokkusaamised. Tervitused Teile ja aitäh Kristiina ja Risto!
Mis veel kõike aias teha saab? Jaga meiega !
Lumest aiakaunistused.
Külm ja ilus- aiakaunistused.
Suurte lumest küünlajalgade meisterdamist saab ette planeerida vaid siis, kui järjekordselt on meid tabanud erakordselt lumerikas talv – kõik kohad on lund täis ning ainult vaja välja mõelda, kuhu seda panna või mida uut ja huvitavat lumest teha võiks.
Kui aga juhtub olema selline aasta, kus lund saab pikisilmi oodatud, siis jääb vaid üle varuda suur prügikott ja kannatlikult oodata sobivate ilmaolude ja vaba aja kokkulangemist. Vähese lume puhul on tore see, et teedelt ja autoplatsilt kokkukraabitud lumi saab tavapäraste lumehunnikute asemel aiakunistuste vormi.
Kui lumi on kerge ja hästi kokkuhakkav, saab lumevormidele kõige lihtsamalt ilusa kuju anda. Aga kujusid annab meisterdada ka mõõdukate külmakraadide ajal: siis on vaja ainult lund kokkupressides seda aeg- ajalt veepritsist veidi niisutada, nii kleepub ta hõlpsamalt ja võtab paremini vormi.
Tee nii:
- Lõika kotil põhi lahti, (nüüd on see kahest otsast avatud)
- Hakka kotti lund kühveldama , seda aeg- ajalt tihendades ja küünlasilindritele korrapärast kuju andes. Liiga kõvasti ei või suruda, külmaga on kott rabe ja kerge purunema ning kogu tööd tuleb otsast alustada.
- Kui kott on peaaegu ääreni täis, tõmba see ettevaatlikult silindri ehk küünlajala ümbert ära.
- Küünla jaoks võiks kaevata üles silindri sisse sügavamad augud, et tuul leeki ära ei kustutaks.
- Külmakraade oodates võib silindri väljast poolt veepritsi kasutades veega üle pritsida – siis saab küünlajalg jäiselt tugevam ja püsib kauem.
Artikkel ilmunud ajakirjas „Kodukiri” veebruar 2011
Aiamood Prantsusmaal.
Rahvusvaheline aiakujundusfestival Prantsusmaal,
Chamount– sur Loire, Des jardins en partage (‘Community gardens’)
Kas rahvale avatud aed, meil siis enamasti linnapark, peaks olema ka rahvalik? Aga milleks end stampidega koormata! Prantslased pakuvad sellessegi keskkonda hoopis moodsaid mõtteid ja espriid.
Suviti toimub Prantsusmaal Loire jõe kaldal ajaloolises lossis aiakujundusfestival, kus saab nautida fotograafide, kunstnike ja maastikuarhitektide ideid ja mõtteid kogu maailmast. Festivalürituste programm on mitmekesine ja näitused on avatud aprillist oktoobrini. Kõik väljapanekud on tugevalt seotud aasta teemaga. Aiakujunduse poolelt on vaatamiseks 25 näidisaeda. 2008 aasta teema oli ”Des jardins en partage”- see tähendab kogukondlikku, aeda, avalikku aeda. Ajalooliselt on sellised aiad kuulunud rohkem töölisklassile, kes said leevendada toidunappust rasketel aegadel. Aed oli ka ühistegevuse koht, kus võis unistada paremast maailmast. Tänapäeva väljakutseteks on linnainimestele kättesaadav aed, ühtlasi keskkonna bioloogiline mitmekesisus. Aed on koht jagamiseks, teadmiste ja kogemuste edasiandmiseks, aga ka üks nendest haruldastest paikadest, kus mõtted ja tegevused saavad mitmekordistatud. Aias on peidus tuleviku võtmed.
Pariisi aed.
