-
Tere! Minu nimi on Evely Karvak ja ma olen aiakujundaja. Loodan, et leiad minu lehelt palju kasulikku ja inspireerivat.
Londoni kogukonnaaiad seovad inimesi
Loodussõbralikud kogukonnaaiad Londonis.
Eestis kogub hoogu kogukonniti tegutsemine ja kogukonnaaiad on populaarne teema maailmas juba pikka aega. Ühine huvi lähendab inimesi ning kodukandi parema toimimise nimel ollakse heameelega nõus kogunema ja aega panustama. Kogukonnaaed on aed, mida majandab kogukond ühiselt. See toob kokku inimesi, tugevdab piirkonnas elavate inimeste vahelisi sidemeid, annab võimaluse linnaümbrust oma kätega muuta ning tutvustab avalikus ruumis aiandust.
Mõned kogukonnaaiad on sellised, kus kasvatatakse ühiselt toitu, teised on pargilaadsed ja pakuvad mõnusat rohelist paika vaba aja veetmiseks. Väga levinud on kogukonnaaiad Pariisis, Londonis, Berliinis, Lissabonis, New Yorgis. Saksamaal ja Portugalis on ühisaiad tihti linnaparkide osad.
Tallinnas on tuttavad nimed Telliskivi Loomelinnaku linnaaed ja Uue Maailma Aed. Viimane on kuuldavasti küll sel hooajal puhkusel, kuna piirkonnas on soojatorustike rekonstrueerimistööd. Tartu Maheaed haldab mitmeid kogukonnaaedu Tartus, ja need on köögiviljakasvatusega tegelevad aiad, mis võimaldavad kohalikel taimi kasvatada ja lasteaialastel ning kooliõpilastel aiatööga tutvuda.
Londonis asub üks päris kuulus kogukonnaaed The Phoenix Garden.
See tore park äratas huvi ka oma keskkonnasõbralike ideede poolest asudes täiesti keset maailmalinna. Paljud seal aias kasutatavad nipid võiksid kuuluda ka koduaiapidaja tegutsemiste arsenali hulka.
The Phoenix Garden asub Londonis West Endi südames. Aed tegutseb heategevuslike annetuste toel. Eesmärgiks on luua paremad puhkusetingimused kohalikele elanikele ning läheduses töötavatele inimestele, säilitada ja soodustada sobivaid elupaiku elusloodusele. www.thephoenixgarden.org
Aed on manageeritud vabatahtlike poolt, seal organiseeritakse programme ja üritusi, kogukonna pidusid, heategevusüritusi, aiandusüritusi ja workshoppe terve aasta vältel. Aeda on võimalik rentida ürituste tarbeks ja pildistamisteks. The Phoenix Garden on avatud aastaringselt iga päev.
Kuuel aastal on aed võitnud esimesel koha Best Environmental Garden – Camden in Bloom võistlustel.
Seal on ainult üks palgaline töötaja – aednik Chris Raeburn, kes on tegutsenud seal juba üle 10 aasta. Kuid ka tema ei ole igapäevaselt tööl, vaid hoolitseb aia eest hooaja alguses ja aitab läbi viia suuremaid muudatuste projekte. Tööd seal aias teeb ta umbes paari kuu jooksul aastas.
Chris on töötanud paljudes kogukonna organisatsioonides üle maailma ning õppinud Fine Art Chelsea Kunstikoolis ning tal on laialdased teadmised taimede, eluslooduse ja loodusssõbraliku paiga rajamiseks ja hoolduseks.
Põhiliselt töötavad aias vabatahtlikena kohalikud aiahuvilised ümbruskonna elanikud või inimesed, kes käivad lähedal piirkonnas tööl.
Igal nädalal 2 h käib koos aia koristamise grupp. kes korrastab, korjab prügi, rohib ja istutab. Ning veel on regulaarsed pühapäevased tööpäevad suve alguses, kus tehakse raskemini teostatavaid ülesandeid.
Mina sattusin parki külastama mai lõpus 2013 a kevadel, siis käisid aias renoveerimistööd ning aed oli tegelikult ajutiselt külalistele suletud. Samal ajal käis ka kevadine suurkoristus peenardes. Kuid aednik oli kohal, parasjagu tööhoos, ning oli nii lahke, lubades mind sisse ja tutvustades oma valdusi. Lisaks oli aias nokitsemas üks vabatahtlik eestvedaja – kunstnik Jane Palm-Gold. Temaga koos sain teha ekskursiooni erinevatesse aia soppidesse ja kuulsin paiga sünnilugu.
Aednik Chris Raeburn ja vabatahtlik Jane Palm-Gold
Mida nad siis rääkisid ?
Varasemalt olidsellel maalal äri- ja elumajad. 2 maailmasõja ajal said osad hooned pommitamisel suuri kahjustusi. Hiljem kasutati seda ala parkimisplatsina kuni 1984 aastani, kui avati The Phoenix Garden.
Aed koosneb mitmetest erineva meeleolu ja tingimustega osadest ning on suurepärane koht, kus istuda ja võibleibu süüa, lobiseda või niisama puhata. Seal elab märkimisväärne hulk metsiku looduse elanikke – liblikaid, mesilasi, linde ja ka West Endi ainukesed konnad.
Aia eest hoolitsetakse kasutades säästvaid tehnoloogiaid ja uudset lähenemist elusloodusega alale. Kasvatatakse taimi, mis kasvavad kuivades tingimustes ja võimalikult palju erinevaid liike, et luua palju erinevaid elupaiku. Ei kasutata mürke umbrohu-, ega kahjuritõrjeks, kunstväetisi.
