-
Tere! Minu nimi on Evely Karvak ja ma olen aiakujundaja. Loodan, et leiad minu lehelt palju kasulikku ja inspireerivat.
Postitused teemal: Kevad
Sibullilleaeg
Tagasihoidlikumalt ja looduslähedasemalt…
Käes on september – kõige õigem lillesibulate mahapanemise aeg. Kui seisid kevadel aias ja unistasid värvilistest õitest, siis nüüd on aeg tegutseda. Mida istutada, kuhu istutada ja kuidas istutada – need on kõige tavalisemad küsimused.
Sibullillede sortiment on tohutu – mida valida ? Poodides pakendite peal olevad pildid on üldjuhul kõik väga isuäratava väljanägemisega. Kuid tihti ei ole mõne aasta pärast pilt peenral üldsegi enam samasugune… Looduslikud liigid on olnud vähem populaarsed veidi tagasihoidlikuma väljanägemise tõttu, kuid väiksem hoolitsuse vajadus ja ehe välimus on nende juures suureks eeliseks.
Millega arvestada?
Enamus sügisel istutatavate sibullillede õitsemisaeg on varakevadest kuni suve alguseni. Õite närbudes vajavad taimed aega toitainete kogumiseks ja kasvamiseks seni kui lehed kolletuvad. Siis võetakse sibulad välja – vastavalt liigi omadustele, kui tihti on vaja. Seejärel sibulad kuivatatakse ja istutatakse sügisel tagasi. Kas saab ka lihtsamalt?
Paljud hästi ilusaks ja eriliseks aretatud kevadiste sibullillede sordid vajavad igaaastast ülesvõtmist ja head hoolitsust.
Kes ei soovi mässata tiheda sibulate ülesvõtmisega ja sibulate kuivatamisega, ning igal sügisel jälle sobivate aukude otsimisega täis kasvanud peenardes – nende jaoks on hästi sobivad looduslikud tulbid. Looduslike tulpide hulka arvatakse ka Kaufmanni – Tulipa kaufmanniana, Greigi – Tulipa greigii ja Fosteri tulbid – Tulipa fosteriana. Need tänuväärt õitsejad võivad samal kasvukohal kasvada mitmeid aastaid ilma sibulaid üles võtmata.
Nende õied ei ole tavaliselt nii suured ja silmatorkavad, kuid kasvatamine on muretum ja nad ei vaja palju hoolitsust. Tavaliselt on õied on mitmevärvilised. Lehed triipude või täppidega, veidi kitsamad või hoopis lühikesed ja laiad. Kasvult on looduslikud tulbid tavaliselt madalamad. Enamus neist jäävad 20 – 30 cm kõrguseks.
- Batalini tulp – Tulipa batalinii
- Hilistulp- Tulipa tarda
- Kaunis tulp – Tulipa humilis
- Kaljutulp – Tulipa saxatilis
- Metstulp – Tulipa sylvestris
- Oivaline tulp – Tulipa praestans
- Paarisõieline tulp- Tulipa bifloriformis
- Turkestani tulp – Tulipa turkestanica
- Vvedenski tulp – Tulipa vvedenskyi
Samuti ei vaja erinevad laugud igal aastal sibulate väljavõtmist.
Lihtsam on kasvatada ka teisi meil või mujal looduslike sibullillede liike nagu:
- Harilik silla e. harilik siniliilia – Scilla sibirica
- Harilik lõokannus – Corydalis solida
- Ismiri kirgaslill – Chionodoxa sardensis.
- Lumekupp – Eranthis
- Kuldõieline krookus – Crocus Fuscotinctus
- Dalmaatsia krookus – Crocus tommasinianus
- Karulauk- Allium ursinum
- Võsaülane- Anemone nemorosa
- Kirju püvilill- Fritillaria meleagris
- Harilik lumikelluke- Galanthus nivalis
- Longus ebahüatsint/longus siniliilia- Hyatcinthoides non scripta
- Lõhnav kobrhüatsint – Muscari neglectum
- Puškiinia – Puschkinia
- Suvine märtsikelluke – Leucojum aestivum
Samad taimed sobivad ka hästi veidi metsikumasse aianurka või hoopis metsaaia kujundusse.
Sibulate istutamine:
- Rusikareegel on, et sibulad istutatakse kolmekordse sibula läbimõõdu sügavusele.
