Selleks, et varakevadel oleks aed õierohke, peab vaeva nägema sügisel. Sibullilled on üks võimalus oma kevadine aed üsna varakult õitega täita. Taimed on vähenõudlikud ja peale talvist puhkeperioodi ühed esimesed värvikirevad rõõmu pakkujad aias. Olenevalt liigist alustavad enamus sügisel istutatavaid sibullilli õitsemist aprillis ning mais – juunis võib olla aias värviliste õite tõeline buum. Sobivaim istutusaeg on sügisel – septembrist oktoobri keskpaigani. Esimesetena alusta istutamist, et maha saaksid nartsissid, hüatsindid ja harilik püvilill.

Mida istutada, kuidas valida ?

Esimese asjana peame vaatama taimede kasvunõudeid, neid me muuta ei saa. Tohutu sibullillede võimaluste seast on vaja valida aia jaoks just see õige. Lihtsam tee on valida paljude taimede seast need, mis sobivad aias valitsevate tingimustega. Taimed tunnevad ennast hästi ja vajavad vähe hoolt.

Vaatama peaks valgus – ja niiskustingimusi ja kas muld on pigem happeline või aluseline.

Kui valime raskema tee, ehk lilli selle järgi, mis taimed meeldivad, siis on vaja muuta aias tingimusi vastavalt taimede vajadusele – ja see on juba veidi keerulisem.

Kasvunõuded

Siinkohal toon ära vaid väikese osa levinumatest sibullilledest. Ideaalis võiks muld olla kohevam ja kergem ning hästi vett läbilaskev. Raskemas mullas võib istutada sibulad veidi kõrgemale ja panna sibula alla drenaažiks umbes 5 cm liiva.

• Päikeseline koht on parim – enim on neid liike, mis eelistavad valget kasvukohta.
• Poolvarju taluvad või on varjulembesed – koerahammas, lumekupp,lumikelluke, kollane nartsiss, kolmisnartsiss, kirju püvilill, silla, metstulp, võsaülane, ebahüatsint, armeenia kobarhüatsint, kirgaslill.
• Sibullillede seas on neid, kes vajavad rohkem niiskust – märtsikellukesed, nartsissid, kirju püvilill, metstulp, ülane.
• Ja neid kes eelistavad kuivemat pinda – tulbid, laugud, võrkiirised, mõõkiirised, harilik püvilill.
• Lubjalembesed – aarum, lumikelluke, alpikann.
• Hapulembesed – kolmisnartsissi sordid, koerahammas.

Kuhu istutada ?

• Lillepeenrasse, püsililledega koos seguistustustena.
  Kõrgemakasvulisi sibullilli on hea kasvatada püsikupeenras, segamini püsililledega. Valides neile kohad sobivate naabritega, ei jää sibullillede kuivavad pealsed kauaks silma riivama. Sibullillede ja püsikute seguistutusi planeerides on vaja jälgida, et taimedel oleksid sarnased kasvamisnõuded. Ainult tulbipeenar on kaunis vaid lillede tärkamise ja õitsemise aegu, kuid peale õite närbumist jääb alles tühi peenar aeglaselt koltuvate lehtedega, mis peavad saama rahulikult oma aja kuivada.
  Sibullillede õitsemise aegu on püsikud veel üsna madala kasvuga kuid aja edenedes katavad lopsakad püsililled kõik kuivanud lehed. Parimad on sellised kohad peenras, kus püsikud on eriti hilise tärkamisega ja selle tõttu on peenras kaua musta mulla pinda. Head partnerid sibullilledele on astilbed, brunnerad, helmikpöörised, hostad, priimulad, päevaliiliad,kopsurohud. Hästi lihtne on kasvatada sealkohal ka sibullilli, mida ei pea alati välja võtma – kirgaslilli, krookuseid, märtsikellukesi.
  Sibullilled murus
  Murus sisse sobivad liigid, mis õitsevad varakult – mais. Hea on, kui taimede lehed hakkavad kolletuma enne, kui esimest korda saab muru niidetud. Kui lehed on veel rohelised, siis taime lehtede kaudu saab sibul toitained järgmise aasta õiepunga moodustamiseks. Kui lehed niita maha liiga vara ja rohelisena, siis jääb sibul nõrgaks ja võib hukkuda.
  Hästi sobivad lumikellukesed, märtsikellukesed, kirgaslilled, puškiiniad, siniliiliad, krookused. Krookustest enim on murus hea kasvatada väiksemate õitega hästi varaseid õitsejaid.
  Kiviktaimlasse
  Kiviktaimlas saab kasvatada sibullilli padjandtaimede vahel ja all. Liiga tiheda padjana kasvavad taimed võivad sibullilled lämmatada.
  Rooside vahele
  Rooside ümber on samuti kevadel rohkesti ruumi, enne kui roosid oma kasvu täis kasvavad ja õitsema hakkavad. Rooside vahele istutamine sügisel on küll üsna okkaline töö.
  Lehtpuude ja põõsaste alla.
  See on hea koht, sest selleks ajaks, kui puud lehte lähevad on kevadised lilled õitsenud ja seni paistab neile läbi raagus okste piisavalt valgust. Õierohkust saab lisada ka näiteks jaapani enelate vahele, sest need põõsad lõigatakse 10 cm kõrguselt kevadel tagasi ja jällegi seni, kui nad kasvavad on kõrgemad sibullilled head naabrid.
  Enda aias olen näiliselt pikendanud õitseaega ka nii, et kui sama varakevadist liiki istutada kohtadesse, kus lumi kõige esimesena sulab ja ka nendesse kohtadesse, kus lumi veidi kauem püsib. Nii ongi krookus juba õitsenud lõunapoolses peenras maja seina ääres, kui alles esimesed lehed lume alt pead välja pistavad teises – veidi varjulisemas kohas.
  Need kohad aias, kust lumi igal aastal kõige varem sulab tuleb täita kõige varasemate sibullilledega. Siis saame õisi aeda juba hästi varakult. Ja kevadel on õieootus nii suur.

