-
Tere! Minu nimi on Evely Karvak ja ma olen aiakujundaja. Loodan, et leiad minu lehelt palju kasulikku ja inspireerivat.
Postitused teemal: aiahooldus
Põõsapügaja põhitõed
Üldjuhul teatakse, et põõsaid on vaja lõigata varakevadel.
Ebajasmiin Helsingi botaanikaaias
Põõsaid on vaja lõigata kevadel enne kui taimed aktiivselt kasvama hakkavad. Alati pole see asi siiski nii lihtne. Enamikku põõsaid tulekski lõigata märtsi lõpul või aprillis, kuid on ka teist lõikusaega vajavaid lehtpõõsaid. Kui kärpida varakevadel põõsaid, mis õitsevad eelmise aasta võrsetel, siis lõikame maha koos okstega ka õiepungad. Millal mida lõigata?
Jälgi õisi !
Varakevadel enne lehteminekut kärbi ja harvenda põõsaid, mis õitsevad sama aasta võrsetel. Reegel ütleb, et ilupõõsaid, mida kasvatame rikkalike õite pärast, lõigatakse pärast õitsemist ja enne õiepungade kujunemist. Seega on väga oluline teada iga liigi õitsemisaega ning tunda põõsaid ka ajal, kui nad ei ole veel jõudnud lehte minna.
- põõsaid, mis õitsevad kevadel ja varasuvel, lõigatakse kohe pärast õitsemist.
- põõsaid, mis õitsevad suvel hiljem ja sügisel, lõigatakse varakevadel
Seega võib mõned põõsad varakevadel hoopis lõikamata jätta, sest muidu lõikame ära just peagi õitsema hakkavad pungad. Erandiks on ka nendel liikidel talvel lumega murdunud oksad, mis siiski tuleks varakevadel eemaldada ja põõsas korrastada. Samuti tuleb lõigata välja kuivanud ja haigestunud oksad niipea, kui seda on märgata, olemata aastaajast.
Milliseid põõsaid tuleks lõigata kohe pärast õitsemist?
- Enelad – hall, nipponi, keskmine, teravalehine, tara, Van Houtte’i, täkiline, naistepunalehine, karvaseviljaline, kolmehõlmaline, värd, Thunbergi ja tuhkur enelas ´’Grefsheim´’. Need enelad vajavad igal aastal pärast õitsemist 1/3 vanemate okste põõsast väljalõikamist. Oksi ei kärbita.
- Harilik sirel, ungari sirel – Sirelitele tuleb kasuks, kui pärast õitsemist lõigata ära vanad õisikud. Siis lõigatakse välja ka nõrgad oksad, eemaldatakse juurevõsud. Vajadusel harvendatakse. Sireli noorendamiseks tuleks iga aasta varakevadel enne õitsemist lõigata 1/5 okstest u 30 cm kõrguseni maapinnast.
- Ebajasmiin – Ebajasmiini lõigatakse tagasi päraste õitsemist suve keskel, õitsenud vanemate okste üldarvust lõigata välja 1/4-1/3. Ka kasvavad ebajasmiinidel sageli juurekaelalt pikad üheaastased harunemata oksad – nendest valida välja tugevamad ja kärpida poole võrra. Ülejäänud nõrga kasvuga üheaastased peened oksad lõigata põõsast välja.
- Forsüütiad – ei vaja iga-aastast tagasilõikust. Õied tekivad forsüütial kahe või enama aasta vanustel okstel. Seepärast on hea vanemaid oksi kauem säilitada. Kui põõsas on väljaveninud või vanaks jäänud, tuleb tagasilõikamine igati kasuks. Parim aeg forsüütia lõikamiseks on kevadel kohe pärast õitsemist. Ühe oksa piires peaks tagasilõigatav osa olema u 1/3-1/2 oksa pikkusest, väga pikaks veninud okste puhul isegi rohkem. Kui kärbitakse okste tippe ainult veidi, siis moodustuvad okste ülemistesse otstesse tihedad oksakogumikud, kuid põõsa alaosa jääb hõredaks.
