Aianduse ja aiakujunduse blogi tegijatele.

Euroopa ühe pikima jõe Reini kallastel võib veereda mööda kergliiklusteed ühest Saksa linnast teise, kartmata, et tee ootamatult katkeks. Minu septembrikuine reis kulges marsruudil Düsseldorf, Köln, Bonn, liikumisvahendiks enamiku ajast rulluisud.

Külastatud linnadel oli kõigil ühine joon – neist voolas läbi kuulus Reini jõgi, mis on üks Euroopa suurimaid ja tähtsamaid veeteid nii praegu kui ka ajaloos. Ja jõgi oli hästi eksponeeritud igal pool. Kõikides linnades oli oma Rheinpromenade ja Rheinpark ning pääs jõe kallastele oli kogu linna ulatuses olemas.

Lõputu jõeäärne promenaad

Jõeäärne promenaad oli linna südames laiem koos jalakäijate ala ja kergliiklusteega ning äärelinna poole liikudes läks veidi kitsamaks. Turistidele olid koostatud jalgrattamarsruudid, kus peal ka kõikvõimalikud teele jäävad vaatamisväärsused. Tavaliselt nimetati neid The Rhein route ja neid oli igasuguse pikkusega – nii ühepäevaseid kui ka pikemaid matku.

Ja mis põhiline – sa ei pidanud kartma, et kergliiklustee ootamatult otsa lõpeb. Kasutajaid oli tohutult – ratturid, rulluisutajad, koerte ja lastega parkide poole ja mänguväljakutele jalutajad. Just artikli kirjutamise ajal detsembris toimus Düsseldorfis murdmaasuusatamise maailmakarikaetapp sprindisõitudes ja sõidud peeti maha kunstlumele ehitatud radadel sealsamas jõekalda promenaadil. Piirkond on kogu aeg kasutuses.

Minu muljed sellelt teelt ja rulluiskudelt vaadatuna on küll veidi teistsugused, kui ma enne reisi ette kujutasin. Ootasin oma Saksamaa reisilt teada-tuntud saksa korda ning piltidelt nähtud lilledesse uppuvaid tänavaid ja maju. Jaa, seda oli, nii nukumajakesi äärelinnades kui lillepeenraid nii pikalt kui silm ulatus nägema aiandusnäitusel Koblenzis. Päris elu on aga lihtsam ja mitte nii toretsev kui turistide jaoks mõeldud reklaampiltidel. See eest andis mõtlemisainet loodud mugav keskkond, kus on hea iga päev elada. Pargid, jalgrattateed, sujuv ühistransport.

Mõnus igapäevaelu

Selline mõtteviis avaldus hästi neis kohtades, kus kiirteed läbisid elurajoone. Tänava ääres tavalised äärelinna ridamajad või madalad kortermajad, autod maja ees parkimas. Sealsamas vaid kahe autopikkuse kaugusel kasvava rohelise kõrge taimemüüri taga on aga kiirtee. Seda kohal olles ei tajunud.

Tiheda liiklusega tee eraldamiseks on tehtud vall ja see haljastatud. Eraldusvallid iseenesest ei ole midagi uut – seda võtet on viimastel aastatel kasutatud Eestiski uute põllupealsete arenduste eraldamiseks sõiduteest. Vahe Saksa ja Eesti muldvallide väljanägemisel on aga tohutu. Taimeseinast olid kohati välja kasvatatud veidi avaramad taimestatud alad, kus oli istepinke ning puid-põõsaid. Seal said lapsed omi mänge mängida või lihtsalt istuda ja jalgu kõlgutada. Eraldusvallid tekitasid õdusa äärelinnas elamise tunde.

Linnades oli ka palju parke, enamik neist lihtsad ja üleliia kujundamata. Palju leidus suuri lagedaid muruplatse, mille eraldamiseks linnakeskkonnast ja üksteisest olid suured puudesalud ja veekogud. Kohati nägin ka väiksemaid lillepeenardega kujundatud pargialasid, tiike, Jaapani aiaosasid ja ka väiksemaid teemakujundusega aiaosasid. Lisaks oli näha ka veel kõikvõimalikke muid alasid, mis ühel või teisel viisil oli otsustatud roheliseks jätta, nagu näiteks Düsseldorfi linnaservas asuv maastikukaitseala koos kotkaste elupaigaga. Kaitsealal oli liikumine lubatud vaid selleks ettenähtud teedel ja mujal oli absoluutne sisenemiskeeld.

Rohelusse uppus ka Düssledrorfi üliõpilaslinnak. Elu lisas linnakule suur tiik, mis ei olnud üleliia kujundatud, vaid nägi välja suhteliselt võsane, loodusliku moega. Ilmselt seepärast oli seal ka elu. Kohalik linnuriik oli inimestega harjunud ja seal võis jälgida mitmeid suuremaid ja väiksemaid tiivulisi askeldamas. Veele oli antud ka liikumine väikese kose näol ühes tiigi servas. Vee kohin, lindude hääled ja looduslik maastik koolitundide vaheajal – inspireeriv keskkond.

Nagu kolm tilka vett

Jõeäärne pilt nii Düsseldorfis, Kölnis kui Bonnis oli üsna ühetaoline – endised nüüd kasutusest väljas olevad jõeäärsed tööstusrajoonid ja kaubasadamad olid uues võtmes kasutusse võetud ja kaasajastatud. Kohati oli näha vanast ajast jäänud kaid, raudteerööpaid ja endist tehnikat.

