Muru on üks väga rohkesti kasutatav aiakujunduselement – kui nii võib öelda. Selliseid aedu ja majapidamisi, kus murupinda ei ole või on vähe, on haruharva. Samas on muru üks igavamatest ja töömahukamatest pindadest ja ka seetõttu päris kallis lõbu.

Samuti on ikka ja jälle kuulda muruga seonduvaid muresid ja probleeme – mõnes kohas ei kasva, teises kasvab liialt kiiresti, tihti sammaldub, on hõre, on kollane, on laiguline, umbrohud on sees… Korralik muru vajab ka päris tihedat niitmist – seega suvistele puhkepäevadele lisandub tüütu kohustus – niiduki taga sammumine, sellega kaasnev pidev põrin, kütusekulu, tüütud sääsed ja parmud. Igapäevane võitlus loodusega, et rohi ei jõuaks kasvada nii kõrgeks, et niiduk sealt enam läbi ei jõuaks pressida on saanud sooja aja lahutamatuks osaks.

Seda et keegi muruniitmist naudiks ei ole ma ka eriti tähele pannud ning kiidusõnade ja vaimustuste osaliseks aias saavad ikka taimed, õied ja marjad. Kas ikka on alati vaja nii palju niidetud muru ja miks meil seda üldse vaja on?

Madala rohelise pinna taustal pääsevad värvikad lillepeenrad paremini mõjule, aed on korrastatud, jalad ei saa ringi liikudes põlvini märjaks, lastel hea palli mängida,

Kuid miinuseks on kindlasti kulukus – aeg, kütus, vajadus väetamisele, õhutamisele, muruniiduki müra – ja kõik see järjepidevalt kogu vähese suvise ilusa aja jooksul. Muidu ei ole mõtet ilusast murupinnast unistadagi.

Mida võiks teha, kui sooviks oma aias kasutada vähem muru, kuid päris võsas ju ka ei tahaks elada. Või on aias sellised kohad, kus on liiga varjuline või kuiv ja muru ei taha seepärast hästi kasvada.

Kohtades, kus on vaja madalat ja rohelist pinda ja ei ole liiga palju käimist – saab muru asendada teiste taimedega. Kirjandusest on saanud lugeda palju erinevaid väljendeid, niidumuru, lillemuru, ebamuru, mis üldjuhul on loonud mulje, et on olemas midagi, mis ei vaja peaaegu üldse hoolt aga on peaaegu nagu muru. Päris nii see nüüd ei ole, aga mis võimalused siis on, kui soovida midagi muud kui muru?

Pinda võib katta hästi madalakasvuliste põõsaste, püsililledega, pinnakattetaimedega. Taimede vahele platsid ja käigurajad katta erinevate sillutiste või puistematerjalidega. Väiksemad linnaaaiad saab kujundada nii, et murule peaaegu ei jäägi ruumi. Suuremates maaaedades võib osa aiast jättagi niidulaadseks alaks, kust on vaja niita vaid paar korda suve jooksul ning sinna sisse võiks niita vaid käiguteedele tarbeks rajad, sest lilleniidu taimed ei talu tallamist.

Aga kuidas seda teha?

Lilleniit

Lilleniidu seemnesegudes on koos looduslikud lilled ja niidukõrrelised. Kõrreliste valikul on sobivamad – puhmikuline punane aruhein, harilik kastehein, lamba aruhein, keskmine värihein. Niidetavate murude sees olevad aasnurmikas ja karjamaa raihein on lillede jaoks liiga tugevad naabrid. Looduslike lillede valik oleneb kasvukoha mulla omadustest ja valgustingimustest. Looduslikud lilleniidud kasvavad paremini kehvemas ja toitainetevaesemas mullas.

Lilleniidu rajamiseks on kolm erinevat võimalust.

• Rajamine ettevalmistatud mullapinnale (võimalikult umbrohuvaba just mitmeaastastest umbrohtudest, küntud, kobestatud) Seemnesegu tehakse kasvukohale ja mullastiku tüübile sobivatest lillede ja kõrreliste seemnetest. Seemned külvatakse mullapinnale ja rullitakse kergelt kinni.
• Olemasoleval hõredal murukamaral kooritakse laiguti pinnas ja kobestatakse, rohitakse umbrohi. Külvatakse seemnesegu ettevalmistatud laikudesse, kust siis aja jooksul levib see kogu alale. Külvilaigud võiksid olla umbes 1 m2 suurused, nende arv oleneb olemasoleva murupinna lopsakusest, liigilisest koosseisust ja niidutaimede valikust. Hea oleks kui murukõrrelist ei kasvaks niidulaikudel, siis saavad niidutaimed paremini areneda. Niidutaimed kasvavad suhteliselt aeglaselt , seepärast on parem teha mitu väiksemat laiku, kui üks suur. Võimalus on ka niidutaimi istutada laikudesse.
• Peale jaanipäeva niidetakse looduslikku niitu ja viiakse niidus ettevalmistatud mullale ning jäetakse kevadeni seisma- seemned ise varisevad. Hein jääb külvi varjama ja kaitsma.

Rikkalikult õitsva niidu jaoks sobib veidi lahjem muld. Rammusal ja väetatud aia ja põllupinnal kipuvad võimust võtma tugevakasvulised umbrohud ja kõrrelised. Rammusamat mulda võib segada liivaga. Seemneid võib koguda ise loodusest sarnase pinnasega kasvukohast või valida poes pakutavate valiku vahel. Valmis seemnesegudega ei saa alati parimat tulemust. Hea on eemaldada kõik suuremad ja tülikamad umbrohud. Parim külviaeg on augustist septembrini, mil maapinnas leidub piisavalt niiskust. Ka on see looduslike niidutaimede jaoks kõige sobivam aeg. Looduses valmivad ja varisevad enamiku niidutaimede seemned augustis-septembris. Püsikutest niidulilled arenevad esimesel aastal väga aeglaselt.

