-
Tere! Minu nimi on Evely Karvak ja ma olen aiakujundaja. Loodan, et leiad minu lehelt palju kasulikku ja inspireerivat.
Postitused teemal: iluaed
Kuidas jõuda kauni aiakujunduseni?
Aia kujundamine.
Seda võib võtta kui protsessi või teekonda, mis sisaldab endas palju erinevaid tegevusi. Lõpptulemusena hästi toimiva ja meeldiva kujunduse tegemine vajab põhjalikku ettevalmistust, hoolikat läbimõtlemist ning head koostööd inimeste vahel, kes seal igapäevaselt elavad. Kui kasutada kujundamisel aiakujundaja abi, siis ka head koostööd kujundaja ning aiaomanike vahel.
Etapid, mis tuleb läbida enne hea aiakujunduse valmimist on üldjoontes samad.
- Ühel juhul saad sa nõu ja abi juba kogenud eksperdilt orienteerumaks selles huvitavas ning omamoodi keerulises aia kujundamise maailmas.
- Teisel juhul hakkad sa ise seda maailma avastama.
See tee on põnev ja väljakutsuv, kuid ka palju teadmisi vajav.
Siin ei ole õigeid ega valesid otsuseid – mõtle, kumb tee on just Sinu jaoks?
Selleks, et paremini aru saada, mida Sa vajad ning alustada õigest otsast – olen kirjutanud kokkuvõtlikult juhised.
Juhiseid – “Aia kujundamise teejuht” saab alla laadida kohe siitsamast kõrvalt lehe algusest.
Sisesta oma mailiaadress ja lae alla juhised!
Lisa ennast ka sõbraks Aiaidee facebooki leheküljel !
Saad jälgida kasulikke uudiseid ja tegemisi nii Eestist kui laiast maailmast.
Põõsapügaja põhitõed
Üldjuhul teatakse, et põõsaid on vaja lõigata varakevadel.
Ebajasmiin Helsingi botaanikaaias
Põõsaid on vaja lõigata kevadel enne kui taimed aktiivselt kasvama hakkavad. Alati pole see asi siiski nii lihtne. Enamikku põõsaid tulekski lõigata märtsi lõpul või aprillis, kuid on ka teist lõikusaega vajavaid lehtpõõsaid. Kui kärpida varakevadel põõsaid, mis õitsevad eelmise aasta võrsetel, siis lõikame maha koos okstega ka õiepungad. Millal mida lõigata?
Jälgi õisi !
Varakevadel enne lehteminekut kärbi ja harvenda põõsaid, mis õitsevad sama aasta võrsetel. Reegel ütleb, et ilupõõsaid, mida kasvatame rikkalike õite pärast, lõigatakse pärast õitsemist ja enne õiepungade kujunemist. Seega on väga oluline teada iga liigi õitsemisaega ning tunda põõsaid ka ajal, kui nad ei ole veel jõudnud lehte minna.
- põõsaid, mis õitsevad kevadel ja varasuvel, lõigatakse kohe pärast õitsemist.
- põõsaid, mis õitsevad suvel hiljem ja sügisel, lõigatakse varakevadel
Seega võib mõned põõsad varakevadel hoopis lõikamata jätta, sest muidu lõikame ära just peagi õitsema hakkavad pungad. Erandiks on ka nendel liikidel talvel lumega murdunud oksad, mis siiski tuleks varakevadel eemaldada ja põõsas korrastada. Samuti tuleb lõigata välja kuivanud ja haigestunud oksad niipea, kui seda on märgata, olemata aastaajast.
Milliseid põõsaid tuleks lõigata kohe pärast õitsemist?
- Enelad – hall, nipponi, keskmine, teravalehine, tara, Van Houtte’i, täkiline, naistepunalehine, karvaseviljaline, kolmehõlmaline, värd, Thunbergi ja tuhkur enelas ´’Grefsheim´’. Need enelad vajavad igal aastal pärast õitsemist 1/3 vanemate okste põõsast väljalõikamist. Oksi ei kärbita.
