Aianduse ja aiakujunduse blogi tegijatele.

1  päev saabumine sihtpunkti.

Õigemini peaaegu saabumine – kuna pimedus saabus ootamatult ruttu, nagu ikka augustis, ja tabas meid Sagadi mõisas. Sobiva koha telgi mahutamiseks  leidsime Sagadi mõisa dendropargi puhkekohas ja öö sai saabuda…et hommikul läbida värske pea ja päevavalgega viimased mõned kilomeetrid alguspunktini Oandus.

Kilomeetrid venisid üsnagi aeglaselt hoolimata sellest, et tee oli kruusast või asfaldist oli ka tuul üsna kõva ja loomulikult vastu nagu jalgrattamatkale kohane. Eks väikse ringiga sai  ka sõidetud, kuid tahtsime sõita ratastega veidi väiksemaid teid mööda, et liiga paljude autodega ei peaks kohtuma. Igal juhul õhtul näitas spidomeeter 58 km.

Väljas on sügis, hoolimata augustikuust…kollased viljapõllud, palju linde, karge õhk.

Ühel talul on vist seda lasteõnne kohe koormaga oodata, sest kolm kurepesa koos poegadega…

Sagadi mõis on vaatamisväärsus omaette, hommikul ring peale ka mõisa aiapoolel ja pargis. Uhked olid viljapuuaia juures eri värvi lilledega sisustatud peenraruudud ja kõrreliste laamad. Hotelli sisehoov on rooside päralt. Välja nägi tore.

1 matkatee päev:  Oandu – Nõmmeveski 30 km

Oandu looduskeskus…

Kaardi ja juhiste hankimine looduskeskusest läks suhteliselt pikale. Muuseumid, näitused ja lobisemine toredate looduskeskuse inimestega veeretasid päeva märkamatult lõunasse, nii et matkatee stardipaigas olime alles kell kaks lõuna ajal.

Looduskeskuses hoiatati, et raja esimene osa, ca 150 km, on ratastega läbimiseks suhteliselt raske maastik (hiljem selgus, et see on ikka täiesti tõsi ka) … kuid…raja algus on paljutõotav, metsateerada lai ja peaaegu sile, väga hea rattaga sõita. Männimets…paksult seeni ja marju täis, nii et kohe kahju on rattasadulas istuda. Õhtune kukeseenekaste samuti korjatud ja ka mõned mustikaampsamise puhkepeatused tehtud.

Õhtusse Nõmmeveskile – kalalkäik jäi nulli…täna söögiks makaronid.

2 matkatee päev:  Nõmmeveski – Jussi 33 km 8 h

Teele jäid Suru raba ja Viru raba laudteed, laukad ujumiseks ning ohtralt tõuse ja laskumisi… Jussi järve ääres on hea tuttav koht telk üles seada. Kuna taevas ja ilmajaam ennustasid ühtlast halli ja vihma, siis oli see üsna õige mõte. Kuivalt sööma ja magama. Terve öö sadas ja sadas ka hommikul…

3 matkatee päev: Jussi – Noku 44 km

Magasime siis vihmakrabina saatel hommikul kaua – kohe nii kaua, kui und jagus, lootes, et vihm vaibub. Kuid ei…mis siis ikka… hommikupudru keedetud telkmantlist katte all ja vihmane start.

See päev siis korralik vihma ja pori päev. Rada tiirutas ümber kõikide järvede, mägedest üles ja alla. Kohati mudane metsarada, siis juurikad, langenud puud ja järsud vihmast libedad tõusud ja laskumised.

Vahelduseks liivased metsateed, kanarbikuväli, vaimustavad vaated, männimets ning mõned märjema pinnasega laudteelõigud…

Puhkepausiks suurem  mustikasöömine…

Aegviidus poepeatus ja toidutagavarade suurem täiendamine. Otsustasime ka teha väikese kõrvalepõike Nelijärvele, et süüa sealses soojas ja kuivas kohvikus lõunasuppi ja end veidi kuivatada. Siis rajale tagasi.