- Kolmehõlmaline mandlipuu -lõigatakse pärast õitsemist, kuid enne lehtimist. Lõigata välja nõrgad oksad. Tugevad üheaastased oksad lõigata tagasi (kärpida) 2.-3. elujõulise pungani.
Veel vajavad kohe pärast õitsemist harvendamist ubapõõsad, luudpõõsad, kolkvitsia, veigelad, deutsiad, sõstrad, tatari kuslapuu. Pärast õitsemist harvendamine soodustab neil uute noorte ja juba järgmisel aastal rikkalikult õitsevate võrsete kasvu.
Suvel, kohe pärast õitsemist tuleb harvendada põõsaid, mille õied tekivad kevadel eelmise aasta võrsetel moodustunud õiepungadest.
Kuidas lõigata ?
- Üheaastasi oksi ja võrseid lõigatakse niisuguse tugeva punga pealtpoolt, mille suunas soovitakse põõsa kasvu suunata. Oksa lõigatakse veidi kaldu punga lähedalt, nii et ei jääks pealepoole punga palju puitosa, aga nii et punga ei vigastaks.
Lõikamisviisid:
- Harvendamine – okste võrast väljalõikamine. Harvenduslõikusega eemaldatakse vanemad, nõrga elujõuga ja ristuvad oksad. Harvendatud põõsad on elujõulisemad ja õitsevad rikkalikult. Kõige otstarbekam on iga-aastane mõõdukas harvendamine.
- Sanitaarlõikus – eemaldatakse haiged, kuivanud ja murdunud ning külmavõetud oksad. Samuti tuleb eemaldada ebaõigetest hooldusvõtetest põõsale jäänud oksatüükad.
- Kärpimine – okste tagasilõikamine. Kärpimisega muudetakse põõsa suurust ning kuju, soodustatakse oksastiku tihenemist ning uute võrsete kasvu – võrsete, mis kannavad õisi järgmisel aastal.
-
Noorenduslõikus – seda on hea teha järk-järgult mõne aasta jooksul, lõigates igal aastal põõsast tagasi osa vanu oksi. Esimesel noorendamisaastal eemaldatakse tavaliselt 2/3 vanadest okstest ja kärbitakse ülejäänuid, teisel aastal võetakse ette alles jäänud kolmandik oksi. Olenevalt okste elueast võib osalist noorenduslõikust teha 3-5 aasta tagant. Lõigata tuleb seda tihemini, mida lühema elueaga on oksad. Paljusid põõsaid on vaja nii kärpida kui noorendada, üks hooldusvõte ei välista teist.
Artikkel ilmunud ajakirjas “Kodukiri” juunikuus 2011.
Veel pilte sirelipõõsastes, mida samuti lõigatakse peale õitsemist. Vaata juuni esimese nädala pilte.
Kas Sinul on juhtunud, et mõni põõsas on saanud lõigatud nii, et õitsema ei hakka hoopis? Tore oleks teada, milliste põõsaste lõikamine raskem ? Kliki siia ja jäta kommentaar!
Mida teha aias veebruaris ?
Veel on aiapidajal puhkus.
Erakordselt paks lumevaip katab veel maad ja külmakraade ka koledasti. Kuid mida enam valgust päike päevale annab seda enam hakkavad aednikel tavaliselt näpud juba sügelema.
Päikest on küll viimasel nädalal iga päeva küllaga, aga külma samuti. Kuni veebruarikuu suure ja pika külmani oli sel aastal isegi suure ja paksu lumekihi all maapind täiesti külmumata. Kuid nüüd saabus suur ja pikk külm erakordselt rohke lumega kaetud maa peale. Madalamad põõsad on üleni lume all ja veidi kõrgemad vaid otsapidi väljas.
Erakordselt suured lumehunnikud on nüüd külmaga kõvasti tihenenud ja varsti ilma pehmemaks muutudes ja sula saabudes saab lumi okstele kindlasti liiga tegema. Lumi hakkab oma raskusega ja sulades oksi vajutama ja murdma.