Aasta pärast külvamist tuleks ala niita, kui taimed on 10–15 cm kõrged ja nii 3-4 korda suve jooksul. Niita ei tohiks madalamalt, kui 5 cm. Seemnetel lasta variseda, niidus riisuda ja ära viia.

Järgnevatel aastatel, hilissuvel juuli lõpus – augustis, kui suurem õitsemine on möödas, niita vikatiga kogu niit maha. Niidetud hein jäetakse paariks kolmeks päevaks maha jätta, et seemned saaksid variseda. Hiljem hein riisuda ja ära viia. Sobiv niitekõrgus on 5- 0 cm. Sagedasem niitmine soodustab heintaimede ja võilille levikut. Lilleniit on väga muutlik ja ettearvamatu, niitmise ajast sõltub palju, milliste üheaastaste taimede seemned on valmis ning kui palju neid järgmisel aastal tärkab. Niitmisajaga ja taimede väljarohimisega saab ka reguleerida taimede liigilist koosseisu. Sooja sügise korral võib niita teist korda veel hiljem sügisel. Esimestel suvedel, kui niit on alles noor tuleks silm peal hoida mitmeaastastel umbrohtudel ning pikema põua korral ka kasta. Väetada ei ole vaja, sest see soodustab umbrohtude ning heintaimede kasvu. Sügisel võib teha vajadusel lisakülve, istutada juurde üksikuid taimi. Kevadel võib niidu üle riisuda, et eemaldada sügisest kulu ja kõdunemata puulehti. Varakevadisteks õitsejateks võib alale istutada sibullilli.

Lilleniidu rajamisel peab olema sihikindlust ja kannatust. Esimestel aastatel võib tunduda, et kõik pole päris nii nagu ette kujutatud. Lilleniidu parim kooslus kujuneb 4-6 aasta jooksul. Niidukooslus ei püsi kunagi ühesugusena vaid muutub aastate jooksul pidevalt. Ka looduslikul niidul, olenevalt ilmastikust, õitsevad ühel aastal ühed, teisel aastal teised liigid.

Esimestel aastatel mitmeaastased niidutaimed ei õitse, segudes võib kasutada üheaastaseid ja mitmeaastaseid liike.

Kuivemale mullale sobivaid liike – harilik raudrohi, kollane ja valge karikakar, härjasilm, madarad, ümaralehine kellukas, harilik ja suureõieline kellukas, kerakellukas, nurmnelk, harilik karutubakas, nõiahammas, nõmm-liivatee, keskmine või süstlehine teeleht, kassikäpp, karvane hunditubakas, kibe tulikas, mets- ja aas kurereha, harilik köömen, arujumikas, äiatar, hiirhernes, nõiahammas, rukkilill, külmamailane, põldmagun, siberi magun, kukemagun, longus põisrohi, harilik kukehari,

Niiskemale mullale sobivaid liike – harilik maajalg, roomav metsvits, hanijalg, kirikakar, harilik kibetulikas, harilik käbihein, valge ristik, humallutsern, seohakas, kerakellukas, kurekellukas.

Liigirikas muru

Sellises murus saab kasvatada taimi, mis vahetevahel taluvad niitmist, kuid üleliia ennast niitmisega ei ole vaja vaevata. Niita võib umbes kahe kolme nädala tagant ja kindlasti teha üks pikem 3 nädalane vaheaeg õitsemiseks, viljumiseks ja seemnete valmimiseks.

Sellises murus võivad kasvada harilik võilill, teelehed, harilik kirikakar, harilik käbihein, valge ristik, kare seanupp, nõmm liivateed, harilik raudrohi, aed–lõosilm, metsmaasikad.

Ka kevadised sibullilled sobivad sellisesse kooslusse. Lähestikku võiks istutada ühe õitsemisajaga sibullilli, nii on muru hooldus lihtsam.

Taimedega kaetud pinnad.

Väiksemates paikades ja aedades saab murupinna osakaalu vähendada paremini pinnakattetaimede, püsikute või madalate põõsastega. Liikumisrajad saab teha astekividest või kitsastest radadest taimede sees. Platsid ja terrassid kaetakse sillutise või puitkattega, kasutada saab ka laudteid taimede sees. Selline variant sobib hästi ka nendesse aedadesse, kus on palju säilinud looduslikke taimestatud alasid. Päikeselistel ja kuivadel aladel on hea variant kruusase kattega peenrad või kivised pinnad, mida saab kasutada ka kõndimiseks samas, kui osad taimed ka kasvavad edukalt sellises pinnases. Varjulises kohas nagunii muru ei kasva ja õigem ongi varjulised alad taimedega katta.

Mõned näited sobivatest taimedest:

Madalakasvulisi põõsaid – kadakate roomavad ja pinda katvad vormid, mägimännid, põõsas-kirsipuu roomav teisend (Prunus pumila var.depressa), tuhkpuude roomavad sordid.

Päikeseline kasvukoht – mägi kilbirohi, aubrieeta, kivirikud, vääris vaipkakar, nõeljas kesakann, kukeharjad, liivateed, kurerehad, kõrrelised.

Varjulisem kasvukoht – metsmaasikad, valdsteinia, tiarellid, kurerehad, sasik, metspipar, väike igihali, roomav metsvits, kollane lõokannus, epimeediumid, tarnad ja kõrrelised, akakapsad, sõnajalad.

Artikkel ilmunud ajakirjas “Aed” 2013 märtsikuus.

Kas Sinul on kogemusi paikadega aias, kus muru ei taha kasvada ? Jaga meiega!