Sageli küsitakse neilt, et kuidas on võimalik et kõik kasvab nii hästi ning arvatavasti see kõik nõuab rasket tööd. Tegelikkus on aga selline, et alati peab meeles pidama, et taimed ise soovivad kasvada.
Kõik aiad peaksid olema loomulikult madalate kuludega ja muretud hooldada.
pingi jalad on tehtud pinnasest leitud ehitusmaterjalist
Kõige selle tõttu viljeletakse seal aias järgmisi põhimõtteid:
Kehtestatud on reeglid:
Seal aias ei ole umbrohtu, seal ei ole kahjureid, ei ole vajadust vee järele, seal puuduvad jäätmed. On looduslik aed, mis vajab aastaringselt minimaalselt sekkumist.
Kuidas nad vähese vaevaga seda aeda peavad?
Aias on vaid õhuke kiht mulda mis muutub suvel väga kuivaks Paljud taimed mis kuiva aiaosasse kasvama on valitud, on looduslikult väga kuiva suvega piirkondadest ja neil ei ole suvel vett kasvamiseks vaja. Kõik istutustööd viiakse läbi sügisel, kui pinnas on niiske ning istutusauku lisatakse head mulda, et taimed saaksid hea kasvustardi ja selleks ajaks kui uus põuaperiood saabub on juured juba ennast sügavale ajanud.
Sügav kastmine.
Uusi taimi kastetakse esimesel aastal kord kuus aga põhjalikult. See julgustab taimi kasvatama juuri sügavamale, elades nii üle rasked ja kuivad ajad. Regulaarne ja tihe kastmine soodustaks pinnapealsete juurte kasvatamist ning siis ei ole kuivaga niiskust kuskilt võtta.
Metsiku looduse soodustamine.
Aiad mis on liiga korralikud ja puhtad ei leia kasutust eluslooduse poolt. Seal otsustati, et toetatakse võimalikult mitmekesist elusloodust. Kasvatatakse võimalikult palju erinevaid liike, et kogu aeg midagi õitseks või ajaks värskeid uusi lehti. Looduslikud liigid kombineeritakse koos usaldusväärsete aretatud ilutaimedega, nii pikendatakse hooaega ja aed näeb alati hea välja. Linnud, konnad ja putukad ei hooli, kust taimed originaalis pärist on. Mõned loomad armastavad valgust ja mõned varju, seega on vaja nii avatud päikselisi alasid, kui ka tihedamaid ja varjulisi. Vesi on toob alati eluslooduse aeda. Aias on kolm tiiki, mis on kõik koduks kaladele, konnadele, putukatele. Veel kasutatakse palju vanu anumaid, kus vesi saab soojeneda ja on kuumadel päevadel vajalikud putukatele ja mesilastele.
Lagunemine ja toitained.
Toitelemendid on väga tähtsad elusloodusele. Paljud aiad ja pargid on liiga korralikud – koos langenud lehtedega ja okstega visatakse ära toitained ja elupaigad. Seal pargis kasutatakse iga surnud taime, et luua elupaiku. Lehed ja oksad on töötlemiseks tuhandetele ussidele, nälkjatele ja tigudele, kes parandavad pinnast taimede kasvatamiseks ja linnud saavad jahti pidada selgrootututele.
Aias on kolm suurt komporśtikonteinerit roheliste jäätmete jaoks. Samuti on aias täiesti puutumata alad – turvalised peaspaigad lindudele ja ämblikutele, pesakastid lindudele. Puutumata alades kasvatatakse okkalisi ja raskesti ligipääsetavaid taimede gruppe, et luua lindudele rahulikke alasid kaitseks inimeste ja kasside eest.
Tagagaias on piiratud looduskaitseala, mis on avalikkusele suletud ja seal elavad linnud.
Aia kompostihoidla
Taimestus.
Aias kasvatatakse laia valikut taimi – nii kultuursorte kui looduslikke liike ning aed õitseb kogu aasta vältel.
Kõik taimed on õnnelikud kasvutingimuste üle – need kellele tingimused ei sobi ja ellu ei jää, ei ole selle aia jaoks. Kaotustest õpitakse ja lihtsalt täidetakse augud peenardes, proovides midagi muud. Kõik taimed on hea põuataluvusega, kuigi mõned võivad kannatada eriti kuivadel aastatel, kuid nad kosuvad tingimuste paranedes.
AIAS PUUDUVAD KAHJURID
Aed on koduks lugematutele selgrootutele. Kõik nad tahavad süüa, mõned neist söövad taimi, mõned teisi kahjureid, kuid kõigil on seal kodu ja pestitsiide ei kasutata kunagi.
Otsustamine, et aias ei ole kahjureid andis neile vabaduse nautida kõiki liike ja teha aed kõigile koduks. Mõned taimed küll on veidi kahjustatud, kuid seal ei otsita täiuslikkust õites ja lehtedes kuid elust tühjas aias. Tahetakse aeda, mis on elus koos putukate tegutsemisega. Hoitakse looduslikku tasakaalu, et kõikide probleemidega hakkama saada. Vahel võtab tasakaalu leidmine aega ja on silmale nähtav. Eriti pärast varakevadist plahvatuslikku lehetäide saabumist, kuid paari nädala pärast probleem kaob. Mõne aja pärast ilmuvad nende looduslikud vaenlased: lepatriinud, sirelased, kiilassilmad ja sipelgad ning tasakaal saabub jälle. See lihtsalt nõuab kannatust – seni vaadatakse mõnda aega teisele poole ja ei muretseta.
