Aianduse ja aiakujunduse blogi tegijatele.

Sibulilllede rikkalik õitsemise aeg saabub õige pea, või juba ongi käes. Seda ei tea keegi ette, sest kõige varajasemad lilled pistavad oma ninad mullast välja niipea, kui lumi on sulanud ja päikeselised ilmad on mulla üles soojendanud. Seega nii võivad nad alustada juba aprilli algupoole ja jätkata kuni jaanipäevani. Või teisel aastal, kui lumi ei taha kuidagi lahkuda jääda alustamisega hoopis hilisemaks. Kui ilmad on jahedad, rõõmustavad õied meid pikema aja vältel ja vahel upitab äkiline soojalaine kõik õied korraga lahti. Nii, et peaaegu kunagi ei saa ühesugust pilti peenras oodata.

Nüüd-varakevadel selgub, kes on sügisel sibulate mulda pistmise aja maha maganud või kes on suured ettevalmistused teinud ja saavad esimeste soojade ilmade saabudes rikkaliku õitepidu nautida.

Kevade vara on aeg, kus seada plaane järgmiseks hooajaks. Aed on praegu täiesti teise ilmega, kui sügisel sibulate istutamise ajal. Püsililled alles koguvad hoogu ja põõsad on raagus, peenrad on tühjad ja talvest ning lumest räsitud. Iga varajane sibulilleõis lisab elu ja värvi peenrasse. Sügisel, kui on otsustamise aeg – kuhu sibulad pista, siis on peenrad punnis taimi täis ja tundub, et lisada poleks küll enam midagi vaja.

Praegu aga on mõned kohad üsna tühjad, kus võiksid toretseda värvikirevad õied.

Nii, et kui igatsed aeda värvi ja vaheldust, siis planeerimiseks õige aeg on käes.

Vaata aias ringi sellise pilguga, mis aitab sind sügisel:

• Kust sulas lumi kõige enne ära ja kuhu jäi kauemaks?
• Kus on aias kõige päikesepaistelisemad kohad?
• Kus on paigad, kus sa käid kõige rohkem ja pilk peatub ikka ja jälle?
• Kui oled päeval tööl ja veedad aias aega õhtupoolikul, siis kus on õhtupäikesega kohad, mis on kevadõhtul mõnus ja soe paik sinu aias?
• Milline koht lillepeenras on täidetud taimedega, mis pistavad oma nina mullest välja hilja, kuid hiljem on kaharad ja lopsakad?
• Mis on kohad, mis jäävad silma möödujatele tänavalt ja panevad su aia särama?

Just kevadel on see kõik väga hästi näha, sest suur rohelus on tärkamata ning aed veel justkui pooltühi. Sügisel, kui istutamise aeg käes, on peenrad lopsakust täis ja tühjad kohad ei paista enam välja.

Kui sul on olemas aiaplaan, saad sinna kohe sobivad kohad maha märkida, et sügisel meeldetuletus oleks varnast võtta. Kui plaani ei ole, siis tee väike visand ja märgista vajalikud kohad. Juurde märgi liik, lisa arv mitu sibulat mahuks ja kindlasti ka mis värvi taimed sinna sobiksid.

Sügisel ajavad vaimustava välimusega suured sibulate valikud poes alati silmade eest kirjuks, nii on lihtsam otsustada ning tulemus jääb kenam.

Varajaste sibullillede õite efektseks väljatoomiseks sobivad hästi järgmised paigad aias:

• kohad, kust lumi sulab varakult – lõunapoolsed majaääred, tuulevarjulised paigad
• lõuna-ja õhtupäikeses soojenevad kohad peenardes
• peenarde servad ja käiguradade äärsed alad
• veidi hiljem alustavate ja hiljem lopsakate lehtedega taimede naabruses. Näiteks hostad, sõnajalad, helmikpöörised, kurerehad, kortslehed. Siis katavad püsikute lehed hiljem sibulillede koltunud varred ja peenar ei paista närtsinud välja.
• arvestada võiks pinnase niiskusega. Kevadel märjematesse kohtadesse sobivad nartsissid, märtsikellukesed. Kuivemat pinnast eelistavad tulbid, laugud, võrkiirised ning mõõkiirised.
• koha valikul arvesta sibulate suuruse ja istutussügavusega. Et peenras oleks piisavald mulda. Teeäärtes ja kiviktaimlates võib olla mullakiht õhem. Sibulatel on vaja kasvamiseks kolme sibula läbimõõdu sügavust mulda ning sibullilledel on väga erineva suurusega sibulaid.
• paljud tulbisibulad vajavad rikkalikuks õitsemiseks regulaarset pinnasest välja võtmist peale õitsemist. Sibulad kaevatakse mullast välja, eemaldatakse väiksed tütarsibulad, kuivatatakse ja pannakse sügisel mulda tagasi. Seda võiks ka koha valikul arvestada, et kuhu sügisel mugavalt ligi pääseb.
• Segaistutustesse, kust sibulaid hiljem üles ei leia on hea planeerida liike, mis ei vaja nii tihedat väljavõtmist. Näiteks tuntumatest liikidest nartsissid, krookused, laugud, sillad, puškiiniad, kobarhüatsindid, preeriaküünlad, kirgaslilled ja ebahüatsindid. Looduslikud tulpide sordid, ning Fosteri ja Greigi tulbid, metstulbid.

Artikkel ilmus ajakirjas “Kodukiri” aprillis 2016