Igas linnas oli ka botaanikaaed. Botaanikaaedade võlu on kahes asjas: seal on tavaliselt huvitavalt kujundatud teemanurki ja eksootilisi taimi. Lisaks on igal taimel nimi juures. Nii on kohe näha, kui suureks mingi taim just nendes tingimustes kasvab.

Jahiloss ja aianduse ajalugu

Kui on soov põgeneda tänapäevast, tuleb sõita Düsseldorfi lähistele 18. sajandist pärit Benrathi lossi. Külastajad saavad jalutada 612 000 ruutmeetril laiuvates suve- ja jahiaedades ning köögiviljaaias. Renoveeritud lossiaed annab muljetavaldava pildi lossi stiilist ja aedadest 18. saj. teisel poolel. Pargis ja lossis asub Euroopa Aianduse ajaloo muuseum, kus on võimalus heita pilk teooriasse ja praktikasse, näha kuidas kujutati aiakunsti Euroopas tuhandete aastate jooksul. Esindatud on aiakunsti ja arhitektuuri vaatamisväärsused Kreekast ja Romaani ajaloost Itaalia renessansini, barokkstiili esindavast pargist ja Inglise maastikuaiast. Muuseumi väljapanek rajati lossi 2002. aastal kui ürituse EUROGA 2002 osa.

Südpark – Düsseldorfi suurim park

Südpark on Düsseldorfi suurim (70 ha) ja enim külastatud park. Eriti populaarseks teeb pargi see, et seal on rajatud 30 km jalgradade võrgustikku ning palju võimalusi eri tegevusteks. Pargis on esindatud erinevad maastikutüübid ning paljude erinevate kunstnike skulptuurid. Pargis on kolm erinevat sektsiooni Volksgarten, Vor dem Deich ja In den Gärten.

Volksgarten on vanim osa Südpargist ja rajatud 1895.-96. aastatel. See planeeriti kui avatud ja loodusliku väljanägemisega park. Veekogude käänulised kaldad ja rannajooned, puiesteed vaheldumas tihedamate ja ootamatute põõsastike gruppidega. Nende vahel ja ümber tiirutavad jalgrajad. Pargi rajamisel oli eesmärk anda illusioon harmoonilisest ja ideaalsest maastikust.

Lõuna pool asub pargiosa Vor dem Deich, kus on ligi 23 ha vett ja heinamaad. Enne pargi rajamist oli sellel kohal tiik vanas kruusakarjääris, mis muudeti koos naabruses asuva endise tööstuspiirkonna alaga “õitsvaks paradiisiks”. Rikkalik taimestik kasvab ja õitseb kunstlike tiikide kallastel ja väikestel saartel.

20 hektari suuruse In den Gärteni pilgupüüdjaks on aeda läbiv 600 m pikkune veetelg. Selles pargiosas on 60 erinevat teemaaeda, mis on eraldatud hekkidega ja grupeeritud piki veetelge. Teemaaiad on omavahel seotud käiguradade, hekkide ja kanalitega, võimaldades kulgeda ühest aiast teise. Mastaap on tohutu ja aiad põnevad, nii et sinna võis peaaegu et ära eksida. Kuna ala oli nii hästi liigendatud, siis võis seal vaid harva kohata mõnda inimest, üldiselt oli see ideaalne paik omaette olemiseks.

Teemaaiad meenutavad veidike aiandusnäitusi, kus igal hooajal või nagu Chelsea aiandusnäitusel vaid nädalaks rajatakse mingil teemal aiad, mida käiakse siis vaatamas igalt poolt maailmast. Näitusele lühikeseks ajaks rajatud aedade miinus on see, et need on loodud kestma selles koosluses vaid loetud päevad, mis loob tihti illusioone ja on rohkem kunst. Päris elus ei ole sellised kooslused ühel ajahetkel tihti võimalikud. Südpargi teemaaiad olid seal olnud aga juba mõnda aega, kohati veidi pehkinud puitsildade ja puitradade järgi võis aru saada, et need on sinna rajatud juba ammu ning taimekooslused toimisid selles keskkonnas hästi.

Rein

Šveitsi alpidest algav Euroopa üks pikimaid jõgesid Rein voolab läbi Prantsusmaa ja Saksamaa Hollandisse, kus suubub lõpuks Põhjamerre.

Mõnede rattahuviliste blogide andmetel on võimalik jalgrattaga kergliiklusteel läbida kuulsa jõe ääres maad tervelt umbes 2100 km jagu ja kaetud on kogu jõe pikkus Andermattist Rotterdamini. Tegelikult on jõe pikkus snende punktide vahel küll 1230 km kuid rattaraja teevad siis pikemaks kohati jõest eemale viivad rajad. Isiklikult kogesin kergliiklustee katkematust Kölni ja Bonni linnade vahel.

Saksamaal on Reini äärsed kergliiklusteed suures enamuses tasasel maal ning tee jälgib jõe kurve. Rein on olnud ja on siiani tähtis kaubatee, mistõttu paljud vaatamisväärsused on koondunud jõe äärde. Mööda rattarada on võimalik külastada paljusid jõeäärseid ajaloolisi losse ja kindlusi. Suuremate linnade vahele jäävad väikesed veinikülad, viinamarjaistandused, viljapuuaiad.

Mõned radade näited:

The Rhine Route – Pikkus 330 km. Algus Neuburg am Rhein – Lõpp Remagen. Rada algab Prantsusmaa piiri juurest, viib mööda läänekallast Speyerisse. Teekonnal on ligikaudu 50 lossi ja kindlust.

The Rhine Route – Pikkus 95 km. Remagen – Neuss. Rada viib läbi Kölni ja Bonni.

Reisilugu ilmus ajakiri “Aed” 2012 märtsikuu numbris.