- Õige istutussügavus sõltub seega sibula suurusest.
- Istutamisel jälgige et istutamisel jääks allapoole sibulakand ja juured ning sibula tipmine osa suunduks ülesse.
- Istutusaugu põhja võib lisada kihi liiva.
- Lillesibulad peavad jõudma sügisel enne maapinna külmumist korralikult juurduda. Sibulate juurdumisel on oluline niiskus.
Kolletuvad lehed peitu
Sibullillede kolletuvad lehed ei ole peenardele kaunistuseks – hea on need osavalt naabertaimede valimisega ära peita. Ainult sibullilledega kujundatud peenar muutub keset suve kolletavaks väljaks ja ei ole üldsegi ilus vaadata. Kui aga kolletuvate pealsetega varakevadised õitsejad ära peita hiljem alustavate püsikute vahele on tulemus tavaliselt hea.
Milliste püsikutega koos on hea sibullilli kasvatada?
Et varjata sibullillede koltuvaid lehti, on hea nad istutada veidi hiljem ärkavate taimede lähedusse, kes samas ka siis ärgates suhteliselt laiaks ja suureks sirguvad.
Paljud püsikud on sibullillede õitsemise aegu päris madala kasvuga kuid hiljem katavad nende lopsakad lehed kõik oma kõrval. Ja kasu on ka teispidine – kuna mõned hilise ärkamisega püsikud hoaiavad liiga kaua enda ümber musta maad, siis sel ajal saab kirevust just sibullilledest.
Hilise alguse ja lopsaka hilisema kasvuga head partnerid on hostad, helmikpöörised, kurerehad, päevaliiliad, sõnajalad, kortslehed, roosid.
Samuti on hea koht lehtpuude alune, kus kevadel varakult annab võra piisavalt valgust läbi ja hiljem, lehtede varjus, saab vaid varju taluvaid taimi kasvatada.
Artikkel ilmunud ajakirjas “Kodukiri” septembrikuus 2012.
Sibullilledest olen kirjutanud ka varem. Artikkel: Unistuste aed kevadeks -istutame sibullilli.
ja vaata ka – Kevadised sibullilled aiakujunduses
Minu aia kevadisi pilte näeb kevade rubriigist.
Sibullilleaeg – planeerime järgmiseks kevadeks
Sibulilllede rikkalik õitsemise aeg saabub õige pea, või juba ongi käes. Seda ei tea keegi ette, sest kõige varajasemad lilled pistavad oma ninad mullast välja niipea, kui lumi on sulanud ja päikeselised ilmad on mulla üles soojendanud. Seega nii võivad nad alustada juba aprilli algupoole ja jätkata kuni jaanipäevani. Või teisel aastal, kui lumi ei taha kuidagi lahkuda jääda alustamisega hoopis hilisemaks. Kui ilmad on jahedad, rõõmustavad õied meid pikema aja vältel ja vahel upitab äkiline soojalaine kõik õied korraga lahti. Nii, et peaaegu kunagi ei saa ühesugust pilti peenras oodata.
Nüüd-varakevadel selgub, kes on sügisel sibulate mulda pistmise aja maha maganud või kes on suured ettevalmistused teinud ja saavad esimeste soojade ilmade saabudes rikkaliku õitepidu nautida.
Kevade vara on aeg, kus seada plaane järgmiseks hooajaks. Aed on praegu täiesti teise ilmega, kui sügisel sibulate istutamise ajal. Püsililled alles koguvad hoogu ja põõsad on raagus, peenrad on tühjad ja talvest ning lumest räsitud. Iga varajane sibulilleõis lisab elu ja värvi peenrasse. Sügisel, kui on otsustamise aeg – kuhu sibulad pista, siis on peenrad punnis taimi täis ja tundub, et lisada poleks küll enam midagi vaja.
Praegu aga on mõned kohad üsna tühjad, kus võiksid toretseda värvikirevad õied.
Nii, et kui igatsed aeda värvi ja vaheldust, siis planeerimiseks õige aeg on käes.
Vaata aias ringi sellise pilguga, mis aitab sind sügisel:
- Kust sulas lumi kõige enne ära ja kuhu jäi kauemaks?
- Kus on aias kõige päikesepaistelisemad kohad?
- Kus on paigad, kus sa käid kõige rohkem ja pilk peatub ikka ja jälle?