Valgehobusemäe suusakeskuse juures on vaja läbida päris toredalt soine lõik. Jõudis kätte seaduspärasus, et kui märjad riided ja jalanõud on kiirema sõidu ja hea teega kuivaks sõidetud, siis tuleb taas ratta seljast maha tulla ja varustuse veekindlust testima hakata või hakkab vihma sadama.

Õhtuks Nokul.

Oleme plaanitud ajagraafikust kõvasti maas… vihm, libe tee ja keeruline maastik on katsumus omaette. Ja grupp jõuab edasi nii kiiresti, kui kõige aeglasem lüli, nii et mina pean ilmselt hakkama rohkem harjutama.

4 matkatee päev : Noku – Loosalu 69 km

Hommikusöögiks seened pudru peale siitsamast lõkkeplatsi kõrvalt.Hommikune ilm, milline rõõm – päike soojendas nii, et sai isegi pikad riided seljast visata… ujumispaus Kakerdaja rabas viis mõtted sellele, et on ju ikkagi suvi – hoolimata umbes 15 soojakraadist.

Fotoaparaatki reageeris soojale päikesele peale mitmepäevast niiskuse üleküllust nii, et pildid said läbi aurufiltri.

Teekond kulges päeva peale veidi ladusamalt ja kiiremini, teed läksid vahepeal laiemaks ja ratastele sobivamaks, et õhtupoole taas üllatuda…saime aru, et kui legendis on kirjas, et rada jätkub metsateel – võib see tähendada väga erinevaid teid – kaherajalist laia teed, kruusateed, peaaegu aimatavat rohtu mattunud puudeta kohta metsa vahel, üleujutatud rohumaad, langenud puid täis radu …

Õhtul Loosalu telkimiskohal leidsime aga huvitava sildi järgneva raba laudrada iseloomustamaks, mida väsinud peaga lugedes ei osanudki aimata, mis meid küll siis tegelikult hommikul ees ootab…

5 matkatee päev :  Loosalu – Kellissaare 60 km

…õnneks tundus silt siiski karmim, kui tegelik elu. Loosalu raba ei olnud väga märg ja päevinäinud laudteed mööda ratast lükata oli täiesti võimalik. Eriti kui olid endale õhtul mananud kujutlusse pilte kuidas ratas kaenlas üle laugaste peab hüppama.

Kuna Loosalu laagripaigas vett lähedal ei ole ja meil olid varud otsas, siis otsustasime hommikul mitte edasi tagasi sõita vaid putru süüa rabas, kus vesi käepärast. Hea mõte – keset raba oli puidust lavats ja ka lauast improviseeritud ujumissild, nii, et vann ja hommikusöök koos.

Selliste traktoritega sõitsid kohalikud rabajärvele kalale – mees roolis, naine kastis. Ja rääkisid lugusid 13 kilostest haugidest kes järves elavad…kalamehejutud?

Kui rabaületus läks lihtsalt, siis peale raba läks jälle mingi osa rajast mudaseks ja võsaseks ning sinna lõiku jäi ka sillata kraavi ületus. Kuna meie pakid on suhteliselt ebamugavalt pakiraamilt ära võetavad, siis kandsime täislastis rattad kahekesi üle kraavi. Seejärel natuke viljapõllu serva ja jälle natuke muda ja pori enne, kui metsateede peale jõuab.

Ilm läks aina ilusamaks ja soojemaks. Enne poeskäiku Lelles jõudsime korra ära eksida ja  üksteist silmist kaotada ning kuna telefonid olid juba tühjaks saanud, siis selgus tõsiasi, et nüüd peab loogiline mõtlemine välja aitama. Aga Lelle poe juures saidki kõik matkalised kokku. Tühi kõht seab suuna päris hästi.