Teod ja nälkjad – nende pärast ei muretseta…nad on looduslik umbrohutõrje, ilma nendeta mattuks aed võililledesse. Põhiliselt söövad nad surnud materjali, kuigi noori taimi võivad nad kahjustada Noored taimed kasvatatakse pottides suuremaks ja tugevamaks, nii, et nad enam ei maitse nii väga ja peavad paremini vastu. Loomulikult vahest süüakse palju ära, kuid selline on aiandus, mõned taimed lihtsalt on maitsvad ja mahlased, kuid siis neid lihtsalt ei kasvatata seal aias.
Liiliakuked
Täiskasvanud isendid korjatakse ära. Seal on oma nipp. Kui putukad näevad, et korjate neid, siis nad kukutavad end maapinnale. Hea on taime alla panna veekaus, siis nad pudenevad sinna sisse. See ei aita neist täiesti vabaneda, kuid hoiab arvukuse kontrolli all.
AIAS EI OLE UMBROHTU
Umbrohtude hävitamiseks ei kasutata herbitsiide. Kasutatakse tehnikaid, mis tagavad tasakaalu.
Muld on täis kõikvõimalikke seemneid mis ootavad oma võimalust kasvada. Selleks on vaja valgust. Probleem on väiksem, kui neid hoida pimedas. Selleks võimalusel aias ei kaevata, vaid umbrohi lihtsalt tõmmatakse regulaarselt välja, seda niimoodi nõrgendades. Kaevamine ainult avab tee mullas pesitsevatele seemnetele.
Mõned eriti elujõulised taimed on problemaatilised oma nõrgemakasvuliste naabrite suhtes.
Seega tuleb istutada lähestikku kokku jõuliselt levivad taimed ja omavahel kokku nõrgemakasvulised taimed. Nii käib võitlus, kuid võitjaid ei ole- kõik kasvavad koos.
Mõned eriti jõuliselt levivad ronitaimed lõigatakse igal sügisel maha, nii nad lihtsalt peavad alustama oma kasvamist kevadel algusest.
Väga elujõulisi taimi ja umbrohtude seemneid ei visata kompostrisse, kuna siis need levivad edasi mullaga millega multšitakse.
Kasutatakse ka märga kompostimist. Kõik umbrohuseemnetega õisikud lisatakse suurde veetünni, kus nad mädanevad. See tapab seemned, mis saab peale paari kuud lisada turvaliselt komposti hulka. See võib levitada haisu, kuid sobib kõikide invasiivsete taimede seemnete ja juurte hävitamiseks.
AIAS EI OLE PRÜGI.
Kõik aia rohelised jäätmed kasutatakse ära kohapeal – midagi ei ole lahkunud aiast juba 9 aasta jooksul. Nende arvates oleks hull, kui visata ära kõik toitained, mis on lehtedes ja okstes, kui seda võib kasutada edukaks taimekasvatuseks.
Roheline materjal komposteeritakse 3 suures hoidlas. Komposti tehakse 6- 9 m2 ühe hooaja jooksul ja see kasutatakse kõik ära mulla toitmiseks. Ei kasutata kunstväetisi – kompost tagab kõik taimede toiduvajadused.
Oksjäägid peenestatakse, lisatakse komposti või kasutatakse elupaikade loomiseks aias.
Pargialal on selle koha ajaloo tõttu hulgaliselt killsutikku või kiviseid jäätmeid, mis kõik võib istutustööde ajal välja tulla – kõik praht kasutatakse kohapeal parandustöödeks või ehitatakse elupaiku putukatele.
Harleyford-road-community-garden.
Selle mõnusa paiga avastasime Londonis ringi tiirutades juhuslikult tara peal silti märgates. Aed oli hästi sopiline varjupaik paljude erinevate kujundustega osadega. Tore paik puhkamiseks ja linnamürast eraldumiseks.Olemas on aiaruumid lastele mängimiseks, pikniku pidamiseks, lõkke tegemiseks, väike veekogu ja alad päikese käes või varjus istumiseks. Kasvuhoone ja peenrad maistetaimede ja köögiljadega. Mosaiigist kõnniteed tegid radadel uudistamise põnevaks.
Kogukonnaaed on loodud 1984 aastal ja kohalikud elanikud hakkasid sellel mahajäetud maalapil kasvatama köögivilja. Hiljem sai sellest ametlikult kogukonnaaed. Aed sai ümberkujundatud 1986 kuni 1988 aastatel ning hooldatakse lähedal elavate kohalike elanike poolt.. Aias on miksitud metsikuid ja kujundatud alasid ja see on ainuke ümbruskonnas olev looduslik paik.
http://www.ovalpartnership.org.uk
Mosaiikplaadid aiateede sees lisavad põnevust
Artikkel on ilmunud ajakirjas “Aed” 2014 aastal.
Toidutaimed rõdule kasvama
Rõdud on tänuväärt kohad taimede kasvatamiseks neile aiandussõpradele, kel puudub päris oma aed.
Kui sinna ikka päikest ka paistab, siis saab kujundada lopsaka rohelise oaasi ning suvel võileiva peale ja salatiks rohelisi lehti oma rõdult näpistada. Lisaks saab nii juurde mõnusalt lõhnava ja hubase puhkekoha. Päikeseline klaasidega rõdu on nagu väike kasvuhoone korteri küljes.
Millega arvestada?