Kindlasti on sul noored igihaljad okaspuud ja ka teised igihaljad põõsad kaetud? Ere päike ja pakane koos võivad tekitada igihaljastele puudele ning põõsastele päikesepõletusi, lisaks võimendab asja veel valgust peegeldav lumepind. Päikesesoe ergutab taimi kasvama, paneb neil mahlad liikuma. Külmunud maapind aga ei lase juurtel vett pinnasest kätte saada ja igihaljastel taimedel jäävad lehed või okkad janusse. Kõige rohkem saab kannatada vahetult lume pinna läheduses olevad oksad. Lumi sädeleb ja võimendab päikesekiirgust.
Siis võib juhtuda, et kevadel lume sulades on pool põõsast roheline- see osa mis lume all peidus ja lumepealne osa kahjustatud. Seega, kui sul on viimastel aastatel istutatud igihaljad põõsad või okaspuud keskpäevase päikese käes – siis peaksid nad olema varjutatud. Lihtne on kasutada varjutamiseks varjutuskangast, mis kauplustest kättesaadav. Hea oleks, kui okaspuu või põõsa ümber teha okstest püramiidjas tugiraam, millele siis varjutuskangas ümber laotada, nii ei jää sadav lumi taimele ja ka kangas ei jää umbselt taime peale.
Varjutamist vajavad ka igihaljad padjandtaimed, praegu ei ole neil paksu lume all viga, kuid kui lumi ära sulab ja taimed ei ole veel õieti oma kasvu alustanud, siis tuleks ka padjandtaimed kinni katta. Neid on hea varjutada mõne kuuseoksaga. Kui igihaljad taimed kasvavad varjulises kohas, ja keskpäevane tugev ja ere päike neile peale ei paista, siis ei ole varjutamine tingimata vajalik.
Aiatöid sügisel…
… ehk mis tööd peab ära tegema ja mida võib kevadesse lükata.
Sügisesed lehed ja riisumine
Lehti saab riisuda siis, kui lehed puult maha tulevad. Vahest juhtub see äkki ja peaaegu kõikidel puudel korraga. Vahel pudenevad lehed ja muu praht aeda maha natukesehaaval ja tüütult pikka aega.
Muru pealt peaks kindlasti lehed enne talve ära riisuma. Kui paks lehekate jääb muruvaipa terveks talveks lume alla katma ei ole see sugugi murule hea.
Peenardega on teine lugu. Mulle meeldib kui peenrad näevad ka talvel ja sügisel ilma lumikatteta head välja, mitte ei ole ainult mustad laigud muru sees. Ja seda millal lumi maha sajab ei oska keegi kunagi ette aimata. Seepärast olen püüdnud valida peenardesse kasvama taimi, mis näevad ka külmal hooajal omamoodi nägusad välja.
Tugevama varrega püsililled, tugevate lehtede ja kõrtega kõrrelised on terve talv läbi ilusad ka oma äraõitsenud õisikute ja seemnekupardega ning heledaks kuivanud kõrtega. Igihaljad pinnakattetaimed ning madalakasvulised või roomavad okaspõõsad on ka talvel rohelised. Ilma lehtedeta põõsad annavad härmatise ja põõsal püsivate viljadega ilusaid mustreid.
Sügisesel ja talvisel lumeta ajal muutuvad eriti tähtsaks pinnakattetaimed peenras. Kui suvel ei paista maapinda katvad liigid rohkelt õitsvate ja uhkemate taimede vahelt väljagi, siis nüüd, kui õite ilu on kadunud ja paljud püsikud pealt koledaks muutunud ja koristatud – on peenra mullapind kaetud pinnakattetaimedega.