- Harilik sirel, ungari sirel – Sirelitele tuleb kasuks, kui pärast õitsemist lõigata ära vanad õisikud. Siis lõigatakse välja ka nõrgad oksad, eemaldatakse juurevõsud. Vajadusel harvendatakse. Sireli noorendamiseks tuleks iga aasta varakevadel enne õitsemist lõigata 1/5 okstest u 30 cm kõrguseni maapinnast.
- Ebajasmiin – Ebajasmiini lõigatakse tagasi päraste õitsemist suve keskel, õitsenud vanemate okste üldarvust lõigata välja 1/4-1/3. Ka kasvavad ebajasmiinidel sageli juurekaelalt pikad üheaastased harunemata oksad – nendest valida välja tugevamad ja kärpida poole võrra. Ülejäänud nõrga kasvuga üheaastased peened oksad lõigata põõsast välja.
- Forsüütiad – ei vaja iga-aastast tagasilõikust. Õied tekivad forsüütial kahe või enama aasta vanustel okstel. Seepärast on hea vanemaid oksi kauem säilitada. Kui põõsas on väljaveninud või vanaks jäänud, tuleb tagasilõikamine igati kasuks. Parim aeg forsüütia lõikamiseks on kevadel kohe pärast õitsemist. Ühe oksa piires peaks tagasilõigatav osa olema u 1/3-1/2 oksa pikkusest, väga pikaks veninud okste puhul isegi rohkem. Kui kärbitakse okste tippe ainult veidi, siis moodustuvad okste ülemistesse otstesse tihedad oksakogumikud, kuid põõsa alaosa jääb hõredaks.
- Kolmehõlmaline mandlipuu -lõigatakse pärast õitsemist, kuid enne lehtimist. Lõigata välja nõrgad oksad. Tugevad üheaastased oksad lõigata tagasi (kärpida) 2.-3. elujõulise pungani.
Veel vajavad kohe pärast õitsemist harvendamist ubapõõsad, luudpõõsad, kolkvitsia, veigelad, deutsiad, sõstrad, tatari kuslapuu. Pärast õitsemist harvendamine soodustab neil uute noorte ja juba järgmisel aastal rikkalikult õitsevate võrsete kasvu.
Suvel, kohe pärast õitsemist tuleb harvendada põõsaid, mille õied tekivad kevadel eelmise aasta võrsetel moodustunud õiepungadest.
Kuidas lõigata ?
- Üheaastasi oksi ja võrseid lõigatakse niisuguse tugeva punga pealtpoolt, mille suunas soovitakse põõsa kasvu suunata. Oksa lõigatakse veidi kaldu punga lähedalt, nii et ei jääks pealepoole punga palju puitosa, aga nii et punga ei vigastaks.
Lõikamisviisid:
- Harvendamine – okste võrast väljalõikamine. Harvenduslõikusega eemaldatakse vanemad, nõrga elujõuga ja ristuvad oksad. Harvendatud põõsad on elujõulisemad ja õitsevad rikkalikult. Kõige otstarbekam on iga-aastane mõõdukas harvendamine.
- Sanitaarlõikus – eemaldatakse haiged, kuivanud ja murdunud ning külmavõetud oksad. Samuti tuleb eemaldada ebaõigetest hooldusvõtetest põõsale jäänud oksatüükad.
- Kärpimine – okste tagasilõikamine. Kärpimisega muudetakse põõsa suurust ning kuju, soodustatakse oksastiku tihenemist ning uute võrsete kasvu – võrsete, mis kannavad õisi järgmisel aastal.
-
Noorenduslõikus – seda on hea teha järk-järgult mõne aasta jooksul, lõigates igal aastal põõsast tagasi osa vanu oksi. Esimesel noorendamisaastal eemaldatakse tavaliselt 2/3 vanadest okstest ja kärbitakse ülejäänuid, teisel aastal võetakse ette alles jäänud kolmandik oksi. Olenevalt okste elueast võib osalist noorenduslõikust teha 3-5 aasta tagant. Lõigata tuleb seda tihemini, mida lühema elueaga on oksad. Paljusid põõsaid on vaja nii kärpida kui noorendada, üks hooldusvõte ei välista teist.