Suurim erinevus taimede kasvatamisega aiamullas, on vee vajadus. Konteinerites on mulda vähem, niiskus ei säili kaua ning kastmisega on vaja olla hoolikam. Mida suurem on anum või pott, seda lihtsam on konteineraeda hooldada. Väike pott või kast kuivab kuumas ja päikesepaistel hästi ruttu läbi. Kitsad rõdukastid ning väiksemad potid vajavad kastmist kindlasti iga päev.
Võimalusel on hea kasutada kastmissüsteemi, see pikendab kastmiskordade vahesid ja võimaldab ka mõne päeva kastmises vahele jätta.
Et mullane kastmisvesi ei pääseks tilkuma põrandale, mööblile või alumisele rõdule on vaja kastmine läbi mõelda. Auguga pott päästab üleliigse vee välja, kuid kuhu ta voolab? Samas ilma auguta potti liiga palju vett andes või vihmavee peale sadades lähevad taimede juured mädanema.
Taimi võiks valida oma rõdu kliima järgi – kui palju sinna päeva jooksul paistab päikest ning kui kuumaks keskpäeval läheb.
Anumatesse sobivad enam taimed, mis on vastupidavad ja vähenõudlikud ning elavad üle lühikese kuivuse. Samuti on hea kasvatada neid ürte ja taimi pottides, mis on soojanõudlikud ja põhjamaist talve õues üle ei ela – nt. rosmariinid, osad lavendlisordid, tsitruselised, oliivipuud jne.
Potiga on lihtne taimed püsiva miinuse korral tuppa tõsta. Klaasidega rõdul on ka sügisel pikemalt soe ja kevadel saavad taimed varem välja.
Anumatesse on hea istutada juba ettekasvatatud taimi. Siis saavad taimede vahed parajad.
Foto: Jürgen Karvak
Ja kuna on teada, et suur osa rohelisest läheb söögiks, siis võib istutus esialgu olla pigem veidi tihedam, et saaks rahumeeli salatisse lehti ja võrseid ära näpistada või vahelt mõned terved taimed salatisse lõikuda.
Suuremates konteinerites saab kasvatada ka kääbuskasvulisi viljapuid. nt. õuna-, kirsipuid või marjapõõsaid.
Konteinerite valimisel tasub olla loov.
Taaskasutus on ka alati omal kohal. Sobivad anumad ürtide ja söögitaimede jaoks võivad olla väga erinevast materjalist – keraamika, metall, betoon, puit, punutised, plastik jne. Suurte pottide ning kastide valimisel arvesta kindlasti rõdu kandevõimega. Arvestama peab, et ka muld on raske ja kastmisveega lisame veel omakorda kaalu. Hea on valida kergemast materjalist potte, tihti on fiiberkiust potid sarnased mõne loodusliku materjaliga, kuid kaalult kerged. Hästi kasvavad maitsetaimed laiades ja madalates vaasides ja anumates.
Kasvupinnaseks sobib hästi veidi vett siduv mullasegu. selleks võib segada mulla hulka vett siduvaid graanuleid.
Segaistutused.
Kes soovib veidi värvikirevamat pilti, siis mõnusalt sobivad köögiviljade ning maitsetaimedega kokku ka suvelilled. Tore mõte on kasutada siis lilledena söödavate õitega taimi. Nii saab õisi kasutada dekoreerimiseks, salatitele, kastmetele ja teesegudele värvi lisamiseks. Maitsetaimede ja köögiviljade lehed on väga erineva erineva varjundiga rohelised ning aitavad omakorda lilleõitel särada ning välja paista. Minu isiklikud lemmikud söögitaimed mida istutada koos õitsevate lilledega kasvama on: käharpetersell, madalakasvuline till, erinevad erksavärvilised salatid ning madalakasvuline rõdutomat. Samuti saab erinevat värvi lehtkapsastega luua põnevaid kooslusi.
Nippe:
- Kuna pind on väike ja taimi ei saa korraga istutada palju, siis näpista ja piira taimi kogu aeg veidike tagasi. Nii stimuleerid taimi rohkem ja tihedamaks kasvama. Ka ei lähe maitsetaimed nii ruttu õitsema. ning näevad pikalt välja värsked ja elujõulised.
- Kasuta ühtesid taimi teistele toeks – väikesed viljapuud võivad olla toeks hernestele ja ubadele. Melisside ja piparmündipuhmaste vahele toetuvad hästi muidu lamanduvad kurgirohi ja lehtkapsad. Mais kõrgub üle teiste taimede ja tekitab lopsakust.
- Istuta taimed tihedamalt. Nii saad taimi kogu aeg söögiks lõigata aga kogu rõduaia välimus jääb samal ajal lopsakaks ja rikkalikuks.
- Tühjade tekkinud aukude täitmiseks võid külvata suve jooksul teise ringi peterselli või salatit. Parem on neid alguses eraldi kasvatada ja siis tühjadele kohtadele istutada.
- Kasuta viljakat kompostmulda, sest kogu oma toidu ja kasvujõu peavad potis kasvavad taimed saama üsna väikeselt pinnalt.
- Isegi, kui sul ei ole rõdu…sama hästi sobivad võileivarohelise ja kaunistuste kasvatamiseks ka aknalauad.
Söödavaid lilli ja õisi.
harilik saialill, aed-päevaliilia, suur mungalill, aedkannike e. võõrasema, aedmonarda, ahtalehine peiulill, harilik nurmenukk, harilik kirikakar, metsmaasikas, teekummel, habenelk, metskassinaeris, murulauk.
Päikeselisse ja palavasse kohta sobivaid taimi:
harilik iisop, harilik pune, murulauk, muskaatsalvei, sidrunmeliss, estragonpuju, harilik naistenõges, harilik rosmariin, basiilikud, tomat, liivateed, aedsalvei, harilik artišokk, lavendlid, sidrunirohi. Sidrunhein.