Mina olen sellist meelt, et sügiseti koristan ja lõikan peenrast ära nende taimede pealsed, mis muutuvad koledaks, kaotavad vormi ja riivavad silma. Näiteks hostad peale esimesi külmi, iiriselehed, mis vajuvad maha risti-rästi, sõnajalalehed–ühesõnaga kõik, mis tundub kole ja ei püsi vormis. Ülejäänud kuivanud taimevarred ja õisikud, mis on tugevad ja näevad head välja, jäävad talveks peenra peale. Kuivanud puhmikud on ka heaks looduslikuks kaitseks talvekülmade ajal
Sageli oleneb taimede käitumine ka ilmastikust. Väga tugev tuul ja kestvad vihmasajud ning märg, lörtsine esimene lumi võib paljud püsikute pealsed ära rikkuda. Kergelt nullilähedased kraadid ja kuiv kerge lumi või härmatis lisab paljudele taimedele ehted ja nii näeb peenar ka talvisel ajal suhteliselt lillerikas välja.
Püsikupeenardesse, mis ei ole kaetud multškattega lisan sügiseti värsket kompostmulda. Mullakihiga saab kaetud ka kõik peenrasse langenud lehed ja praht ning peenar näeb lihtsama vaevaga korrektsem välja ilma üleliigse koristamiseta. Enne mulla lisamist võiks rohida välja püsiumbrohud, nii on kevadel esimene rohimine hulga kergem.
Kuivanud ja valmis seemnetega lillede õisikud võiks maha lõigata nendel liikidel, kes kipuvad kergesti seemnetega levima. Sellised püsililled võivad muutuda peenardes liiga laiutavaks ja leida endale kohad igal tühjal kohal – ka sillutisepragudes. Üheks selliseks näiteks on kortslehed.
Okste lõikamine
Hilissügisel, kui lehed on juba langenud, käin kääridega üle ka lehtpõõsad ja lõikan ära vormist väljaturritavad oksad, silun vajadusel samuti madalaid lehtpõõsahekke. Ilma lehtedeta ja tühjemates peenardes on põõsaste vormid paremini näha ja nii on ka talvine poolaasta põõsad korrektse väljanägemisega.
Taimede katmine
Taimi ei saa katta kalendri järgi vaid ilm on siin kõige parem spikker.
Külmaõrnadele taimede osas peab jälgima katmisaja suhtes iga taime külmataluvust, juurte ümbrust on soovitav sügisel multsida komposti, turba või kuivade lehtedega ning hiljem võib külma kaitseks panna peale kuuseoksi või tammelehti. Tammeleht laguneb aeglaselt ja on hea selleks otstarbeks kasutada. Kuid taimi on mõistlik katma hakata tavaliselt siis, kui esimesed püsivad külmakraadid on maapinna tahendanud ja oodata on suuremat külma. Tihti võib see juhtuda alles veebruaris või jaanuaris.
Varjutuskangaga tuleks igihaljaid taimi katta mitte sügisel vaid hoopis kevade poole ja kaitsta siis hoopis külma, vaid intensiivse päikese eest. Kui päike juba kõrgema kaarega käima hakkab ja juhul, kui maapind on külmunud. Tavaliselt saabuvad sellised ilmad jaanuaris või veebruaris.
Sügisel enne maapinna külmumist on hea paigutada taimede ümber püramiidselt tokid, mis aitavad varjutuskangast ümber põõsa paigutada, sest talvel võib maa sügavalt külmunud olla ja toetavaid tokke pole pinnasesse enam võimalik suruda. Samuti aitab raamistik ümber puude kaitsta neid suure lume korral ja hoida puude vormi.
Sügisel ei ole mingit vajadust koledaid katteid taimedele peale tõmmata, nii vaatame ilusate okaspuude asemel terve talv läbi kattekangast. Vahetevahel on saabuv talveaeg nii pikalt soojakraadidega, siis võib kate hoopiski kahju teha, taimed liigniiskuse all kannatama panna ja hauduma ajada.
Ka igihaljastele püsikutele ja kiviktaimla taimedele mis vajavad katet päikese eest sean kuuseoksad varjuks peale hoopis kevadel, kui vajadus tekib, sest paksu lumikattega teeb lumi selle töö minu eest ära ja ilma lumeta ajal sügise poole saab veel taimede ilu nautida.