- Kui oled päeval tööl ja veedad aias aega õhtupoolikul, siis kus on õhtupäikesega kohad, mis on kevadõhtul mõnus ja soe paik sinu aias?
- Milline koht lillepeenras on täidetud taimedega, mis pistavad oma nina mullest välja hilja, kuid hiljem on kaharad ja lopsakad?
- Mis on kohad, mis jäävad silma möödujatele tänavalt ja panevad su aia särama?
Just kevadel on see kõik väga hästi näha, sest suur rohelus on tärkamata ning aed veel justkui pooltühi. Sügisel, kui istutamise aeg käes, on peenrad lopsakust täis ja tühjad kohad ei paista enam välja.
Kui sul on olemas aiaplaan, saad sinna kohe sobivad kohad maha märkida, et sügisel meeldetuletus oleks varnast võtta. Kui plaani ei ole, siis tee väike visand ja märgista vajalikud kohad. Juurde märgi liik, lisa arv mitu sibulat mahuks ja kindlasti ka mis värvi taimed sinna sobiksid.
Sügisel ajavad vaimustava välimusega suured sibulate valikud poes alati silmade eest kirjuks, nii on lihtsam otsustada ning tulemus jääb kenam.
Varajaste sibullillede õite efektseks väljatoomiseks sobivad hästi järgmised paigad aias:
- kohad, kust lumi sulab varakult – lõunapoolsed majaääred, tuulevarjulised paigad
- lõuna-ja õhtupäikeses soojenevad kohad peenardes
- peenarde servad ja käiguradade äärsed alad
- veidi hiljem alustavate ja hiljem lopsakate lehtedega taimede naabruses. Näiteks hostad, sõnajalad, helmikpöörised, kurerehad, kortslehed. Siis katavad püsikute lehed hiljem sibulillede koltunud varred ja peenar ei paista närtsinud välja.
- arvestada võiks pinnase niiskusega. Kevadel märjematesse kohtadesse sobivad nartsissid, märtsikellukesed. Kuivemat pinnast eelistavad tulbid, laugud, võrkiirised ning mõõkiirised.
- koha valikul arvesta sibulate suuruse ja istutussügavusega. Et peenras oleks piisavald mulda. Teeäärtes ja kiviktaimlates võib olla mullakiht õhem. Sibulatel on vaja kasvamiseks kolme sibula läbimõõdu sügavust mulda ning sibullilledel on väga erineva suurusega sibulaid.
- paljud tulbisibulad vajavad rikkalikuks õitsemiseks regulaarset pinnasest välja võtmist peale õitsemist. Sibulad kaevatakse mullast välja, eemaldatakse väiksed tütarsibulad, kuivatatakse ja pannakse sügisel mulda tagasi. Seda võiks ka koha valikul arvestada, et kuhu sügisel mugavalt ligi pääseb.
- Segaistutustesse, kust sibulaid hiljem üles ei leia on hea planeerida liike, mis ei vaja nii tihedat väljavõtmist. Näiteks tuntumatest liikidest nartsissid, krookused, laugud, sillad, puškiiniad, kobarhüatsindid, preeriaküünlad, kirgaslilled ja ebahüatsindid. Looduslikud tulpide sordid, ning Fosteri ja Greigi tulbid, metstulbid.
Artikkel ilmus ajakirjas “Kodukiri” aprillis 2016
Hernevõrsed- kevadine vitamiinipomm.
Miks süüa noori võrseid? Maitseb hea- magus ja mahlane, lõhnab noorte hernekaunade järgi. Värske ja meeldiv suutäis. Palju vitamiine.
Pildil on umbes 10 päeva vanused hernevõrsed. Vaid ühes seemnes on vist talletunud midagi erakordset – kasvus on taim jõudnud teistest nii palju ette, et on kasvanud topelt pikaks ja eristub teistest.
Mis on herne võrsed ?
Herne võrsed on traditsioonilise aedherne varred ja noored lehed. On kohe valmis söömiseks kuid neid võib ka kergelt küpsetada. Kõige magusamad on suhkruherne võrsed.