Poolvarjulisemat kohta kannatavad:
salatid, eriti hästi kasvab rucola salat e. põldvõõrkapsas, lehtpeedid, murulauk, petersell, till, suur mungalill, kapsad ja lehtkapsad, lehtpeet, aedkoriander, aedseller, aedspinat, harilik apteegitill, karulauk.
Ronivaid taimi rõdule:
oad, suur mungalill, viinamarjad, aedmaasikad ja metsmaasikad kasvatavad oma tütarvõrsed pikalt pottidest alla rippuma.
Veidi enam niiskust vajavad:
aedmonarda, aedrabarber, aedseller, aedtill, estragonpuju, hapu oblikas, piparmünt, salatkress, suur mungalill.
Artikkel on ilmunud ajakirjas “Sensa” 2014 aastal
Muru rajamisest lihtsalt ja loogiliselt
Muru – tundub lihtne, kuid vaatamata oma lihtsale väljanägemisele on ilus murulapp väga töömahukas ning ideaalselt tiheda muruplatsi rajamine õnnestub harva.
Seepärast võiks endalt küsida, kas alati on vaja ideaalset nn. Inglise muru või sobib ka veidi ebaühtlasem roheline niidetav plats? Kas alati on ikka vaja kulutada aias tunde niites, väetades, õhutades, riisudes, kastes, umbrohte välja kaevates – kui järgmisel päeval, kui me lõpetame – elab loodus ikka oma elu – alustab tasahilju, kuid järjekindlat – tuul pillutab umbrohuseemneid laiali, päike kuivatab, pikad vihmad toovad liigniiskust, varjud teevad kasvu hõredaks ja muru samblaseks.
Miks meile muru?
Muru toob aeda vaheldust ja avarust ning laseb värvilistel lillepeenardel paremini mõjule pääseda. Muruplats loob sobiva pinna mängimiseks ja pelgalt vastniidetud muru üksi teeb aia väljanägemise korrastatuks.
Muru rajamiseks vajalikud tingimused.
- Muru armastab päikest, seetõttu tuleks valida päikesepaisteline või poolvarjuline koht. Päris varjus jääb muru väga hõredaks ja sammaldub, seal võiks kasutada pigem pinnakattetaimi või madalaid püsililli.
- Pinnas peaks olema viljakas, kuid kergesti vett läbilaskev. Muru ei taha kasvada happelisel pinnal.
- Märjas ja hapus pinnases ning liigvarjus võtab võimust sammal, kevadeti on palju surnud laike ja murus hakkavad kasvama seened.
- Liiga liivasel, kuival ja toitainetevaesel pinnal kuivab murukamar suvel läbi ja muru kolletub kergesti.
- Kasvumulla kiht peaks olema piisavalt paks, ca 20 cm. Kui mullakiht on liiga õhuke – on kastmisvajadus suurem ja toitaineid vähe. Mulla huumuskiht võiks olla kogu muru osas ühepaksune.
- Mullas ei tohiks olla kahjulikke keemilisi ühendeid.
Millest alustada?
Tasanda maapind ja eemalda kõik umbrohujuured. Anna pinnale u 1-2% väike kalle hoonetelt äärealade poole. Nii teki murupinnale kohti, kuhu vesi või jää saaksid jääda pikalt seisma ja kahju tegema. Ideaalset mulda on tihti raske leida, mullaolude parandamiseks lisa kergetele muldadele raskemat huumusmulda, turvast või savikat mulda ning raskematele muldadele turvast või turbakomposti ja jämedamat liiva. Sega pinnased omavahel, et struktuur oleks ühtlane. Mulla pealmine kiht peab olema peenelt sõmer, ilma kivideta ja kobestatud, see võimaldab seemnetele ühtlast külvi.
Enne muru külvamist kasta ja tihenda pinnast. Peale seda jäta plats paariks nädalaks seisma, et umbrohuseemned saaksid idaneda. Seejärel rohi umbrohi välja, sega pinnase pealmine kiht ning jäta uuesti seisma. Sama protseduuri võib korrata mitu korda, et muld saaks võimalikult umbrohuvabaks.
Muru külv.
- Muru külvamiseks on kõige sobivamad ajad varakevad ja hilissuvi. Suve teisel poolel tehtud külvid on rohkem kaitstud umbrohtumise eest.
- Sega seemnesegu enne külvamist kindlasti uuesti läbi, sest erinevate liikide seemned on erineva raskuse ja suurusega ning seemned ei pruugi olla ühtlaselt segunenud.
- Külva tuulevaikse ilmaga. Jaga seemnesegu kahte ossa ja külva muruplats üle 2 suunas.
- Liiga tihedalt külvamine ei taga tihedat muru vaid on pigem kahjuks. Õiget külvinormi on lihtne kontrollida – olenevalt seemne suurusest ( seemne suurus oleneb liigist) peaks näpuotsa-suurusele pinnale sattuma 3-6 seemet.
- Rehitse seeme mulda. Külvi võid katta õhukese liiva või turba multšikihiga. Muruseeme ei tohiks jääda sügavamale kui 1 cm.
- Rulli kogu pind üle. Rulliga üle käimine annab seemnele parema kontakti maapinnaga ja nii tärkab seeme kiiremini ja ühtlasemalt. Peale rullimist ei tohiks platsil enam kõndida.
Kas kasta ja kuidas kasta?
Vastselt külvatud muruseemne kastmisvajaduse kohta on erinevaid teooriaid.