Õige pea jõudsime Mukri rappa, kus osa teed oli laudadest aga osa hoopis saepuruga kaetud, nii,et hooga edasi…

Õhtupoole selgus, et Jürgeni ratta kumm näeb tiba kahtlaselt tühi välja. Et hommik on õhtust targem, siis pumpasid mehed õhku juurde ja paika jäime Kellissaares.

6 matkatee päev : Kellissaare – Kõrtsi – Tõramaa 52 km

Kellissaare laagripaika olid ennast seadnud paika ka Kaitseliidu tagala ja köök ning staap.

Mahtusime sõbralikult ära. Tänu õppustele saime ka natuke sõjaväelist elektrit oma telefonidesse laadida…nii, et nüüd võiks jälle telefoniga rääkida…aga tegelikult ei olnud enam tahtmistki telefoni sisse lülitada…oled juba harjunud, mets ja vaikus, askeetlikkus…

Kurgjal Talumuuseumist saime õunapuuaiast väga maitsvaid õunu tee peale kaasa võtta, ülihead kooki söödud ja edasi viis matkarada 12 km  mööda Sakala teed, mis on oma nime saanud selle järgi, et Carl Robert Jakobson olevat sealt Viljandisse lehte toimetama sõitnud. Väga tore rajaosa ja ka rattaga suhteliselt hästi sõidetav metsarada paljude puhkamiseks mõeldud lõkkekohtadega.

Navesti jõe silla juures selgus, et siiski nüüd läks Jürgeni rattal kumm täiesti tühjaks ja et tegelikult vajaks vahetust ka lisaks väliskumm, mis oli väga õnnetult servast katki ja ka sisekummil katki lasknud kuluda…aga seda meil kaasas ei olnud. Kuna uut sisekummi ei olnud mõtet panna, et see kohe uuesti katki sõita, sai kumm peale paigad ja liikusime edasi endal mõtetes plaan, et Pärnule lähemale jõudes  paluda sõbral Kaupol meile veidi rattaga vastu sõita ja uus väliskumm tuua…väike õhtune treening. Tore…aitäh Kaupo ja A2K Sport.  Mõeldud – tehtud. Tori oli kõige lähim koht, kus oli plaan kokku saada.

Väike põige Hüpassaarde Mart Saare majamuuseumi juurde, kus muruniidukitena ja võsalõikuritena olid karjamaal väga uudishimulikud lambad.

Oksale jõudes jäime küüni juurde uudistama, rattad puu najal…kui käis kõva pauk…Nüüd oli selge, et Jürgeni ratta kumm oli lõplikult otsad andnud. Eino startis kiirelt Tori poole, et enne pimedat ikka uue rattakummiga tagasi jõuaks.

Jürgen vahetas sisekummi aga kummi katkimineku kartuses siiski enne uut väliskummi rattasadulasse ei istunudki, sest juba pakiraamikott kaalub päris palju ja et natuke enne pimedat aega võita saime nii sammusuda kand ja varvas Soomaa külastuskeskuse poole, et seal jälle kõik kokku saada. Vihma tibutas peaaegu terve sirge ja lõputuna näiv kruusatee…natuke vähem kui kahe tunni pärast olime kõik korraga Kõrtsi Tõramaal.

Vihma sadas juba natuke rohkem ja ennist tee peal kohatud lahke kohalik naine lubas meid looduskeskuse kuiva kämpingu majja ööd veetma, et pimedas ja vihmas ei peaks telki püstitama.

Kiire kissell ja küpsised õhtusöögiks ja uni maitses hea.

Päris tore on  vahepeal voodis magada…ning veidi vastuolulisena kõige ehedamas ja soodevahelisemas kohas on ainus koht rajal, kus tsivilisatsioon on toodud lõkke äärde…vesi  tuleb kraanist ja  elekter on raja ääres…pole enam harjunud…

7 matkatee päev : Kõrtsi – Tõramaa – Kabli 95 km

Hommik taas vihmane…pudruga samal ajal veelkord kiire kummivahetus. Nüüd siis said rattale uhiuued nii sise kui väliskumm ja loodetavasti tehnilisi tõrkeid enam ei tule. Soomaa jäi kiiresti selja taha, sest nüüd on teed kiired ja laiad.