Hernevõrseid saab kasvatada õues kevadel ja varasuvel, toiduks kasutatakse noori võrseid, mis on saanud kasvada umbes 2 – 4 nädalat. Korjatakse söögiks, kui lehed on veel noored ja pehmed – värske herne maitsega. Hooaeg on suhteliselt lühike, kuna nad ei kasva hästi, kui päevane temperatuur on üle 20 soojakraadi. Tõusmed taluvad öökülma, isegi kuni -7 kraadi. Võrsed koristatakse noorelt tipust, koos mõnede väikeste lehedega, noorte vartega ja võivad olla isegi mõned õied. Aknalaual saab hernevõrseid kasvatada ka talvel. Kiiremini saab saaki, kui herneid ennem istutamist leotada. Kõige magusamad on suhkruherne võrsed.
Kuidas süüa hernevõrseid?
Aedhernes on väga vana köögiviljakultuur. Seemneid on leitud ka arheoloogilistel väljakaevamistel, mis kinnitab, et teda on kasutatud juba 8000 aastat tagasi. Eestis kasvatamise kohta pärinevad esimesed andmed 13 sajandist.
Hernevõrseid võib kasutada wok roogades, praetud kartulite, friikartulite juurde, risotto ja suppide lisandiks. Sobib võileiva, salatite ja sooja toidu kelmikaks garneeringuks. Toorelt salatiks, küpsetatult kala ja kanaga, risotto või pasta toitudes, hakitult marinaadides, kastmetes ja salatikastmetes. Loputa herne võrseid külma veega, nõruta ja lase kuivada. Eemaldada kõik varred, mis tunduvad karedad.
Üks lihtne retsept. Praetud hernevõrsed küüslauguga.
- peotäis või paar herne võrseid – pestud ja nõrutatud.
- 1 küüslaugu küüs, õhukeselt viilutatud
- 1 tl õli
- 1 spl kana- või köögiviljapuljongit
Kuumuta õli wok pannil keskmisel kuumusel. Lisa küüslauk ja kergelt prae kuni küüslaugu lõigud selginevad ja vabastavad oma aroomid. Lisa herne võrsed, puljong ja prae veidi kogu aeg segades, kuni võrsed on närtsitatud. Lisa veidi soola ja naudi.
Tahad rohkem teada idandamisest? Loe Idud ja võrsed- kevadine värske saak.
Idud ja võrsed kevadine värske saak.
Kevadised sibullilled aiakujunduses.
Aias on lumi sulanud, hing igatsemas rohelust ja õisi.
Vaata oma aeda kevadel vara, kui kõik pole veel uppunud rohelusse millest ainult üksikud eriti toretsejad saavad suure tähelepanu osaliseks. Sellistel hetkedel nagu praegu tulevad väga hästi välja mõned sinu aia head ja vead.
Nüüd on see aeg, kus on hea teha plaane aia kujunduseks mõeldes järgmisele kevadele. Lillesibulate istutamise aeg on sügisel, kuid planeerimiseks on kevad väga õige aeg. Kuhu oleks õige planeerida varaseid õisi? Enim vara õitsejaid on just sibullillede hulgas. Vaata aeda hindava pilguga. Kust sulas kõige enne ära lumi, kuhu jäi kauemaks? Kus on need kohad, kus sa käid kõige rohkem ja kus tahaks et pilk peatuks? Kui oled päeval tööl ja saad veeta aias ainult õhtud, siis milline on kevadeõhtul kõige mõnusam ja soojem paik sinu aias? Milline koht lillepeenras on täidetud taimedega, mis ärkavad hilja, kuid on hiljem fantastiliselt lopsakad? Mis on need kohad, mis paisavad tänavalt möödujatele ja on su kodu visiitkaardiks ?
Nüüd sa näed seda hästi, kuhu sooviks midagi juurde- aed on veel pooltühi ja suur rohelus tärkamata. Suvel on juba ilu igal pool ja kõik kasvab nii tihedaks, et midagi ei häiri enam ning õisi on igal pool. Kevadised sibulilled on esimesed rõõmustajad aias.
Kui sul on olemas paberil aiaplaan, siis saad sinna ära märkida kohad, kus tahaksid kevadel näha värvi ja õisi. Nii pikalt on olnud vahepeal lumist aega ja hing ihkab kangesti midagi ilusat. Kui sul ei ole plaani, siis kasvõi kirjuta üles või visanda kergelt, mis kohad on aias need, mis on tühjad, kuid tahaksid aprillis ja mais õitega täitmist. Kõige esimeste õite efektsemaks väljatoomiseks on head kohad:
-
Kohad kust kõige ennem lumi ära sulab
- Peenrad igapäevaste käiguradade läheduses ja peenarde servade läheduses
-
Kohad õhtupäikese soojuses
-
Hostade, sõnajalgade, kurerehade, helmikpööriste jt. veidi hiljem alustavate ja hiljem lopsakaks muutuvate püsilillede lähedal. Siis katavad hiljem püsilillede lehed sibulillede kuivanud õievarred. Nartsissid lähevad hästi päevaliiliate lähedusse, neil on sarnased lehed ja tekib mulje pikemast õitsemisest.