Kui kastma ei hakka kohe peale külvamist, siis seeme võtab niiskuse mullavarudest ja kasvatab oma juure sügavamale ning moodustub ilus ja tugev juur. Kuid kui siis tuleb vihma on vaja peale seda jälgida, et noor muru nüüd enam läbi ei kuivaks.
Teine teooria ütleb, et seemne edukaks tärkamiseks on vaja igal juhul kasta – 1 – 2 korda päevas. Seni kui muru on kasvanud piisavalt tugevaks ja saab hakkama ilma toetava veeta.
Oma kogemusest olen märganud, et taimed harjuvad oma tingimustega. Kui sa kastad neid kogu aeg, siis nad vajavadki rohkem vett. Kui sa pikendad veidi vahesid kuid jälgid, et kuivus ei oleks hukutav, siis lisavee vajadus väheneb tunduvalt. Kastes peaks pinnas märjaks saama umbes 10 cm sügavuselt
Millal niitma hakata?
Esimene niitmine tehakse, kui muru on 6-8 cm kõrgune ja lõikekõrguseks tuleb valida 4-5 cm, et taimed hakkaksid hargnema ja pind muutuks tihedamaks. Seda ei ole hea teha väga kuuma ja päikeselise ilmaga. Edaspidi hoitakse muru korrapäraselt niites 3-5 cm kõrgusena. Umbes 1-2 cm kõrgemalt niidetakse varjulistes kasvukohtades ja põuasel ajal.
Ühe niitmisega tohib maha niita kolmandiku kuni pool murulible kõrgusest. Muru kasvamise kiirus ja niitmise vahed sõltuvad väga ilmastikust. Suvel niidetakse tihedamalt, hiljem harvemini. Liig sage niitmine on kahjulik ja põuaperioodil ei tohi madalalt niita. Kõige enam kahjustab hästi madal ja harv niitmine.
Inglise murult tuleks muruniide kokku koguda, taluaia muru puhul ei ole see vajalik, kuid märja või kastese muruniite kogumike all võib taimkate hävineda. Muruniite võib jätta maha, kui see on umbes 2cm pikk, siis kõduneb see muru vahele ära ning annab mulda toitaineid.
Kevadisi muruhooldustöid juba olemasolevale murule:
- Kevade poole jälgida, et murule ei tekiks jääkoorikut. Kahju teevad ka lumisel ja porisel ajal sissetallatud rajad.
- Muru riisutakse kevadel, kui muld on juba tahenenud. Liiga märjal murul pole soovitav talluda.
- Kevadine muru õhutamine vähendab sambla tekkimise võimalust.
- Sammal tekib murusse, kui seal on kõrreliste kasvuks ebasobivad kasvutingimused, ebapiisav või ühekülgne väetamine, liigniiskus, kuivus, vari, liiga madal niitmine ja regulaarne niite mahajätmine. Samblatõrjevahendid hävitavad sambla, kuid ei kõrvalda põhjust.
- Kevadel ja suve esimesel poolel toidetakse muru kiiretoimeliste lämmastikku sisaldavate väetistega, mis soodustab kiiret kasvu, sügisel ei tohiks lämmastikkurohket väetist kasutada.
- Kevadel antakse väetist, kui ööpäevane keskmine temp on tõusnud vähemalt üle 5 kraadi, muru on alustanud kasvamist ning on täiesti roheline.
- Võib valida ka kaasaegsed pikaajalise toimega mineraalväetised, mis annavad toitaineid mitu kuud järjest. See teeb muruhoolduse lihtsamaks ja vähem töömahukaks.
- Väetist ära puista märjale murule, siis väetisegraanulid jääved murulible külge kinni ja kõrvetavad taime. Kindlasti kasta peale väetise külvamist seni, kui see on sulanud. Erinevad väetised sulavad erineva kiirusega.
- Võimalus on ka murupinnale väetiseks laotada orgaanilist kompostmulda. Seda tehakse koos õhustamisega.
- Ühtlase murulapi parandamisel on oluline kasutada sama muruseemnesegu, mida kasutati külvamisel, muidu jäävad murusse üldisest foonist erinevad laigud.
Loe lisaks ka https://www.aiaidee.ee/pugatud-muru-asemele/
Lugu on ilmunud ajakirjas “Aed” 2014 aastal.
Punume pärga…
Viinamarjaväätidest lillepärg.
Ühtäkki oli vaja valmistada kaunistuseks lillepärga. Viinamarjaväädid tundusid hea idee. Sügise lähenedes on amuuri viinapuu visanud pikkust nii mis kole ja kohati ronib kõrgele õunapuu otsa. Viinamarja pikad võrsed on ideaalsed pärja valmistamiseks. Lehed tuleb küll praegusel ajal ise maha noppida. Väga toredad on viinamarjaväätide juures nende krussis köitraod.
Õige hõlpus on vääte pärjaks keerata ka siis, kui esimesed külmad on viinapuust üle käinud ja kõik lehed korraga ise maha pudisevad. Siis on paras aeg viinapuu võreseinal üle vaadata ja üleliia kaugele kasvanud väädid tagasi lõigata ning hästi painduvad väädid pärgadeks keerata. Valminud ringid on hea kuivatada ning kõiksugu talviste ja kevadiste pühade ajal on sobivad alused kaunistusteks olemas.