Meli Melo
See aed on ääretult pika hobuserauakujulise lauaga köögiviljaaed, kus ülestikku kattuvad kahe raamistiku mustrid. Maapinnal on aed jaotatud ruudustikeks külvatud kultuuride järgi, teine- veidi kõrgem tasapind on peenest metallsõrestikust ja pikast metallauast- nagu Pariisi kohvikutes. Lauale on antud mitmeid funktsioone. Ümbritsevad väikesed haritud maatükid sümboliseerivad kosmopoliitset kultuuri linnades- taimed on kohalikud ja ka kaugemast kliimast, vanad ning taasleitud liigid, uued ja moodsad köögiviljad.
Metallvõrgustik, mis asetseb maapinna kohal – katab kogu aeda, on värvitud punaseks ja toestab taimi. Maa tasapinnal on kogu aed jaotatud samuti ruudustikeks- taimedest, erinevatest konteineritest ja jalgraja motiividest ruudustik. Pikk metallist lett on omamoodi Pariisi kohvikute sümbol. Mustrite loomiseks ja taimenimede märkimiseks on kasutatud purgikaasi. Laua kõrval olevast kõrge servaga tiigist saavad vett sõela sisse kasvama pandud kõrrelised.
„Viis ühe jaoks“.
Belgia arhitektid ja maastikumaalijad, Virginie Pigeon ja Sebastian Ochej
Puitlaudadest käigurajad jagavad aia viieks erinevaks alaks, kus kasvavad erinevat värvi taimed – püsikud, muru, üheaastased taimed ja maitsetaimed. Teeradasid lõpetavad peeglid, mis peegeldavad eelnevat jagatud ruumi ja kordavad elamust, muljet, värve. Teeraja lõpus, peeglite taga, jalgteed koonduvad –muutuvad istmeteks ning ka taimed segunevad. Jagatud aed muutub siin jagamatuksühenduskohaks ja kohtumispaigaks. Eestpoolt vaadates korduvad peeglites tugevate toonidega taimegrupid. Vaheseinte taha tekivad intiimsemad poolvarjatud istumiskohad suhtlemiseks.
Prügikasti aed.
Christine ja Michel Pena
Maastikuarhitektid tunnevad muret keskonna pärast, mille eest peaksid hoolt kandma kõik inimesed. Aed loodi lähtudes raiskamisest, õigemini küll selle vältimisest. Aia rajamisel kasutati vaid teistest festivali aedadest ülejäävat materjali, mis on kas laiaks litsutud, tükkideks rebitud või kokku surutud. Sellest valmistati täiesti kasutatav aiamööbel, teerajad, varikatused. Osa taimset jääki leidis koha kompostikastis – seemnetest kasvavad siin sügiseks kõrvitsad.
Lyoni aed.
Lyoni linn ja botaanikaaed.
Lavastatud nagu mõistujutt, meenutab see aed ka fakti, et botaanikaaiad on kohad, kus tegeletakse taimede uurimise ja introdutseerimisega. Siin leidub nii botaanilisi liike, kui ka aianduslikke sorte. Aed kutsub külastajaid merereisile, et täiustada botaanikaaia kollektsiooni. Metallist poolkera platsi keskel sümboliseerib laeva, mis sisaldab taimekollektsiooni. Taimed sõuavad suures hõbedases paadis ülel klaasikildudest mere täiustama botaanikaaia kollektsiooni teises maailmanurgas…See aed on austusavaldus taimedele ja ka taimemaailma avastavatele inimestele.
Täiuslikkus.
Prantsuse arhitektid Jean- Noel Caillaud , Pierre Navarra, Emmanuel Sorin, Guillaume Surget
Aed on rajatud otsekui kummardusega esivanematele, kes on läbi aegade hoidnud ja kogunud mõtteid ja teadmisi. Aed on jagatud neljaks siseõueks ja terrassideks, mis on igaüks teadmiste, muljete ja kogemuste vahetuskohaks erinevate põlvkondade, naabrite ja sõprade vahel. Aia keskmeks on kööki ümbritsev ala koos vana oliivipuuga. Vaheseinana kulgeb punasest savist paks sein, milles on rohkem, kui 220 perekonna retseptidega hoidistepurki. ‘Täiuslikkus’ on ühtlasi tulemus mõtete ja maitsete, välise ja sisemise vahel.