-
Arvesta ka pinnase ja niiskusega. Rohkem niiskust eelistavad märtsikellukesed ja nartsissid. Kuivemat pinnast soovivad tulbid, laugud, mõõkiirised ja võrkiirised.
-
Arvesta ka sibulate istutussügavusega – see on lihtne meeles pidada. Sibulad istutatakse kolmekordse sibula läbimõõdu sügavusele.
Liikide valikul peaksid arvestama ka, et enamus tulpe vajavad rikkalikuks õitsemiseks, et sibulaid võetakse välja, kuivatatakse, puhastatakse, võetakse küljest tütarsibulad ja siis sügisel tagasi. Kui planeerida seguistutusi, kust üksikuid sibulaid välja võtta ei saa, siis on parem kasutada nartsisse, krookusi, laukusid, sillasid, puškiiniaid, kobarhüatsinte, Fosteri, Greigi ja looduslikke tulpide sorte, preeriaküünalt, kirgaslilli, ebahüatsinte. Nendel liikidel on parem looduslik paljunemine.
Kui õueplaanid tehtud on aeg end vitamiinidega turgutada. Hernevõrsed on kevadine vitamiinipomm.
Toalilled rõdukastis.
Kevad on hea aeg ka toataimede ümberistutamiseks, jagamiseks, paljundamiseks. Ehk võiks seda tänavu teisiti teha – näiteks panna algavaks suveks mõni taim hoopis rõdule või terrassile kasvama?
Nüüd kevadel võiks värske pilguga üle vaadata kõik kodused taimed – kas mõni neist vajaks kohendamist, on mõni talvel liiga välja veninud või oma vormi kaotanud. Toataimede ümberistutamise ja paljundamise käigus võib ellu viia ka mõne esmapilgul ootamatu idee.
Leplikud paksulehelised.
Minu suureks lemmikuks on saanud sukulendid e. turdtaimed. Nii toalilledena talvisel perioodil, kui ka suvel õues konteinerites koos suvelilledega. Õigupoolest on need nii vastupidavad taimed, et sobivadki eelkõige just keerulistesse tingimustesse ja liikuvatele inimestele, kel on vähe aega kodus taimi kasta. Samuti on sukulendid parim valik kuumadele rõdudele või terrassidele, kuhu päev otsa paistab päike ja kus tuuleõhk ei liigu. Tudtaied on ennast õigustanud hästi just sellistes kohtades, kus teada-tuntud suvelilled kuuma käes piinlevad ja surevad kohe, kui neid kord- paar kastmata unustad.
Enamik sukulente on pärit Aasia või Aafrika kuivadelt aladelt. Nende lehed on tavaliselt paksud ja õied hõredamates või tihedamates kobarates. Õisik võib olla pika ja jämeda varre otsas. Kuid enamus aega naudime me pakse lihavaid, karvaseid või ogalisi lehti ja seda, et nad ei vaja igapäevast kastmist ja taluvad hästi kuuma ning päikest. Õue terrassile ja konteineritesse saab teha seguistutusi koos veidi rikkalikumalt õitsevate päikest ja kuuma taluvate suvelillede või püsikutega. Näiteks nagu portulak ja käokullad, kukeharjad, mägisibulad ja kõrrelised, ka madalakasvulised kellukad on olnud päris vastupidavad Nad ei sure, kui neid unustatakse kasta ning nad vajavad väga vähe mulda ning toitaineid. Kõige hävitavam sukulentidele ongi liigne kastmine või potialusele seisma jäänud vesi. Lehed vajuvad lonti ja varred lähevad mädanema. Talvisel ajal samuti vähese valguse ja liiga tiheda kastmisega arenevad nõrgad ja lõdvad võrsed.
