BUGA 2011 e. Bundesgartenschau

Üks Saksamaa tähtsamaid kultuurisündmusi toimus Rheinland-Pfalzi liidumaal Koblenzis. Koblenz on üks Saksamaa vanimatest linnadest.

Traditsiooniliste aianduslike ja maastikuarhitektuuriliste väljapanekutega aidatakse Saksamaal kaasa korraldavate linnade arengule ja tutvustatakse erinevaid linnu ning ajaloolisi paiku.

Maaalalt kõige suurem messi osa, üle poole näitusel mõeldud alast, asus Reini paremal kaldal mäe otsas – Ehrenbreitsteini kindlus.

Sinna pääses just selle ürituse tarbeks ehitatud Saksamaa pikima köisraudteega. Õhusõit on 850 m pikkune. Ehitis maksis 12 miljonit eurot ja võttis aega 14 kuud. Gondel viis 35 reisijat korraga üle jõe 4 minutiga. Tunnis saab gondel üle jõe transportida 7600 inimest. Ülesõidukohas on jõe laius 287 m. Tõstuk üle Reini oli aiandusnäituse üks tähtsamaid rajatisi, kuna vastasel juhul oleks 7 mk pikkune ühendustee näituse erinevate osade vahel bussiga mäkke sõites võtnud aega pea pool tundi ja tippkülastuspäevadel oleks pidanud väljuma 50 bussi iga 1,5 minuti järel ja nii 1000 korda päevas. Praeguste plaanide kohaselt on mõeldud tõstuk jätta kohapeale kuni 2013 aastani.

Kindluse maaala asus kõrgel platool jõe kaldal ja üleval olles pakub nauditavaid vaateid Reini ja Moseli jõele ning ühtlasi ka kogu Koblenzi linnale. Selle tarbeks oli kõrgele kaldaservale ehitatud mitmetasapinnaline ja kaldteedega üles liikuda võimaldav vaateplatvorm.

Suur maaala kindluse territooriumil oli täidetud erinevate teemanurkadega ja suures osas ka lõputult pikkade erinevalt kujundatud püsilillede, ja kõrreliste peenardega. Seal oli nii kujundajate poolt loodud teemaaedu, firmasid oma aianduslike ja keskkonnateemaliste väljapanekutega, kalmistuplatside näidiskujundusi ja suur looduslähedaselt kujundatud ronimispark lastele ja noortele. Ära mahtus ka kontserdiplats ja teatriala, peeti loenguid ja konverentse erinevatel aianduslikel, rohelistel ning keskkonnateemadel. Toimus valgusfestival ning erinevad pere- ja spordiprogrammid.

Lisaks oli ka veel kaks suurt sisehalli, kus vaheldusid kogu perioodi jooksul erinevad näitused, mis spetsialiseerunud kindlatele taimeliikidele või kitsamatele teemadele. Meie sealoleku ajal oli sisehallis fuksiate näitus ja tõepoolest nii suurel hulgal erinevaid fuksiad annab ette kujutada!

Mida siis vaadata oli?

Pikkades näidispeenardes oli kokku pandud kõikvõimalikke värve ja kooslusi. Need olid külluslikud nii värvirikkuse, kui ka taimevaliku osas. Kuna oli juba sügisepoolne aeg, kui näitust külastasime, siis olid ka värvid jõudnud küpseda ja kõik kõrrelised olid saavutanud oma lõpliku ilu. Piltidel on näha lõputult erinevaid kombinatsioone ja pilt muutus vastavalt sellele, millise vaatenurga alt peenraid vaadata. Kohati olid segamini nii maitsetaimed, kui ka köögiviljad rooside ja kõrrelistega. Just sellised taimede ja värvide segud nagu fantaasia lubab ja välja kannatab.

Keskkonnateemaliste väljapanekute seas oli ka vaid rohelist ilu. Viljapuudealused olid täidetud ristiku ja maitsetaimedega. Peenrad ei olnud saksapäraselt korrastatud vaid veidi segased ja lohakad. Ja kohal olid ka veidi moodsama joonega roostes metallist aiapäkapikud.

Selles ilma kunstväetiste ja mürkideta loodussõbralikult kujundatud aias olid enamus ronitaimi ja vilju kandvad viinapuud mähitud kaitsekangasse. Kui tundsime huvi, et kas nad kaitsevad neid kuidagi kahjurite eest või on seal mingi muu nipp. Siis selgus, et mähised on pandud „inimkahjuritele“ eriti atraktiivsete viljade ümber. Algul lihtsalt vahetasid aeg – ajalt põõsaid ja viinapuid ümber, kui need marjadest tühjaks söödi. Siis lõpuks jõud rauges ja nad loobusid sellest ning mähkisid kangad ümber põõsaste, et siis inimesed ei rüüsta taimi ära.

Puhkekohti oli igal pool. Nii kohvikuid, kui söögikohti ja ka lihtsalt muru peale pandud lamamistoole ning kott toole. Pärast pikkasid jalutuskäike oli tõesti kosutav veidi pikaliasendis olla.

Väikestest korrapäratu muljega puitlippidest ehitise ümbrus oli kaetud tiheda kukeharjavaibaga.

Fuksiate väljapanekul sisehallis oli tõesti igasugu sorte ja eriskummalisi taimi näha. Lisaks väikestele erinevustele õie kroonlehtede ja lehtede värvis, suuruses ja kujus oli ka lõputult igasugu erinevaid kujundeid kujundatud juba vanematest puitunud tüvega taimedest. Mida kõike välja ei mõelda – aga asja ilu jääb igaühe enda otsustada.

Kuna põnevat näha oli veel palju, siis messiteema jätkub veel nii mõnegi postitusega. Kel eelmine ülevaatlik osa lugemata, siis seda saab ka teha siin.

Ehrenbreitsteini kindluse ajaloost.

Kindlus on euroopas suuruselt teine säilinud linnus ja selliseks ehitatud, nagu ta praegu välja näeb, aastatel 1817 – 1828. Esialgne päritolu ulatub tagasi aga esimesse sajandisse. Erinevad arheoloogilised leiud on tõestanud muistse asula olemasolu sealkohas juba enne ristiusu aega. Kindlus on ehitatud Conradiner Ehrenbert tellimusel umbes 1000 aasta paiku. Hiljem oli kindlus peapiiskopite valduses ja 15 saj. Peapiiskop Richard Greiffenclau juhtimisel viidi läbi suured laiendus ja ehitustööd, et tugevdada kaitset suurtükiväe rünnakute vastu. Kolmekümneaastase sõja käigus vahetusid pidevalt kindluse omanikud ja lõpuks Prantsusmaa  hävitas selle suures osas 1801 aasta.

Seejärel rajas uuesti kindluse Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III. Maaalal püstitati 6500 töölise abiga tohutu hoonete struktuur. 1828 aastaks oli kindlusest saanud üks selle maaailmajao suurim sõjaline garnison. 19 sajandil Saksa – Prantsuse sõjast pääses kindlus hävitamisest.Tänapäeval eksponeeritakse kindluses erinevaid piirkonna arheoloogiliste väljakaevamiste leide ja korraldatakse spetsiaalseid näituseid – see on osa Koblenzi riiklikust muuseumist.

Järgmisel korral on võimalik Saksamaa aiandusnäitust vaatama minna juba 2013 Hamburgi.

Galerii piltidel on rohkesti erinevaid pilte pikkadest lopsakatest istutusaladest, äkki leiad nendest inspiratsiooni endagi aias peenarde kujundamiseks.