Kuhu planeerida varaseid õisi?

Vaata oma aeda hindava pilguga. Kust sulas kõige enne ära lumi, kuhu jäi kauemaks? Kus on need kohad, kus sa käid kõige rohkem ja kus tahaks et pilk peatuks? Kui oled päeval tööl ja saad veeta aias ainult õhtud, siis milline on kevadeõhtul kõige mõnusam ja soojem paik sinu aias? Milline koht lillepeenras on täidetud taimedega, mis ärkavad hilja, kuid on hiljem fantastiliselt lopsakad? Mis on need kohad, mis paisavad tänavalt möödujatele ja on su kodu visiitkaardiks ?

Nii mõeldes näed seda hästi, kuhu sooviks midagi juurde – kevadel, kui aed on veel pooltühi ja suur rohelus tärkamata. Suvel on juba ilu igal pool ja kõik kasvab nii tihedaks, et enam ei häiri midagi ning õisi on igal pool. Kevadised sibulilled on esimesed rõõmustajad aias.

Kõige esimeste õite efektsemaks väljatoomiseks on head kohad:

• Kohad kust kõige ennem lumi ära sulab
• Peenrad igapäevaste käiguradade läheduses ja peenarde servade läheduses
• Kohad õhtupäikese soojuses
• Hostade, sõnajalgade, kurerehade, helmikpööriste jt. veidi hiljem alustavate ja hiljem lopsakaks muutuvate püsilillede lähedal. Siis katavad hiljem püsilillede lehed sibulillede kuivanud õievarred. Nartsissid lähevad hästi päevaliiliate lähedusse, neil on sarnased lehed ja tekib mulje pikemast õitsemisest.
• Liikide valikul peaks arvestama ka, et enamus tulpe vajavad rikkalikuks õitsemiseks, et sibulaid võetakse välja, kuivatatakse, puhastatakse, võetakse küljest tütarsibulad ja siis sügisel tagasi. Kui planeerida seguistutusi, kust üksikuid sibulaid välja võtta ei saa, siis on parem kasutada nartsisse, krookusi, laukusid, sillasid, puškiiniaid, kobarhüatsinte, Fosteri, Greigi ja looduslikke tulpide sorte, preeriaküünalt, kirgaslilli, ebahüatsinte.

Kuidas istutada?

Rusikareegel on, et sibulad istutatakse kolmekordse sibula läbimõõdu sügavusele.

Õige istutussügavus sõltub seega sibula suurusest. Istutamisel jälgige et istutamisel jääks allapoole sibulakand ja juured ning sibula tipmine osa suunduks ülesse. Sibulate juurdumisel on oluline niiskus. Istutusaugu põhja võib lisada kihi liiva. Lillesibulad peavad jõudma sügisel enne maapinna külmumist korralikult juurduda.

Hästi loomuliku mulje saab peenrast on, kui sibulilled istutada püsikute vahele hajutatult. Selleks on ka olemas hea ja lihtne nipp. Võta sibulad kätte ja viska kergelt õhku…iga sibul istuta just sinna, kuhu ta parasjagu kukkus. Nii jäävad ka erinevate sortide segud loomuliku muljega.

Ühekaupa taimede vahele istutades on see viga, et neid on hiljem kehva üles võtta. Seega peab valima liike, mida on vaja harvem peenrast kuivatamiseks üles võtta – Greigi ja fosteri tulbid ja nartsissid. Vajavad üles võtmist ca 4 aasta tagant. Hilisemad tulbid on veidi nõudlikumad ja neid võiks võtta peenrast välja ca 1-2 aasta tagant muidu nende ilu hääbub vaikselt.

Kergesti saab sibulad peenrast kätte kui istutada sibulakorvidega. Nii istutamisel ei lähe sibulad laiali ja korvid kaitsevad sibulaid ka hiirte ja rottide eest.

Kuidas istutada murusse.

Tavaliselt istutatakse murussse sibulad grupiti. Murukamar eemaldatase labidaga, kobestatakse muld ja laotakse sibulad kobestatud mullale. Peale lisada veidi lahtist mulda ja seejärel asetada mätas tagasi sibulate peale.

Sibulate ühekaupa istutamiseks on ka olemas tööriist- sibulaistutaja. See tuleb vajutada mulda, veidi keerata ja üles tõmmata ning eemaldub kamar koos mullaga, sibul pista tekkinud auku ja muld ning kamar peale tagasi. Tulemus jääb hea, kuid selle töövahendi kasutamine nõuab päris tugevaid käsi ja kulub ka rohkem aega.

Sügisel istutatakse:

• Hüatsindid (Hyacinthus)
• Kirgaslilled (Chionodoxa)
• Kobarhüatsindid (Muscari)
• Koerahambad (Erythronium)
• Krookused (Crocus)
• Laugud (Allium)
• Lumekupud (Eranthis)
• Lumikellukesed (Galanthus)
• Märtsikellukesed (Leucojum)
• Nartsissid (Narcissus)
• Püvililled (Fritillaria)
• Siniliiliad (Scilla)
• Sügislilled (Colchicum)
• Tulbid (Tulipa)
• Õrn ülane (Anemone blanda)

Artikkel ilmunud ajakirjas “Kodukiri” september 2011.

Sibullilledest olen kirjutanud ka kevadepoole, loe siit !