Talvisel aja elavad taimed edukalt aknalaual. Seal on jahedam ning valgem ja taimed vajavadki jahedamat puhkeperioodi sel ajal. Suvel vajavad sukulendid rohkem kastmist, kuid minu isiklikul paari suve kogemusel piisab neile täiesti tavaliselt taevast sadavast vihmast ning mina ei ole terrassilaual kasvavaid potitaimi taimi eraldi kastnud, muidu kui vaid väga pikal põuaperioodil. Muld peab olema toitainetevaene ja sõmer, et see ei jääks liiga märjaks. Kõikidel sukulentidel peab saama muld kahe kastmiskorra vahepeal kuivada.
Enamus liike on väga kergesti paljundatavad lihtsalt pistikute abil. Lõikepinda võib lasta õhu käes kuivada ca nädal aega ja siis istutada pistik liivasesse mulda ning kasta. Mõnel liigil tekivad väiksesed tütartaimed lehtede servadesse, sealt nad kukuvad mullapinnale ja juurduvad või võib neid sealt võtta ja istutada mulda.
Paljude sukulentidega kaasnevad ka mitmesugused rahva seas levivad legendid rahast ja õnnest mida taimed tuua võivad. Näiteks portulak – turdleht on tuntud ka ahvileivapuuna, rahapuuna, õnne, sõpruse puuna. Rahapuu neutraliseerivat pingeid ja soosivat toas rahulikku ja õdusustunde tekkimist. Aitavat vältida ebameeldivusi ja ebaõnne.
(PS! Ahvileivapuu e. Baobab (Adansonia ) on küll tegelikult hoopis lehtpuude perekond troopilisest Aafrikast ja Austraaliast. )
Mõned liigid, mis võiksid hästi sobida:
- perekond Turdleht Crassulaceae – Crassula ovata, Crassula portulacea, Crassula arborescens
- perekond Kalanhoe (Kalanchoe)
- Kalanchoe tomentosa, Kalanchoe pinnata
- perekond kukehari (Sedum) – sedum morganianum
- Aaloede (Aloe) perekonda kuuluvad liigid –Aloe vera, Aloe aritata, Aloe aculeata, Aloe reitzii ja teised
- Agaavide ( Agave) perekonda kuuluvad liigid
- Soomuslehikud (Echeveria)
- Havortiad (Haworthia )
- Kestvikud ( Aeonium )
- Lisaksin siia ka veel Tõlvpuud ( Cordyline ) nt. Lõuna – tõlvpuu (Cordyline australis), mille punaselehised sordid on ka väga efektsed nii suvel konteinertaimena, kui talvel toalillena.
Kuna enamus taimi on pärit 9 – 10 kliimatsoonist, siis sügise poole taimi tuppa viies peab jälgima, et taimed ei jääks liiga hilja peale, enamus neist ei kannata temperatuuri alla 0 kraadi ja mõnede jaoks on isegi 0 – 10 lähedased plusskraadid liiga külmad.
Paljundamine.
Enamik liike on kergesti paljundatavad lihtsalt pistikute abil. Sobivad lehepistikud või varrepistikud, isegi lehetükid. Vaja läheb natuke liiva ja kruusaga segatud lahjat mulda või kaktustele ja sukulentidele mõeldud mulda. Kõige lihtsam viis endale suveks terrassilauale vastupidav kaunistus paljundada -on juba olemasolevaid toataimi natuke pügada ja siis lastes lehe või varretükkidel veidi kuivada, asetada need mullale ning veidi kasta. Just niipalju, et muld taime varre või lehe ümber kleepuks. Juurdumise ajal on vaja hoida potis parajat niiskust, kuid hiljem on vett üsna vähe vaja.
Anumaks või konteineriks sobib sukulentidele peaaegu igasugune nõu kuhu veidi mulda sisse mahub. Hädavajalik on aga drenaaži auk potipõhjas. Nende taimede vähene veevajadus on lubanud kasutada neid ka erinevate pärjavormide ja vertikaalsete kaunistuste tegemisel. Mõned ideed olen kogunud ka oma Pinteresti tahvlile.
Artikkel ilmus ajakirjas “Kodukiri” 2012 aprillikuus.
Lillekastid varakevadel. Millega veel kevadel kodu kaunistada. Vaata kuidas seda on tehtud varakevadel Austrias. Ja veel kuuma ja kuiva armastavatest taimedest on juttu siin.
Ja värskete kevadiste toidutaimede kasvatamisest saab ka lugeda.