Pärja meisterdamine on väga lihtne…
Pikad väädid keerata rõngasse just nii suureks, kui parasjagu vaja. Omavahel kinnitada nööri või traadiga. Sellele pärjale on kaunistuseks lisatud suvelõpu aiasaadusi… arooniad, pune õisikud, peterselli ja tilli õisikud, Argentiina raudürdi ja kurgirohu õied. Õite ja marjade kinnitamiseks kasutasin peenikest rullitraati.
Ja, kui on huvi, siis piilu, mis minu aias on suvel juhtunud
Värsket rohelist oma aiast. Kuidas planeerida?
Oma ürdipeenar või köögiviljaaed, ise kasvatatud söögitaimed – peagi saabuv hooaeg innustab kindlasti paljusid aiaomanikke veidi värsket lauale ka ise kasvatama ja mõtlema, kuhu, kus ja kuidas?
Paar marjapõõsast, salatipeenrad või väikese ürdiaia nurgakese annab peaaegu igasse aeda ära mahutada. Kel ruumi vähe võib piirduda terrassil pottides või kastides lillede asemel toidutaimede kasvatamisega. Ürditaimed on meeldiva lõhnaga ja silmale ilusad vaadata. Toidutegijatele on ürdiaed ka uute maitsete katsetamiseks ning tore paik kiiresti kättesaadavate lisandite ja kaunistuste tarbeks.
Kui kogemus taimede ja aiandusega on väike, siis esialgu tasubki kätt proovida ürditaimede ja lihtsamate söögitaimede kasvatamisega. Kombineerides püsikutaimi ja seemnete külvamist, saab kokku ka üsna säästliku eelarvega söödava peenra. Alguses tasuks vältida taimi, mis nõuavad pikemaajalist ettekasvatamist – kuid kogemuste ja oskuste kasvades võib ka keerulisemate tegevuste juurde asuda.
Toas seemneid ette kasvatades, kipub tihti olema liiga vähe valgust ja liiga palju sooja ning taimehakatised kipuvad välja venima. Nii jõuavad vahel osad taimed juba sooja ilma oodates, õue istutamise ajaks, hukka minna.
Kui oled alles alustamas taimede kasvatamisega, siis kergem on tegutseda ajal, kui muld õues on juba nii piisavalt soojenenud, et mitmeaastaseid ürte saab kohe peenrasse istutada ja salatitaimed, maitseroheline ning kiiremakasvulised üheaastased lilled kannatavad juba õue peenrale külvata.
Tavapäraselt saabuvad sellised ilmad meil maikuus. Kuid erandeid on alati. Lihtne on meeles pidada, et enamus taimi saavad areneda, kui ööpäeva keskmine soojus on üle 5 soojakraadi. Üllatuslike öökülmade vastu saab taimi kaitsta katteloori laotamisega peenrale.
Kuidas plaane seada?
Planeerimise juures on hea läbi mõelda:
-
Kui palju mul on selle jaoks ruumi
Tihti väiksemas aias pole mõeldav, et saab sealt varuda saagi kogu talveks, aga sobivaid taimi salati ja tee sisse panemiseks ning laua kaunistamiseks ja lõhnastamiseks saab kasvatada ka väiksel pinnal.
-
Kui palju mul on aega taimede eest hoolitseda?
On oluline arvestada palju aega ja soovi on end aiale pühendada. Olenevalt tarbeaia iseloomust – kas kasvatada rohkem püsikuid või üheaastaseid taimi, valida lihtsamaid või keerulisemaid liike – on peenarde hea väljanägemine sõltuvuses sinna pühendatud ajast.
-
Kui palju ma sooviksin saada saaki?
Siin on kindlasti olemas seos – mida rohkem saaki, seda rohkem on vaja aega ja ruumi.
Kuhu planeerida ?
Igapäevaselt vajaminevaid ürditaimi võib ka juba olemasolevasse aeda ära mahutada. Siis planeerides ürte ja rohelist köögivilja püsilillepeenrasse teiste taimed vahele. Sellisel juhul on soovitav kasutada kogu peenras orgaanilist väetist või lisada taimede toitmiseks kompostmulda.
Suurem töö on rajada söödavate taimede tarbeks eraldi aiaosa, kus võib neid kasvatada korrapärastes peenardes, kujundada mustreid aiateede, hekkide ja värvidega kombineerides või sobitada taimed vabakujuliste gruppidega peenardesse.
Parim koht maitse- ja ravimtaimedega aiaosale on tuulte eest varjus päikesepaisteline kasvukoht. Ala on hea ümbritseda heki, müüri või ronitaimedega.
Mugav on rajada söögitaimedega aiaosa köögi lähedale, siis on värsked taimed alati lähedalt võtta. Plaane seades tuleks mõelda, milliseid taimi rohkem tarvitatakse ja neile varuda rohkem ruumi. Mingi aiaosa võiks jätta ka uute ja põnevate taimede katsetamiseks. Uute sortide seas on palju erinevaid kirjute ja värviliste lehtedega sortide taimi. Kõige uuemaid ja haruldasemaid sorte saab tihti hankida vaid seemnetena.
Kui aias on vähe ruumi- saab ürte kasvatada pottides või hoopiski ka rõdul või terrassil lillekastides. Ürdid pole nii värvikirevad kui lilled, kuid nende seas on väga erinevate huvitavate lehevärvustega ja hea lõhnaga taimi.
Paber ja pliiats.
Planeerimise ajal on hea oma plaanid ja mõtted üles joonistada. Paberil tekib ülevaade kui palju on ruumi ja mis sinna õieti ära mahub. Mida vähem omad kogemusi, seda väiksema maatüki ja vähemate taimedega on mõistlik alustada
Ürdiaed areneb kogu aeg koos oma peremehega, nii kuidas arenevad vajadused ja maitseeelistused. Peenardega askeldamist on hea võtta kui pidevalt muutuvat ning arenevat loomingulist protsessi.
