Aianduse ja aiakujunduse blogi tegijatele.

…kui on tegemist niiske maaga ja kus asub kõrge põhjavesi?

Millest alustada ?

Päris ühesugust soovitust ei saa ka niiske maa puhul alati anda. Igal aial ja aiapidajal on oma vajadused ja mõtted, mida ta plaanib seal aias tegema hakata ja kui palju on ta sinna nõus panustama aega ja raha.

Selge on see, et liigne niiskus on väga paljudele taimedele vastuvõetamatu. Ka inimesel endal on vaja aias ringi liikumiseks kuiva maad. Enamik taimi suudab üle elad harvad pikemad vihmavalingud, kuid kohtades, kus maapind on pikalt niiske võivad juured lämbumise tõttu surra. Seal on ka erandeid spetsiaalselt sellistele tingimustele kohanenud taimede seas.

Teerajad on võimalik madalamates kohtades planeerida pinnasest kõrgemale puitradadena. Terrassid saab ehitada osaliselt märgade alade kohale kõrgematele vaiadele. Nii saab ka suurema niiskusega oma aeda rohkem nautida.

Valida on üldjoontes erinevate võimaluste vahel:

• Üheks on maa kuivendamine drenaaži abil.
• Võimaluseks on maapinna tõstmine ja kallete tekitamine oma krundil nii, et mingid kohad muutuvad kuivemaks ja vaid madalamale alale tekib märjal ajal vee kogunemise koht.
• Veel on abiks, kui taimi kasvatada kõrgpeenardes.
• Ja võimalus on valida kasvatamiseks taimi, mis liigniiskust taluvad.

Drenaažisüsteem rajatakse tavaliselt koos maja ja vihmaveesüsteemide ärajuhtimisega, kuid kui seda ei ole saab seda ka hiljem välja ehitada.

Maapinna tõstmisega üldjuhul planeeritakse maapind maja lähedal kõige kõrgem ja sealt edasi kaldega servadele lähemale. Et kõik vesi naabrite juurde ära ei voolaks ja omakorda neile probleeme ei tekitaks, jäetakse krundile madalamasse kohta võimalus vee kogunemiseks. Näiteks võib selleks olla väike veesilm mille ümber saab rajada veeaia. Või ehitatakse äravool kuivenduskraavi või ka raske savika pinnase puhul on võimalik ehitada killustikuga maaalused drenaazikaevud, kus vesi kiiremini pinnasesse imbub. See aga ei tööta kõrge põhjavee puhul, kus vesi on nagunii kõrgel ja ära voolata pole kuskile.

Võimalik on ka tõsta maapinda või planeerida terve krunt nii öelda astmete või terrassidena. Ehitada välja suuremad kõrgemad alad, mille servi piiravad kivimüür või puitääris. Seal siis kõrgematel astmetel saab kasvatada niiskust mittetaluvaid taimi.

Püsivalt niiske pinnase korral saab taimi kasvatada ka kõrgpeenras. Kõrgpeenra alumine kiht peaks olema täidetud killustiku, kivide või kruusaga või muu kergesti vett läbi laskva materjaliga, nii, et vesi ei saaks koguneda ja saada võimalust kahjustada taimede juuri.

Kõrgpeenral on mitmeid plusse:

• märja ja vihmase kevadega võimaldab kõrgpeenar alustada taimede kasvatamist varem – kõrgemad kohad saavad varem jagu liigniiskusest
• kõrgpeenras saab kasvatada niiskust pelgavaid taimi
• väga hästi kasvavad kõrgpeenras kuivust taluvad taimed
• kõrgemale tõstetud peenraid on mugavam ja lihtsam hooldada
• väiksemad taimed on kõrgemal paremini nähtavad
• eraldatud peenrasse saame kergemini luua taimedele neile sobivad tingimused

Kõige keskkonnasõbralikum on planeerida ja arvestada kujunduses kohalike oludega. Veidike mängida maapinna kõrgustega, et tekiksid kuivemad ja märjemad alad. Taimmaterjali valikul arvestada taimedega mis taluvad või lausa soovivad niiskemat pinnast. Häid vihjeid selleks, mis taimed võivad liigniiskele pinnasele sobida, saab loodusest. Oma krundile lähedaselt alalt ja vaadates looduses teisi kevadiste ja sügiseste üleujutuste käes olevaid alasid. Mis taimed seal kasvavad ja on hästi kohanenud.

Pikemalt kõrgpeenarde ehitamisest olen kirjutanud ka varem.