Pärnumaal kohtasime vaskusse peaagu iga nurga peal. Põikasime sisse ka lõkkekohtadesse ja metsaonnidesse, et piiluda kui toredatest ööbimispaikadest me sel päeval mööda kimame. Kilingi- Nõmmel oli taas sobiv teha lõunane supipaus seekord Triinu kohvikus.

Õnneks oli meil hea ajastus, korralik paduvihm sadas söögi ajal maha, et siis jälle päikse paistma lasta. Edasi sai pikalt hea ilmaga ja kiirelt sõita. Umbes 10 km enne Kablit hakkas jällessadama ja mida merele lähemale seda tugevamalt tuul puhub. Korra pugesime puu alla vihma eest peitu, kuid külma naha vahele pugedes asusime siiski Kabli poole teele. Kabli looduskeskuse juures leidsime väravalt sildi, kus teatati, et keskus on remondis ja edasi ei tohi matkajad minna… vot üllatust vastu õhtut. Asja lähemalt uurides selgus, et siiski jõe äärne lõkkekoht on täiesti kasutatav ja ei olegi ehituse all. Ka oli plats meeldivalt tuule eest varjulises kohas.

Lõpuni jäid küll loetud kilomeetrid, kuid need jäävad siiski hommikuks.

8 matkatee päev: Kabli – Ikla 17 km

Viimased 17 km Kabli looduskeskuse juurest Iklasse läksid lennukalt. Asfalt ja suvitushooaja lõpule  kohane vaikus…tühjus nii inimestest kui autodest.

Krapi ja Lemme…lõkkekohtadest ja laudadest puudust siin ei ole, kogu rannaäär on laudade ja lõkkeasemetega täis pikitud. See veidi hämmastabki…neid on siin vast rohkemgi, kui terve raja peale kokku…vist. Aga suvisel ajal on siis ilmselt rahvarohke. Täna on kolmapäev, vihma sajab kohe algab kool – siin ei ole kedagi…

Tunnike sõitu ja finiš…ongi Läti.

Lõpp – peaaegu…Pärnusse rongi peale on ka vaja jõuda…veel 65 km.

Pärnu -Raeküla raudteejaam üllatab. Polegi midagi, tühi perroon. Rongini on veel tund aega, ei plaani, ega kinnitust, et just siit ikka rong väljub. Loodame, et ikka on õige koht…

Rammestus rongis…

üha rohkem saab selgeks, et matk ei ole vaid rada algusest lõppu…

see on  teekond…

teelolek, kohalolek…kogetud üllatused, tunded,  lõhnad ja maitsed…ääretult tore oli…

RMK matkatee arvudes

Vaata ka Matkatee päevikut RMK kodulehel.

Ja veel…matkatee on köitnud juba päris paljusid matkasõpru. Just praegu – septembris matkateed jalgsi läbivatest matkalistest saab lugeda jooksvalt Zombitripperite matkatee blogist. Päris põnev…rõõmsat matkamist neile !

Hea arvustus kogenud matkaja ja matkajuhi poolt RMK Matkateele on antud ka Matkajuhi ajaveebis.

Siinkohal jääb üle tõdeda, et vaatamata oma positiivsetele emotsioonidele matkast ja loodusest olen rajal kohatud kirjeldatud võlude ja valudega kahel käel nõus…parandamist vajavaid kohti ja teemasid leiab kõvasti. Jalgrattaga rajal liikumise kohta tekkis ka minul tunne, et osad rajalõigud võiksid olla viidud lahku jalgsimatkajatest. Hea tahtmise korral kindlasti saaks leida ratturi jaoks veidi pikemat marsruuti, et viia rattad kõrvale kohtadest, mis ilmselgelt rattaga läbimiseks ei sobi.