Mis taimi valida ?
Maitsetaimede hulgas on ühe- ja kaheaastaseid taimi ning püsikuid. Ürditaimed on enamuses vähenõudlikud, leplikud mullastiku ja hoolduse suhtes. Suurem osa ürte vajab päikeselist kohta ja hea drenaažiga mitte liiga rammusat pinnast. Maitsetaimed ei vaja palju väetamist. Mõned rammusamat mulda vajavad liigid on: karulauk, palderjan, varemerohi, kikkaputk, piparmünt, mädarõigas, hapuoblikas, murulauk.
Taime kasvukoha nõudmisi saab ka aimata tema välimuse järgi – hallikate, kõvade või nahkjate lehtedega taimed vajavad täispäikest ja kuiva pinnast. Näiteks: piparrohi, basiilik, majoraan, portulak, kummel, tüümian, iisop, lavendel, aedsalvei, pune, koirohi, aedruut, liivatee, sidrunpuju. Laiade roheliste ja pehmete lehtedega taimed aga taluvad poolvarju. Näiteks lõhnav varjulill, karulauk, taliportulak, aedtill, kurgirohi, kress, koriander, põld-võõrkapsas, petersell, aed-harakputk, estragon, apteegitill, leeskputk, murulauk, lehtküüslauk, sidrunmeliss, talisibul, kikkaputk, palderjan, piparmünt, hapuoblikas.
Kui peenrad on maja lähedal ja tahaks, et aed näeks kogu aeg ilus välja, siis tasub istutada püsimaitsetaimi ja üheaastasi segamini. Nii ei teki olukorda, et peenramaa jääb millalgi täiesti tühjaks. Ära söödud salatite asemele võib külvata uued ja kiirekasvulised salatid või söödavad lilled. Näiteks põld-võõrkapsast e. rukola salatit, kurgirohtu, saialille, kummelit, suurt mungalille, koriandrit.
Enamus kodumaise päritoluga liike võib külvata otse avamaale ja nad ei ole väga külmakartlikud. Varast külvi taluvad aedtill, petersell, saialill, kurgirohi, aed- harakputk ja köömen.
Igale taimele tuleb leida sobiv koht. Enamik ürte pärineb lahjadelt ja suhteliselt toitainetevaestelt ja mitte liiga niisketelt muldadelt. Märga mulda soovivateks eranditeks on jahedama kliimaga ja niisketelt aladelt pärit taimed. Näiteks: karulauk, palderjan, varemerohi, kikkaputk, piparmünt, mädarõigas, hapuoblikas ja murulauk.
Samuti on erinev nõudlikkus valguse suhtes. Varju vajavad lõhnav varjulill, karulauk, merisalat, taliportulak. Varju taluvad petersell, aed harakputk, aedmonarda, mesiputk.
Hooldus
Mitmeaastased ürditaimed vajavad kevadel ja suvel kärpimist, et ergutada noori kasve kasvama. Korrapärane lehtede ja võrsete näpistamine hoiab taimed vormis ja kompaktsed. Äraõitsenud õisikud lõigatakse, kui ei soovi seemneid saada. Õisikute lõikamine lihtsustab ka hooldust – taim külvab muidu valminud seemned ja järgmisel hooajal tärkavad kõik liigid segamini.
Rohimine on hoolduse juures kõige suurem töö. Tugevama kasvuga taimede ümber võib umbrohtumise ja hioolduse vähendamiseks katta pinna õlemultsiga.
Maitsetaimede kasvamist võivad segada ka haigused ja kahjurid. Taimed on tugevamad, kui neil on sobiv kasvukoht ja head kasvutingimused. Ürdiaias ei ole soovitav kasutada keemilisi tõrjevahendeid – seega tuleks hakkama saada keskkonnasõbraliku kahjuritõrjega. Taimsed leotised- kõrvenõgesest, põldosjast, soolikarohust, küüslaugust, sibulast või mädarõikast, millega pritsitakse kahjurite korral. Rohelise seebiga pritsimine. Teod saab väikestelt pindadelt hommikul kastega ja peale vihma käsitsi ära korjata.
Taimede istutamisel on hea arvestada ka sobivaid naabreid, mis oma lõhna ja juurte eritiste kaudu peletavad kahjureid. Näiteks küüslauk peletab maasikakahjureid, leeskputke lehed peletavad mutte. Aed-liivatee, salvei, piparmünt ja basiilik mõjuvad peletavalt kapsaliblikatele. Aedtill, sibulad, küüslauk ja porrulauk kaitsevad porgandit porgandikärbse eest, porgand tõrjub sibulakärbest, aed- piparrohi tõrjub oa lehetäisid. Küüslauk aitab rooste- ja jahukasteseente vastu, koirohi kaitseb sõstraid rooste eest.
Kui mõned taimed haigestuvad, siis tuleks need põletada, ülejäänud orgaanilised jäätmed sobivad hästi komposteerimiseks. Külvamisel tasub kasutada alati uuemaid või haigustele vastupidavaid sorte. See teeb edaspidise hoolduse palju lihtsamaks. Tähtis on ka õige külviaja valik.
Artikkel on ilmunud ajakirjas ” Aed” 2013 märtsikuus.
Kuidas mujal maailmas kasutatakse tarbetaimi hoopis laiemalt ka linnahaljastuses – loe siit.
Loe ka artiklit: Aedviljad aias – iluks ja söögiks.