Artikkel ilmunud ajakirjas “Kodukiri” juunikuus 2011.
Veel pilte sirelipõõsastes, mida samuti lõigatakse peale õitsemist. Vaata juuni esimese nädala pilte.
Kas Sinul on juhtunud, et mõni põõsas on saanud lõigatud nii, et õitsema ei hakka hoopis? Tore oleks teada, milliste põõsaste lõikamine raskem ? Kliki siia ja jäta kommentaar!
Kevade ootamine minu aias.
Millal juba soojaks läheb? Millal lumi ära sulab? Millal esimesed aiataimed saavad oma ninad välja pista? Lumevaip on sel aastal hiiglasuur ja väiksemaks ei kahane sugugi. Mis see kõik aia ja taimede jaoks tähendab?
Paks lumevaip muudkui tiheneb soojade päevade ja külmade öödega. Lumekatte madalamaks vajudes tõmbab endaga kaasa oksad, mis lume sisse kinni jäänud. Kohe, kui lumi on niipalju sula, et teda saab ümber taime ilma oksi vigastamata kätte võiks hakata hätta sattunud oksi vabastama. Tänane ring aias küll näitas, et veel on lumi siin aias ikkagi liiga kõva ja tihke ning pigem vigastab koort ja oksa rohkem, kui päästab. Nii, et veel ei pääse. Kui aga oksad ikkagi murduvad? Lehtpõõsastega on veidi kergem- nemad taastuvad kiiremini, kui juhtubki, et oksad lume raskusega murduvad- saab need hiljem lume sulades tagasi lõigata. Kuid okaspuudega on asi keerulisem. Enamus okaspuid ei kannata tugevamat okste lõikust ja nende kuju saab rikutud, samuti on okaspuude taastumine tunduvalt aeglasem.
Tiheda ja paksu lumevaiba all võib taimi ka kahjustada lumeseen. Eriti puudutab see just väiksemaid okaspuid. Kui õues on juba päikesega soojem ja taimedele paksu vaiba all õhk ligi ei pääse, saab lumeseen võimutseda. Nii, et esimesel võimalusel ilma soodsamaks minekul taimi ja lume kaasa tiritud oksi veidi välja päästma.
Aga kuidas siis oli lumeoludega eelmisel aastal samal ajal?
Peaaegu sama lugu – võrreldes fotosid eelmisest ja sellest aastast, selgub eneselegi üllatuseks, et tänavu on lumi isegi pisut madalamaks juba vajunud. 2010 pildid on tehtud veebruari viimasel päeval ja sel aastal mõni päev hiljem 5 märtsil. Nii, et kaks väga paksu lumega aiaaastat on olnud järjestikku.
-
- 2010.02.28 puhkekoht
-
- 2011.03.05 puhkekoht
-
- 2010. 02.28. eesaed
-
- 2011.03.05. eesaed
-
- 2010. 02.28. minu aias
-
- 2011.03.05. minu aias
Ah, jaa- mis siis ikkagi teha saab, kui aias ei saa veel midagi teha ? Seemned, idud ja muu värske ja põnev kraam aitab rohenäpul oma kannatust mitte väga proovile panna. Uuel hooajal palju põnevaid seemneid idandamiseks saadaval. Mina juba hankisin ja asusin proovima. Aga sellest juba mõne päeva pärast.
Kuidas Sinuga, kas oled midagi uut sel aastal idandamiseks leidnud?
Vaata ka mida olen pildistanud oma aias märtsikuu alguses 2009 aastal.
Mida teha aias veebruaris ?
Veel on aiapidajal puhkus.