Püramiidse kasvuga väiksematel okaspuudel aitab suure lumega vormi hoida ka nööriga taimede vormi sidumine. See aitab selle vastu, et pikad ja sihvakad ülespidi kasvavad oksad raske lume all laiali ei vajuks, ei murduks või põõsas oma vormi ei kaotaks. Mina olen sidunud ka keraja vormiga põõsaid nööriga – need jäävad küll veidi silinderjad, aga oksad on kaitstud.
Roosid
Roose võib lõigata tagasi nii sügisel, kui ka kevadel. Sügisese lõikuse korral on katet vajavaid roose mugavam katta. Kevadel näeb jälle paremini talvekahjustuste ulatust.
Pikemad oksad lõigatakse parajaks umbes 30- 40 cm kõrguseks, ära lõigatakse rohelised lehed ja hilised õied. Peenraroosid mullatakse üles mullaga, liivaga või kuiva turbaga. Muldamisel kuhjatakse muld roosipõõsa keskele juurte ümber 15-25 cm kõrgusele üles.
Kui püsivad pikalt soojad ja niisked ilmad ei ole hea seda liiga varakult teha. Parim on roosid üles mullata vahetult enne püsivat külma saabumist või ka siis, kui ööd on juba külmakraadidega ning päevad veel soojad, siis tekitavad muutuvad temperatuurid koorekahjustusi.
Kui saabuvad püsivad miinuskraadid panna roosidele peale kuuseoksi ja üle 10 kraadiste külmade puhul vajavad paljud roosid kuiva lisakatet. Selleks paigutatakse rooside kohale tugikaared, mis kaetakse peenrakanga või koormakattega. Tunneli otstesse jäetakse tuulutusavad.
Roosid taluvad külmast halvemini niiskust nii, et varane katmine võib neile hoopiski kahju teha.
Pargiroose ei ole vaja talveks katta.
Muru ja talveootus
Muru niidetakse üldjuhul kogu hooaja jooksul siis, kui taime pikkust kolmandiku võrra kärpides jääb muru 3,5 kuni 5 cm kõrguseks. Talviseks ajaks võiks muru jääda veidi pikem – ca 5- 7 cm.
Liialt kõrgeks aga ei ole ka hea murupinda jätta. Riisumata lehed ja praht, puudelt kukkunud õunad talvehooajal muru peal aitavad niiskusega kaasa hallituse ja seenhaiguste levimisele.
Kui ikka on soe ja pikk sügis ning muru kasvab ei tasu niidukit liiga vara talvekorterisse panna, vaid muru kasvades liig pikaks teha veel üks hilisem kõrgem niitmine. Ka hõredatest ja väiksematest lehtedest saab ühe hooga lahti, kui muruniidukiga neist üle sõita.
Viimane muruniide riisuda, mitte jätta talveks muru peale.
Mida veel võiks sügisel ära teha?
- Kastmissüsteemid ja voolikud tuleb tühjendada, muidu võib külmuv vesi neid kahjustada.
- Sobiv aeg on ka täita aiakonteinerid ja lillepotid talveks sobivate lilledega – kanarbikud, talihaljad igihaljad okaspõõsad ja muud talveks sobivad taimed on hea varuda enne aiandite talvehooajaks kinniminekut. Talveks istuta lilli vaid külmakindlatesse anumatesse. Ilma glasuurita savipotid talviseks ajaks õue ei sobi, need pragunevad mulla külmumisel.
- Välja on vaja kaevata külmaõrnad suvised sibullilled, mille mugulaid säilitatakse ületalve soojakraadidega ruumis. Näiteks daaliad, gladioolid, kaeralilled.
- Üle võiks vaadata talveks tugedele üles jäävate ronitaimede kinnitumised. Talvised tuuled ja tormid võivad nõrgalt kinnitunud taimepuhmaid murda ja rebida. Pärast lehtede langemist saab viinapuude ja metsviinapuude äralõigatud väätidest punuda toredaid puidust pärgi talvisteks ja kevadisteks peokaunistusteks.
Artikkel on ilmunud ajakirjas “Kodukiri” oktoobrikuus 2012.