Liigid…!
Kujundanud Prantsuse ja Hispaania arhitektid ja maastikukunstnikud Pierre Alexandre Cochez, Benoit Faure, Mathilde Felix- Faure, Frederic Guillaud, Jean Charles Liddell, Sylvian Boue.
Kaks aeda on ülimalt kontrastsed- väga roheline ja väga kuiv ala peavad peegeldama kogu maailma maastike mitmekesisust. Kaht aiaosa eraldab peegeldavatest plastribadest paks vahesein, kus mängivad paksus, peegeldus ja läbipaistvus. Läbipaistvus sümboliseerib jagatud ja jaotatud ruumi – paika kohtumisteks, mõttevahetusteks, muutusteks. Põneva kujuga pingid soosivad istumist paariti ja sunnivad suhtlema.
Artikkel on ilmunud ajakirjas “Kodu ja Aed” 2009 aasta juunis. Ja käidud Prantsusmaa messil juba aastal 2008 aga seal ning teistes Prantsusmaa paikades kogetu oli veidi ajatu iseloomuga ning mulle väga südamelähedane.
Kindlasti on edaspidi plaanis veel teha mõni tagasivaade sellel reisil nähtule… see oli lihtsalt nii inspireeriv.
Mida teha aias veebruaris ?
Veel on aiapidajal puhkus.
Erakordselt paks lumevaip katab veel maad ja külmakraade ka koledasti. Kuid mida enam valgust päike päevale annab seda enam hakkavad aednikel tavaliselt näpud juba sügelema.
Päikest on küll viimasel nädalal iga päeva küllaga, aga külma samuti. Kuni veebruarikuu suure ja pika külmani oli sel aastal isegi suure ja paksu lumekihi all maapind täiesti külmumata. Kuid nüüd saabus suur ja pikk külm erakordselt rohke lumega kaetud maa peale. Madalamad põõsad on üleni lume all ja veidi kõrgemad vaid otsapidi väljas.
Erakordselt suured lumehunnikud on nüüd külmaga kõvasti tihenenud ja varsti ilma pehmemaks muutudes ja sula saabudes saab lumi okstele kindlasti liiga tegema. Lumi hakkab oma raskusega ja sulades oksi vajutama ja murdma.
Kindlasti on sul noored igihaljad okaspuud ja ka teised igihaljad põõsad kaetud? Ere päike ja pakane koos võivad tekitada igihaljastele puudele ning põõsastele päikesepõletusi, lisaks võimendab asja veel valgust peegeldav lumepind. Päikesesoe ergutab taimi kasvama, paneb neil mahlad liikuma. Külmunud maapind aga ei lase juurtel vett pinnasest kätte saada ja igihaljastel taimedel jäävad lehed või okkad janusse. Kõige rohkem saab kannatada vahetult lume pinna läheduses olevad oksad. Lumi sädeleb ja võimendab päikesekiirgust.
Siis võib juhtuda, et kevadel lume sulades on pool põõsast roheline- see osa mis lume all peidus ja lumepealne osa kahjustatud. Seega, kui sul on viimastel aastatel istutatud igihaljad põõsad või okaspuud keskpäevase päikese käes – siis peaksid nad olema varjutatud. Lihtne on kasutada varjutamiseks varjutuskangast, mis kauplustest kättesaadav. Hea oleks, kui okaspuu või põõsa ümber teha okstest püramiidjas tugiraam, millele siis varjutuskangas ümber laotada, nii ei jää sadav lumi taimele ja ka kangas ei jää umbselt taime peale.
Varjutamist vajavad ka igihaljad padjandtaimed, praegu ei ole neil paksu lume all viga, kuid kui lumi ära sulab ja taimed ei ole veel õieti oma kasvu alustanud, siis tuleks ka padjandtaimed kinni katta. Neid on hea varjutada mõne kuuseoksaga. Kui igihaljad taimed kasvavad varjulises kohas, ja keskpäevane tugev ja ere päike neile peale ei paista, siis ei ole varjutamine tingimata vajalik.