Erakordselt paks lumevaip katab veel maad ja külmakraade ka koledasti. Kuid mida enam valgust päike päevale annab seda enam hakkavad aednikel tavaliselt näpud juba sügelema.
Päikest on küll viimasel nädalal iga päeva küllaga, aga külma samuti. Kuni veebruarikuu suure ja pika külmani oli sel aastal isegi suure ja paksu lumekihi all maapind täiesti külmumata. Kuid nüüd saabus suur ja pikk külm erakordselt rohke lumega kaetud maa peale. Madalamad põõsad on üleni lume all ja veidi kõrgemad vaid otsapidi väljas.
Erakordselt suured lumehunnikud on nüüd külmaga kõvasti tihenenud ja varsti ilma pehmemaks muutudes ja sula saabudes saab lumi okstele kindlasti liiga tegema. Lumi hakkab oma raskusega ja sulades oksi vajutama ja murdma.
Kindlasti on sul noored igihaljad okaspuud ja ka teised igihaljad põõsad kaetud? Ere päike ja pakane koos võivad tekitada igihaljastele puudele ning põõsastele päikesepõletusi, lisaks võimendab asja veel valgust peegeldav lumepind. Päikesesoe ergutab taimi kasvama, paneb neil mahlad liikuma. Külmunud maapind aga ei lase juurtel vett pinnasest kätte saada ja igihaljastel taimedel jäävad lehed või okkad janusse. Kõige rohkem saab kannatada vahetult lume pinna läheduses olevad oksad. Lumi sädeleb ja võimendab päikesekiirgust.
Siis võib juhtuda, et kevadel lume sulades on pool põõsast roheline- see osa mis lume all peidus ja lumepealne osa kahjustatud. Seega, kui sul on viimastel aastatel istutatud igihaljad põõsad või okaspuud keskpäevase päikese käes – siis peaksid nad olema varjutatud. Lihtne on kasutada varjutamiseks varjutuskangast, mis kauplustest kättesaadav. Hea oleks, kui okaspuu või põõsa ümber teha okstest püramiidjas tugiraam, millele siis varjutuskangas ümber laotada, nii ei jää sadav lumi taimele ja ka kangas ei jää umbselt taime peale.
Varjutamist vajavad ka igihaljad padjandtaimed, praegu ei ole neil paksu lume all viga, kuid kui lumi ära sulab ja taimed ei ole veel õieti oma kasvu alustanud, siis tuleks ka padjandtaimed kinni katta. Neid on hea varjutada mõne kuuseoksaga. Kui igihaljad taimed kasvavad varjulises kohas, ja keskpäevane tugev ja ere päike neile peale ei paista, siis ei ole varjutamine tingimata vajalik.
Päev pildis – aprilli teine nädal aias
Selle postituse pealkiri peaks tegelikult olema – parem hilja, kui mitte kunagi. Sest õigupoolest on aprilli teisest nädalast küll nüüd hulk aega juba möödas….aga ajaloo ja järjepidevuse huvides siiski – parem hiljem.
Aprilli esimesel nädalal maha sadanud lumi sulab vaikselt taas, kuid kõige varem välja tulnud suureõieliste krookuste õied rikkus küll seekord lumi ära. Nad on kortsus ja ega seda säravat õitsemist ma sel kevadel veel näinud ei ole.
Äkki nendes peenardes siiski, kus siiani paksem lumi veel peal oli, kui uus lumevaip saabus ja lilled ei olnud veel jõudnud oma pead välja ajada. Lootus jääb.
Kui päikest pole, on ilm nukker ja ka taimedel pole jõudu ennast maa seest välja ajada.
Ootame – ootame!
Eelmisel aastal aprillis, kas oli juba rohkem õisi? Vaadates omaenda blogisse tundub, et vist mitte…sest muidu oleks ma kindlasti fotoaparaadiga ümber maja ringi jooksnud ja mingi jälg oleks sellest ikka maha jäänud – aga ei ühtegi pilti aprilli teisest nädalast.
